Head vana aasta lõppu ja ilusast uut aastat!!!

Minu väike Marta-plika luges sel aastal sellised salmid jõuluvanale:

1. luuletus

Meil on päkapikud käinud,
aga mina neid ei näinud.
Nägin ainult kingipakke,
nüüd ma hüppan rõõmust lakke.
Tänama pean jõulutaati-
tema ju need kingid saatis.

2. luuletus

Jõuluvana vahva mees,
sul on ilus habe ees.
Oodatud on igavik,
küll see aasta oli pikk.
Olin olnud virk ja kraps,
viisakas ja pai laps.
Sinult ainult ühte karu
endale ma kingiks palun.

3. luuletus

Kurekesed ritta-ratta,
suitsed suhu, päitsed pähe,
kirjutd kindad kätte,
minu hobu ette

Küünalde kaunistamine on mõnusalt rahustav tegevus. Ei oskagi öelda, kui palju ma neid olen selliselt tuuninud, sest kõiki ei ole jõudnudki üles piuldistada. Vahel on ikka kiiresti kingitust vaja ja siis on hea kapist võtta. Selle küünla tegin Jaani vennanaisele Marele, Linda tegi armsa klassikalise pärlitest kaelakee, kaart juurde ja kingikotti.







Enne, kui hakkasin seda postitust tegema, oli minu blogisse piilutud 98989 korda. Vahva number.

Osa minu sügisprojekti tööst. Miks osa, sest teised jõudsid enne pildistamist jõuluvana kingikotti. Peenikesest pabernöörist heegeldatud pliiatsitops. Nööri jämedus 2mm, heegelnõel nr 2,5, heegeldatud kinnissilmustega. Et pind veidi huvitavam jääks, siis vahepeale põimisin pabernööri, kus on nöörile üksikud sõlmekesed sõlmitud.

Rootsist tagasi. Võtsin hullu peaga 26.- 28. detsember ette väikese kruiisireisi Stockholmi. Sõbranna Karin kutsus, et tal töökaaslase tuttavad organiseerivad ja üks koht jäi vabaks, kas tahad tulla. Võtsin kaks tundi mõtlemise aega ja enne, kui olin kõne lõpetanud, olin peaaegu kindel, et ma sõidan. Teatasingi veidi aja pärast oma otsusest, maksin pileti ja kõik oligi tehtud... ja siis kaks päeva hiljem teatab Karin, et ta ei saa tulla, sest tema paariline, kes oli alguses lubanud tööl päeva vahetada, hüppas alt ära. Mul ei olnud enam mingit isu minna. Siis aga lasin oma kaasal töölt küsida, kas ta saaks kaks vaba päeva, et koos oleks tore reisida. Saimegi Karini pileti ümber broneerida ning sättisime minekule. Veidi omal käel vanalinnas käimist ja oligi aeg Victoria pardale tagasi minna.

Väike fotoreportaaž.
Meie reis sai tegelikult alguse 25. detsembril, kui läksime Pärnumaale vanemate juurde. Tore on, kui kogu pere on koos: isa-ema, viis õde-venda oma kaasadega, 13 lapselast neist üks koos noorikuga ning kasulaps- 27 hinge. Hommikul aga oli öine lumetuisk jätnud köögi ja toa akendele mõnusad eesriided.



Ees "paistavad" aiapostid ja tagapool kaevukaas.


Elupuuhekil oli ka kena paks lumetekk peal.


Suur osa teest Pärnumaale nägi välja selline...


... ja kui mõni hull arvas, et on õige koht lumerajarallit korraldada, siis ka selline...


Helenil oli aidaräästas selline vahva lumetuisu riputis.


Räägime masust ka. Meie jõulupuu all olevat kingituste hulka vaadates seda küll öelda ei saa. Kuna meie hulgas on mitmeid ise tegijaid, siis olid ka paljud jõulukingid ise valmistatud ja seega praktilised: kindad-sokid-sallid, telgedel kootud saunalinad, vaibad, küünlad, omavalmistatud kingikotid, kalendrid, lotopiletid ja lastele magusat.


Kõige agaramad salmide lugejad olid muidugi kõige väiksemad- nemad olid nõus salme lugema ka suuremate eest, aga suured, nemad muudkui otsisid võimalusi, et salmi lugemisest millegagi välja vingerdada-vangerdada.



Riikka demonstreerib siin oma uhket salli, mille kasuvanaema, minu ema, kudus.


26.detsembril viis Helen oma kaasaga meid Viljandisse rongile ja meie reis võis alata. Oi, kui ammu me ei olnud rongiga sõitnud. Täielik nostalgia.
Hommik Rootsi rannikul, kus purunenud jää pakkus nauditava vaatepildi.




Hommikul peale üheksat tuleb Rootsi poolt kaks uhket kruiisilaeva. Päris vahva oli neid vaadata, sest nad sõitsid üpris lähedalt mööda, tuledes ja puha.


Hetkeks paistis kajutiaknast punakat valgust. See oli puude vahel ja tundus nagu olnuks punased laternad. Haarasin fotoka ja jooksin tekile. Kaks minutit päikest ja kadunud ta taas hommikupilvedesse oligi.





Kuna liikusime Stochkolmis jala ja aeg üsna piiratud, siis käsitööinimene leiab ka sellise väikesa ajaga midagi käsitööga seonduvat. Minu fotosilma ette jäid mõned vaateaknad.











Vanalinna poole teel.





Teel Stockholmi sadamasse.





Lund aga oli meil rohkem. Kui vanematekodu teeotsast sisse tahtsime keerata, siis tuli enne lumelabidas soojaks ajada.

Kauneid jõule kõikidele sõpradele, kes minu blogi külastavad!

Sel talvel on ilmataat jällegi lumega helde. Mulle talv meeldib. Tulime just veidi aega tagasi Jaani venna juurest- lumi oli aknani ja lund lendas üle auto ja lund muudkui sadas ja sadas ja sadas ...

Aga eelmise nädala esmaspäeva õhtul helistas mulle vend, et ta Tartust teel ja mis meil õhtusöögiks on, et kas jätkub talle ka, kui peaks tulema. No ma siis ütlesin, et kartulivorm ja jätkub küll, panen lihapaja uuesti pliidile ja kui tuled, siis süüa ikka saab. Pooleteise tunni pärast astub ta mul uksest sisse ja käes oli vot selline asi:



No muidugi oli ta kenasti kastis. Linda oli esimene, kes kohe proovima sai, sest mina tegelesin peale esmast tehnohoolet karaski küpsetamisega.



See ei olnud jõulukink, see lihtsalt osteti mulle. Ma ei teagi, mille eest, aga nüüd ta minu elamises on. Ma küll olin siiani kindel, et olen truu oma armsale Brotherile. Lugu sai alguse ligi kuu tagasi, kui Jaan käis Tartus HUsqvarna poes kaupa uudistamas. Mul üks käsitööringi memm rääkis ammu, et tahab omale masinat, aga tema ei oska otsida ja vanainimene, kuskohast ta seda tooma läheksi. Eks siis tõime masina memmele ära. Siis juba vaatasin, et tore masin, selline võiks omalgi olla.

Kooli sain samasuguse. Riigi poolt eraldati tehnoloogia ainetele raha ning nii sai tunni aja jooksul korraldatud, et arve oli tasumiseks valmis. Kiiresti käib selline äritegevus tänapäeval.

Emaga rääkisin ka, et selline tore masin, paljude võimalustega. Ema muidugi, et osta omale ka, aga ma ikka ajasin oma joru, et mul vana masin õmbleb küll. Tema aga vastu, et kaua see Linda sul ikka koju jääb, annad selle talle kaasa ja saad omale uue. Ma laitsin selle mõtte maha, aga tema susserdas siis juba minu vennaga ja tema selle masina mulle siis ära tõigi. Üllatus missugune. Aitäh, ema!!!

Nüüd on mõned õmblustööd ka tehtud. Ema tellis jõulukingituste jaoks kingikotte ja emale ei saa ma ju ometi ära öelda. Paar õhtut nokitsemist ning 13 kotti valmis nagu niuhti!



Veidi rohelisi, punaseid ja kuldseid riideribasid, tülli ja pärast kaunistamiseks litreid ning pärleid, koti jaoks otsisin erinevaid kangaid ja kinnituseks atlaspaelad.






Mõned küünlad tellimustööna...







... ja väga kallile sõbrale kingituseks.

Sinisele linasele kangale mulineedega tikitud jõululina. Töö on näitusel ka juba ära näidatud ja üks ostusoov sai tagasi lükatud. See töömaht oli liiga suur, et müüma hakata. Muster on pärit meie käsitööringi juhendaja Laine mustrivaramust. Riie oli valmis ammu, muster ka, aga teostamiseni jõudmise ja hea hoovõtu peale läks palju aega. Nüüd olen rõõmus, et sain selle tööga siiski valmis.



Igas nurgas paiknev motiivike on väikeste erinevustega.

Osalesin konkursil
Minu jõuluehe on valmistatud rukkikõrtest. Korjasin need mõnda aega tagasi ja juba siis oli plaan, et tahan ükskotd jõulukrooni teha. Kõrte pikkuseks on 4cm, ühendamiseks 4kordne linane lõng ja pinased atlaslipsud on liimitud.



See on mul tegelikult sel aastal neljas konkurss:
kevadel Suure Sokikonkursi lastesokkide kategoorias I koht, sokid "Marta-Marta"



Koos omanikuga



Isetegija Suure Lapitekikonkursi IV koht, "Jalutuskäik vikerkaarel".



Helmehaldja kalendrikonkursil 12 väljavalitud töö hulgas ilutseb minu töö maikuus.



ja nüüd siis Kõige Kaunima Jõuluehte konkurss.

Väike kaarditegu. Seekord tegin väikesed kingipakikaardid märkmepaberitele, mille mõõdud olid 8x12 cm, kokkumurtult kaardi mõõt 8x6 cm. Need kaardid tegin viimase ingitunni jaoks näidisteks, et näidata lastele, kui väheste materjalidega on võimalik ise midagi valmistada. Olen endale ostnud mitmed kujundite lõikajad ning neid kasutasingi kaunistuseks. Eriliselt meeldib mulle see pruun pakkepaber, veidi lisasin ka rohelist ämblikpaberit ja lainepappi ning pärast kaunistamiseks sädelevaid liime.























Siin minu armsad lapsed tegutsemishoos.

Ly ja Kaidi.


Üllatunud silmadega Karoliine ja Kelli.


Kristjan ja Aron.

Minu väike jõulurõõm Sunrayle: pisike jõuluingel, mida ma eelmisest aastast siiani olen päris palju ära kinkinud, aga neid jätkub ka sel aastal minu jõulukuuske ehtima, sest vahepeal meisterdan neid ka juurde. Veel oli pakis miniatuurne vahaküünal. Mesiniku tütrena saab vahest ikka isa käest vahalehe ribasid nuiatud. Tegin juurde ka 9 väikest pokaalisõrmust (9- hea maagiline number) ning natuke magusat ja kaardike, formaadilt tillem kui muidu. Paki tegin paksust kartongist ning kaunistasin lumehelvestega.



Nagu ikka, siis alguses olid hoopis teised plaanid. Enne, kui sain teada, kellele paki teen, olin täiseti kindel, et seekord ma koon midagi ja täiendan siis. Peale loosimist teadsin aga, et kudumisest ei tule midagi, sest Sunray teeb ise väga palju kudumistööd. Lapitöö jäi ka ainult mõtteks, siis otsustasingi, et teen hoopis jõuluingli.

Tore oli muidugi ka see, et puhtjuhuslikult kohtusin nädal tagasi oma pakisaajaga bussis. Siis mõtlesin küll, et näe, oleks paki taibanud kaasa võtta, oleks saanud üllatuse teha. Samas aga pelgasin ka, et kui Sunray peaks küsima, kellele paki teen, kas ma oskan usutavalt luisata.

Veel mõned jõulukaardid.

Jõulukaardid. Teema: kuused.

Näitused selleks aastaks läbi. Kirjutan natuke Helme käsitööringiga toimunud näitusest.
Juba mitmel aastal on meil avamisel olnud külalisteks Viljandimaa käsitööhuvilised naised. Nii ka see kord. Kuna iga kord on olnud ka veidi erinev seltskond, siis meie ringi juhendaja Laine räägib alati, mida oleme aasta jooksul teinud. Harilikult on meil tegemistena mingid suuremad teemad, millest igaüks võtab jõudu- ja tahtmistmööda osa. Kohustust ei ole. Alati on ka selliseid tegemisi, mida teeb ainult mõni, aga kokku saab aasta peale päris kenake hulk ilusat käsitööd.

Sel aastal tegime avamise lauluga. Kutsusin appi oma hüper-super-vahva-armsa sõbranna Karini. Meil kuidagi kujuneb kohe nii, et oleme samade huvidega, armastame laulmist, leiame sellised laulud, mis stiililt sobivad mõlemale, meil on vahvad lapsed, kes klapivad omavahel vanusevahele vaatamata.

Igatahes olid meie laulude sõnumitest nii Viljandimaa kui ka meie endi silmad märjad ja hing hell... Eriliselt läks südamesse "Leib jahtub"... Proovi ajal lahistasin ise nutta, kui üks meie ringi vanaema läks meist mööda, vaatas korra üle õla tagasi ja nägin, et tal olid silmad märjad... ja kohe läksid mõtted oma memmede ja taatide peale...
... Valgel laual rätiku all palav leib...
...Lapsed taas tulla ei saa, lühike aeg, pikk on maa...
...Linnas on siledaid teid, on seal ka magusam leib...
...Kuidas seal endaks saad, juured on sul kesk maad, memme ja su taat, memm ja su taat...
...Valgel laual rätiku all palav leib...

Alati on villased kindad-sokid omaloomingu ja rahvuslike mustritega.


Kotid ja lahktaskud tikandite, väikestel telgedel kootud kanga ja lapitööga.




Laine on väga hea tikkija, kes on valmistanud mitmeid Viljandimaa rahvariiete puusapõllesid.

Helme.


Paistu.


Halliste.


Pajalapid.




Minu jõululina.




Laine meisterdatud võtmehoidjad. See sein oli pildi tegemise ajaks juba lagedaks ostetud.


Erinevates tehnikates ja mustritega kindad.


Seebid, kingipakid, karbid.


Avamise ajal pilti ei saanud- poseerisime siis Kariniga kaunite näituseeksponaatide taustal


Ehete laua juures oli sebimist küllaga. Seal on palju ka minu tütre Linda tehtud esemeid. Linda on meil mitteametlik ringiliige.


Meie sõbrad Viljandimaalt näitust uudistamas.


Meie tore seltskond vasakult: Laine, Heili, Anni, Asti, Eve, Helju; ees istuvad vasakult: Pärja ja Aime.

Kiire aeg. Siinkohal võiks küsida, millal mul ei ole kiire aeg. Ise küsin, ise vastan- sellist aega ei olegi, kui mul kiire ei oleks.
Eile oli meile Helme käsitööringi näituse avamine. 1. detsembril täitus selle ringi kooskäimisest 27 aastat ja meie hulgas on neidki, kes on olnud aktiivsed ringiliikmed algusest peale. Näitus jääb avatuks 4.-6.detsember Helme päevakeskuses. Sellest üritusest kirjutan järgmises postituses.

Peale näituse avamist läksime perega Viljandisse õemehe juubelile. Ossa, kus seal sadas eile lund... kuid lumele vaatamata oli mõnus kodune pidu omade seltsis. Aga ma sain seal sellise üllatuse osaliseks, et kohe oli! Ma tean, et üks isetegija ootab juba hommikust saati seda postitust, aga las ta ootab.

Et kõik ilusti ära rääkida, alustan algusest.
Põhjuseks ja ühiseks märksõnaks

Kui projektis osalejad loositud, kes kellele teeb, siis vahetasime omavahel infot- ütlesin, kellele teen ja tema ütles ka, kellele ta teeb- õdede värk. Aga point oli see, et tema teadis, kes mulle tegelikult paki teeb. Sa sunnik!!! Ta luiskas mulle terve see aeg, et ta teeb Sinisekesele. Koos vaatasime, et nii vähe andmeid Sinisekese kohta, et mida teha, mina ka osavõtlikult toetasin tema mõtteid. Millalgi küsis veel, et kuidas päkapikku teha- andsin kaugjuhtimise teel infot, kuidas mina olen teinud, kuidas veel võimalik teha... Tal oli isegi vale välja mõeldud, et kui mina peaks olema loosi tahtel saanud Sinisekese, siis ta oleks end välja keerutanud sellega, et oi, ütlesin vale nime ja kohe oli tal valmis vaadatud nimi, kes oli nimekirjas Sinisekese järel.

Astun mina õde Heleni juures tuppa, kiire sebimine õueriietega, tervitamine, kallistasin-musutasin õemehe ära, siis vanem õde Krista on fotokaga valmis ning Tulihobu, minu armas õde Tiiu võtab seljatagant välja sellise vahva paki ja ütleb, et noh siin sinu päkapikupakk või midagi sellist.



Mina nagu tobu vaatan imestusega, et miks mulle päkapikupakk , jõulud ju veel kaugel, peast käis läbi, et kas tõesti jälle hakkab asi olema nii, nagu vanasti... Mul sünnipäev 9. jaanuaril, siis väiksena oli nii, et kui teised said kingi jõuluks ja sünnipäevaks, siis minul oli see jõuluks-uueks aastaks-sünnipäevaks kokku. Täielik ebaõiglus!

Vaatan üllatusega pakki, pea mõtetest kirju ja siis jagasin matsu ära: ta oli mulle terve see aeg udu silma ja kärbseid pähe ajanud! Enne jätsin kirjutamata, et muidugi andsin ma pakitegijale põlvega sõbraliku vopsu pepu peale. Eelmisel aastal sattusin ma loosi tahtel Tulihobule, aga kuna ta võttis kiiresti projektijuhiga ühendust, et teeb oma õele, kas saaks vahetada. No kuna loosimine oli veel pooleli, siis vahetaski. Ma veel pärast ütlesin, et no mis siis sellest, et mulle teed. Eks saatuse sõrm pani sel aastal oma sõrme uuesti käiku.

Mütsi värvivalik oli tal ka kaalutletud. Ta ostis lõnga ja lasi mul oma blogist vaadata, et milline värv mulle meeldib. Vaatasin esmalt, et kõik on toredad, aga kõige rohkem meeldis lilla. Nii ma siis saingi lilla mütsi. Ma ei tea, kas ta teadis, aga siiamaani käisin ilma mütsita. Tore on veel ka see, et müts sobib mu talvejope juurde, mis on ka lilla, tumelilla.



Kuna ma telefonitsi päkapiku tegemist ei õpetaniud, siis pidin leppima päkapikumütsiga, mis oli toredasti kaardi otsas.




Igatahes selle reaktsiooni läbi sai minu väikesest jõulurõõmust suur jõulurõõm. Selline vahetu ehe elamus teeb paki väärtuse hoopis armsamaks ja suuremaks. Aitäh sulle, Tulihobu! PS! Nüüd võiks mul selline lilla sall ka olla!
Tulihobu blogist saate tema nägemust asjast lugeda.



Sel ajal, kui Marta lõbustas end Lisandra jänku-mütsiga...



...oli teises toas hoo sisse saanud karaokehullus...



..., mis The Suni lugude saatel võttsi sisse hoopis omapärasema hoo. Sander ei suuda veel otsustada, kas jääda pildile või ratta seljas minema kihutada. Liisa võtab Tanel Padari lugusid rahulikult, aga Linda meenutas kohe täiega suvist tantsupidu, kus sai terve nädala jagu The Suni ja Padari saatel võimlemispeo treeningutes osaleda.

PS! Kitarristi tööd tagaplaanil imiteerib minu armas vend Silver!



Et te nüüd ei arvaks, et kogu pidu niisuguseks mürgliks läks, siis üks päris normaalne pilt ka meist, kus kõik õed-vennad koos on.
Tagareas Tiiu alias Tulihobu, Silver, ees vasakult Krista, Eve alias Evemari ja Helen.