Head vana-aasta lõppu ja kõike ilusat uuel aastal, armsad isetegijad!

Et ka minu vana aasta saaks ilma võlgadeta lahkuda, panen nüüd siia ühe väga pika postituse, mille detailsed pildid lubasin juba ammu üles panna- kuna aga tekk rändas näituselt näitusele, siis jäid pildid ikka tegemata.

See metoodiline lapitekk valmis ajakirjas Käsitöö kuulutatud konkursile teemal "Minu pere ja muud loomad" ning tegin selle oma väiksele tütretirtsule, et ta saaks harjutada paelte sidumist ning nööpid ja trukkide kinnitamist.

Selline on see tekk üldvaates. Teki mõõdud on 130 x 130 cm, ülaserva on õmmeldud riputusaasad.



Päike on eemaldatav. Kukla peal on takjapael ning kiirte peal on nööbid, mida laps saab lahti teha.



Vikerkaar on õmmeldud ribadest, mis on kokku pandud toruks ja kinnitatud tekile ühest servast. Kui lapsel on vaja midagi pisikest ära peita, siis vikerkaare värvitriipude vahele on hea üht-teist poetada. Oi ma ei tea, mitmekordne riie oli seal vikerkaare ülaservas, mille minu armas Brother korralikult läbi õmbles.



Muidugi ei saa tekilt puududa rahvuslipp- kuidas ma muidu õpetan lapsele, kes ta on ja kus on tema juured.



Uksed ja aknad on avatavad. Laps saab harjutada paela sidumist ja trukkide kinnitamist. Katus on tehtud väikestest teksajuppidest ja alusriidest, mis on kokku õmmeldud pealtpoolt, õmbluskohad kääridega sälgitud ja pesumasinast läbi lastud, et serv veidi vanutatud saaks. See variant on pärit Marja Mattiiseni supervahvast lapitekiraamatust.





Panin tekile ka vanavanemad. Kuna mehe isa on surnud, siis tema on päikesele kõige lähemal. Minu vanemad on hallijuukselised ning suured õed- üks hele ja teine tume.

Need näod on tehtud nii, et on võetud kolm ümmargust kihti vatiini läbimõõduga 10cm ning üks kiht sukka ka 10cm läbomõõduga. Suka serv on äärestatud üleloomispistega, kokku tõmmatud ja seeärel on tikitud silmad, nina, suu.







Siin on Marta koos oma emme ja issiga. Nukud on A-lõikelised. St, et nuku jalast peani ja tagasi teise jalani moodustub A-täht, käte pikkus on samuti jalast peani. Täidetud vatiiniga, riietatud ja kaunistatud. Emme vasakul käel on nuku-beebi, see väike tegelane, kellele selle teki tegin, kinnitatud trukiga. Nukkudel on kuklal takjapael ning neid saab tekilt eemaldada, kohti vahetada, tagasi panna ja riietada.





Need muud loomad on kassipere kolme pojaga, koer, notsu ja hiir. Kassipojad on kahest kohast kinnitatud trukkidega ning neid saab panna näpu otsa ja siis näiteks nukuteatrit teha, kass ja koer on tekile kinni õmmeldud, aga all paremas servas olevad notsu ja hiir on ka trukkidega kinnitatud, et saaks nendega mängida ja omvahel kohti vahetada.







Notsu ja hiire tegmist õpetas mulle Ulve Kangro, kes oli minu lõputöö "Riidest valmistatud nukud" juhendaja, kui lõpetasin Kehtna tehnikumi. Oi, see oli juba kümme aastat tagasi.





Terve tekk uuesti.



Praegu tegeleb minu pisipiiga nende eemaldatavate detailide ära nokkimisega ja tagasi ta neid veel panna ei oska, küll õpib. Kui laps saab suuremaks ja tekki enam mängimiseks ei tarvita, siis võib selle tema tuppa seinale riputada.

Ise olen tehtuga väga rahul, armas asi sai. Sügisel kui tekk valmis sai, siis naljatasin, et minu jaoks võib nüüd hooaja lõppenuks lugeda, aga võta näpust- uuele ühistegemise projektile panin ennast juba kirja.

Tellimustööna valminud tassid. Motiiv pärineb Helme kihelkonna rahvarõivastelt. Olen seda kasutanud väga erinevate esemete kaunistamiseks: siidisallid-rätid, tikituna linale, kinnastele nõelapadjale- äärmiselt armas ja lihtne kodukoha muster.

Tassid on ostetud Novaluxist. Maalimiseks kasutasin sinist, punast ja kollast portselani värvi ning kuldset guttat. Tassid on kuumutatud koduahjus 150`C juures 35 minutit.

Väike küünlategu.

Siin minu kellad, mis ma emale-isale, õdedele ja vennale kinkisin. Vennale tehtud moonidega kell oli juba ammu valmis ja kuna tal sünnipäev suvel, siis saidki temale moonid. Kui ma Roosi käsitööpoes käies leidsin õunapuuõitega salvrätid, siis oli kohe selge, et nende õitega tuleb ema-isa kell ja kumisema hakkas laul "Ma tahaksin kodus olla..."

Õdedele helistasin päev enne vanemate juurde minemist, et teada saada, millised lilled neile hetkel meeldivad, et siis nad saaksid oma lemmikuga kingituse. Neil oli muidugi tükk peamurdmist, et mis plaanid mul selle lemmiklillega on.











Siin on perede esindajad koos oma kingitusega.

Minu neljanda advendi inglikesed.



Siin on nad nüüd kõik kümnekesi reas: vallatud, ulakad, lõbusad ja...



... ümber pöört!

Mõned jõupaberist kingikotid, mis rändavad lähipäevil kuuse alla või jõuluvana kingikotti. Paar aastat tagasi tegin neid ka koolis meisterdamise ringi lastega erinevatest paberitest ja tapeedist.

Kasutatud materjal: jõupaber, pabernöör, guttad ja glittervärvid ning liim moment super fix (liimib väga hästi ja kiiresti kinni).

Minu piparkoogimaja koos päkapikkudega. Taigen on omatehtud, detailid kaunistan enamasti enne maja kokkupanemist, detailide ühendamiseks kasutan sulatatud suhkrut. Lõpuks lisan glasuuri ühenduskohtade peitmiseks.
Kui esimesi maju tegema hakkasin, siis kasutasin kokkupanemiseks tumedat šokolaadi- oi, kus siis sai vaeva nähtud, et maja püsti saada, tõeline ehitamine kohe.

Minu värvispektri töö: pärlitest jõulutähed.

Tellimustööna valminud kampsun. Tegumood on võetud ühest viimasest Novita ajakirjast, numbrit ei oska öelda, sest mulle toodi paljundatud leht. Lõige on taljesse. Algselt olid roosid kootud, aga mulle see variant ei meeldinud ja otsustasin proovida, kuidas heegeldatud roosid sobivad.

Kampsun on kootud parempidise pinnaga koes, vardad nr 5, lõng must Novita Rose Mohair, kampsuni suurus M, lõngakulu 4 50grammist tokki, veidi jäi ka järgi.

Silmuste arv ülesloomisel: esiosal 80 silmust, seljaosal 70 silmust, käisel 40 silmust. Iiri pitsi roosid on heegeldatud Novita Printsess lõngaga, lehed on tikitud rokokoo pistega, kasutatud samuti Novita Printsess lõnga. Roosid ulatuvad veidi ka seljaosale.





Roosi motiivid ka veidi lähemalt.

Minu kolmanda advendi inglikesed.

Minu päkapikupakk Sunrayle- seinapilt jõulumemme ja jõulutaadiga, salvrätitehnikas küünal, fimoga kaetud klaasist küünlaalus, kaart, natuke linnumagusat ning koduaiast kuivatatud pärnaõied.

Kudusin oma väiksele lapsele käpikud- väiksed käed ja töö sai ruttu valmis. Nüüd lähen aga hoolega üht tellimustööd lõpetama, vaja pühapäeval töö üle anda.

Ühel õhtul istusime sõbrannaga kokku ja hakkasime kingituseks salvrätitehnikasküünlaid kaunistama. Sellised nad tulid. Küünalde saajatel oli väga hea meel ja meie olime rahul.

Salvrätte olen üksikult ostnud Valgast Roosi ärist, käsitööd tegijate sünnipäevadel käies on juba loomulikuks tavaks saanud, et ilusaid salvrätte jagame ja vahetame omavahel vaatamat aastaajale (vahel piisab vaid 1/4 salvrätist), Tiimarist saab ka ilusaid, aga sealt tuleb terve pakk osta.

Salvrätitehnika tegemiseks kasutan mina Caparoli salvrätitehnika lakki (korra leidsin selle ka Tartus Bauhofi ehitustarvete poest meisterdamise asjade riiulilt), mis sobib papile, paberile, puidule.

1. Valin salvräti, rebin või lõikan pildi. (Mulle meeldib see rebitud serv.)
2. Eemaldan kaks alumist kihti ja kasutan vaid pealmist kihti, kus on pilt.
3. Paigutan pildi sobivale pinnale ja hakkan lakki salvrätiku pildile kandma. Pintsliga liigun keskelt väljapoole, õrnalt, et pilti katki ei teeks ja kõik voldid kenasti ära kaoks.
4. Täiendan kuivanud pinda erinevate sätendavate liimide, glittervärvide, värvile guttaga- saadaval käsitöö- ja kunsti- ning raamatupoodides.
5. Head katsetamist ja fantaasialendu.

Tegin jälle vahelduseks mõned jõulukaardid, sest esimesest satsist on veel üksikud järel ja omal alles kaardid puha saatmata.

Lihtne käsitööriidele mulineedega tikitud motiiv.



Aluseks veidi lainepappi, Tiimari vidinaid ja papist lõigatud spirell, mis on värvilise õmblusniidiga üle keritud.



Sellele kaardile on kasutatud valget ja punast akrüülvärvi, mis on paberile vajutatud otse tuubist.

Minu teise advendi inglid.
Järgmisel nädalal hakkan neid vist otsast kinkima, sest need vallatud tegelased meeldivad paljudele.

Mina sain päkapikuks olemise projekti raames virbilt sellise armsa kingituse: mõnus ja pehme must kootud õlasall (sellega käisin täna tööl kekkamas ), pakk rohelist teed, puust ehtelaegas (värvitud krakleetehnikas), vilditud päkapikk ja võtmehoidja ning kaneelilõhnaline seep. Veelkord suured tänud virbile mõnusa kingituse eest!!!

22. novembril õpetasin oma kodukandi käsitööhuvilistele fimotamise algtõdesid. Laupäeval, 6. detsembril toimus jätkukursus ja siis teegime küünlaaluseid, kattes klaasi fimoga. Hästi armsad jäid need kohad, kus kasutati veidi läbikumavat fimot. Ja nagu ikka- ise olen kaadri taga.
6. detsember





Mõned valmis tööd - otse ahjust.






22. november

Piparkoogitaigna retsept, mille järgi mina olen teinud juba mitu aastat kõik piparkoogid ja piparkoogimajad. Kogus, mis järgnevast retseptist saab, on umbes 4,6kg.

Evemari piparkoogid

1,2kg suhkrut
300g keevat vett
2 pk Santa Maria piparkoogimaitseainet
800g võid või margariini (mina panen poole kogusest väiksema rasvasisaldusega margariini)
3 muna
2kg kõrgema sordi nisujahu
1tl küpsetuspulbrit
veidi soola

1. 1/3 suhkrust kuumutan kuiva poti põhjas pidevalt segades sinise suitsu tekkimiseni.

Suitsu võib lasta julgelt tekkida, sest sellest sõltub, kui pruunid piparkoogid tulevad. Mina kasutan siirupi keetmiseks 5 liitrist potti, sest suhkru kuumutamisel tuleb olla ettevaatlik, et see üle ääre ei tule.

2. Kui suhkur on piisavalt pruun, hakkan ettevaatlikult väikeste osade kaupa lisama kuuma vett.

NB! Vett ei tohi lisada korraga, sest siis tuleb kuum suhkur üle poti ääre ja võib põletada!

3. Kui siirup on valmis, lisan ülejäänud suhkru, või ja piparkoogimaitseaine. Kes tahab mahedamaid piparkooke, siis võib vähem maitseaideid lisada; kahe paki maitseaineseguga saab sellised mõnusad krihvkad piparkoogid.

4. Panen siirupi jahtuma.

5. Vahustan kolm muna ja segan need jahtunud siirupisse.

6. Lisan korraga kogu jahukoguse ning segan sinna hulka küpsetuspulbri ja soola.

Mina segan alguses taigent puulusikaga, pärast käega kuini taigen on ühtlane ja ilusasti läikiv. Taigen on valmis kohe küpsetamiseks, aga võib vabalt ka nädalajagu küpsetamist oodata. Sellest taignast saab küpsetada nii pehmeid pakse kui ka mõnusalt õhukesi krõbedaid piparkooke. Küpsetada 180`juures.

Kes enne ei ole piparkoogitaigent teinud, siis ei maksa karta, et see on keeruline. Tasub kindlasti proovida- piparkoogid saavad maitsvad ja ei ole vaja karta, et äkki hakkab taigen rullimisel aluse külge või piparkoogid ei saa sellised nagu soovitud.

Mõnusat küpsetamist ja piparkookide krõbistamist!

Minu esimese advendi inglike!
10 aastat tagasi, kui tehnikumi lõpetasin, oli minu lõputööks "Riidest valmistatud nukud". Siis sai sama tehnikaga tehtud nõiamutt, mille tegemist õpetas mulle minu töö juhendaja Ulve Kangro. Nüüd sama võte ja valged värvid.