Oi, kuidas see augustikuu on ruttu otsa saamas- kursused, sünnipäevadel käimised, perega olemised, vanemate juures, sõpradega aja veetmised... puhkus, täiega. Mõnede pisiasjade juures on käsil üks suur tegemine, mida ei saa veel nuusutamisekski näidata..., aga naudin selle tegemist täiega. Oo, ja siinkohal kiidan oma armast ja tubli õmblusmasinat Brother XL40-40, sest see niidi ja kanga kogus ning kihtide paksus, mis viimase kuu jooksul on tema alt läbi käinud, on kenake hulk.

Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada. Või siiski tahtsin ikka küll. Nädal tagasi, 20. augustil pidasime Riidajas mõisapäeva. Kõik said tasuta nautida hobukaariku ja poniga sõitmist- lastele lusti kui palju; vibulaskmist, kus olid kohal parimad Sherwoodi metsade pojad ja tütred, mina õpetasin seepide viltimist, kus 30 seepi said endale rõõmsalt uued kuued ja mõni julgem proovis ka mummusid nii nõelaga kui ilma; memmede tantsurühm "Nurmenukk" esitas mõned lusakad tantsud ning õhtu lõppes Hummuli rahvateatri etendusega, kus vaene inimene ka naerda sai.

Tööhoos. Esmane instrueerimine... ja läheb lahti. Minu paremal käel vaarikapunases pluusis on mu vanem õde Krista, kes omal ajal tegi väga palju heegeltööd, kuid siis ühel väga raskel eluetapil jättis kõik käsitöö sinnapaika... aga vaatas, mis ta vaatas, lõpuks hakkas viltima. Minu seljataga vasakul käel on meie käsitööringi üks agar liige Leelo.



Vasakult Mari, Katrin ja Maris- minu kunagised õpilased.


Ja seltskond viltimislaua ümber läheb üha suuremaks ja kirjumaks- kõik on ametis- nii suured kui ka väiksed, mehed ja naised...





Eesreas Ave, Laine ja Asti.




No ega minu kolmene Martagi ei saanud sellest seebivahumöllust eemale jääda- hoidis teine oma seepi nagu pühademuna. Mina aitasin töö lõpule viia. Siit moraal: laske oma põnnidel tegutseda siis, kui nad tahavad ja sellega, mis on neile jõukohane ja huvitav.



Minu viiene õetütar Lisandra oma "pühademunaga", millest valmis pärast pärlite lisamist kaelakee.



Mõned seebid, mis sai pildile püütud, sest need muudkui tulid ja läksid. Ühe õppetunni võrra sain rikkamaks ka- et seebid sassi ei läheks, siis tuleb valmistöödele nimesildid rinda panna. Meil läks seekord kaks tööd vahetusse.





Mõned lähemalt ka.















Julgemad proovisid ka nõelviltimist. See pallike on Mairi Kehtna kodumajanduskooli lõpetanud vilunud näppude vahel.



Signe viltis endala mummudest käevõru. Taamal paistavad kunagise Riidaja mõisa võimsad kiviaiad. Teine käevõru valmis veel, aga fotosilm ei jõudnud seda jäädvustada.



Seni, kui meie villaga möllasime, sai eemal proovida ratsutamist ja kaarikusõitu...



Maria ja Viktoria.


Sander ja Lisandra.


ning vibulaskmist... õetütar Liisa vibu vinnastamas.



...või niisama ilusat ilma ja head olemist nautida.
Linda, Marta, Mairi, Viktoria, Jargo ja Maria (ei paista).


See on minu jaoks päeva parim foto, millele püüdsin oma Marta puhtjuhuslikult. Seda pilti plaanin ühes oma töös kasutada kunagi hiljem.



Vahepaladena esinesid "Nurmenukud".



Keskel minu ämmake oma paarilise Elliga.






Õhtul sai mõis hobuserauakujulise tiigi kaldal nautida Hummuli valla rahvateatri etteastet, kus oli tõsielu ja eestlase loomus vürtsitatud lihtsate naljadega.
Siin minu tehnikumiaegse sõbranna Kai ema Anne veidi edeva ja uudishimuliku naise Lonni rollis. Anne ütles ise, et ta mängib üht hullu mutti. Riietusest rääkides on äsja külla saabunud kunagine koolivend Leonhard, kes on Rootsist veidi nänni kaasa toonud.



Ja vuta-vuta kodu poole- kes marsisammul, kes jooksuga.





Kes vaatamise-lugemisega siiamaale jõudis, saab postituse pikkusest isegi aru, miks see nii kaua aega võttis, aga arvan, et päev oli seda väärt. Aitäh organiseerijatele, aitäh osalejatele ja minu suurimad tänud kõigile viltimise-sõpradele!


PS! Kuigi ma nimetasin korduvalt, et teen sellest päevast postituse oma blogisse ja kui keegi leiab end siit mõnelt pildilt, kus ta ei taha olla, palun anna privasse teada. Omad teavad ise, kuskohast mind leida. Vajadusel korrigeerin postitust.

Ajal, mil osa aktiivseid isetegijaid oli Muhu saarel Isetegijate suvepäevadel, nautisin mina jällegi suvist Pärnut ja võtsin 6.-8. augustil osa XII portselanipäevadest. Olen portselanimaali paaril korral enne "nuusutanud" ja otsustasin seekord ise kohale minna. Eelmisel aastal olin endas täiesti kindel, et lähen järgmistele suvepäevadele, aga portselanipäevad oli ka ahvatlev väljakutse ja jõudsin sinna end paar päeva enne kirja panna, kui tuli suvepäevade info.

See värvidemaailm on äärmiselt huvitav. Sel korral oli kolm teemat: abstraktne naine, köögiviljad ja lilled. Valisin viimase, aga teisi õpitubasid oli ka väga huvitav vaatamas käia.

Minu kahe esimese päeva töö siin. Selline nägi välja taldrik enne esimest põletamist. Valmispilt lisandub, kui fotoka akud laetud. Sellised abstraktsed lilled, mida täiendasin teisel päeval kuldse lüstriga.



Teisel päeval alustasin võõrasemade õppimist. Esimesed katsetused tegin värvipaletil, siis aga võtsin juba ka taldriku ette. Portselanmaali juures on huvitav see, et tegelikult ei pea oskama joonistada. Väga palju on seotud tehniliste võtetega ja joonistamisoskus tuleb lihtsalt kasuks. Need kaks pilti on tehtud enne põletamist, peale põletamist löövad värvid erksamaks. Valmistöid esitlen hiljem, kui sõbranna mu tööd augusti lõpus ära toob.





Sõbranna Mairile js tema kaasale tegin öömaja eest sellised tassid. Näputehnika, kuhu annab ära kasutada igasugused värvide lõpud.





Mõlemad koos.



Saali oli välja pandud portselanimaali seltsi Lüster liikmete tööd. Super, mida need naised on teinud. Au ja kiitus. Seltsisiseselt toimub ka parimate tööde valimine. Kui varasematel aastatel on hindajaks žürii, siis sel korral olid hääletjaiks näituse külastajad. Esimese koha töö ei pakkunud minule erilist elamust (ja nagu hiljem kuulsin, olid ka asjaosalised ise veidi nördinud), seetõttu ei ole seda ka minu fotokas. Nüüd näitan töid, mis mulle silma hakkasid.

Teise koha töö (autorit kahuks ei mäleta, kui leian, siis lisan).



Kolmas koht Tiiu Karpuhhina, keda seltsi liikmed väga hindasid. Tiiu oli ka ühe õpitoa õpetaja. Väga põnevate pindade ja tehnikatega vaas. Ma ei kujuta ette, mitu korda see ahjus käis, pakun neli-viis põletust.



Tarja oli õpetaja Soomest, kes näitas huvitavaid tehnikaid prosside ja mustikate maalimisel ning näitas paari lihtsat nippi motiivide tekitamiseks.



Meie õpetaja Natalja tööd. Huvitava elusaatusega naine, kes ametilt tuumafüüsik, töötas Tšernobõlis. Plahvatuse hommikul oli tal väike tütar haigestunud ja tal tuli lapsele kiirabi kutsuda, mistõttu ei läinud ta tol hommikul tööle ja pääses eluga. Hiljuti võitis ta lillede maalimises esimese koha suurel võistlusel. Tema võõrasemad olid võrratud.



Veel mõned tööd, mis minu tähelepanu köitsid.







Imetlemist oli näitusel tõesti palju. Aitäh õpetajatele, maalijatele ja korraldajatele!

Laste kunstilaager tädi juures on selleks korraks läbi. Vahepeal on marjadki ära aurutatud ja mõned purgid kurke purki topitud. Täna tibutab vihma ja nii saab siia viimased tegemised üles tähendada.

Liisa 4 käevõru ja 4 kaelakeed, mis ta plaanib ära kinkida. Pärlid helmetrossil. Kiire jäädvustus erinevatel taustadel.





Maksimas oli 9.90 eest selline tore maalimise komplekt, kus oli lõuendil pilt, värvid ja viis väikest pakikest litrite, liimi ja sädeleva puruga. Liisa jõudis oma töö valmis ja selline see sai.





Aga Martal tuleb kunsti tehes päris tõsine ilme ette.



Pool tundi enne õe saabumist mõtlesin, et teen lastele kiire "sõjamaalingu". Liisa maalimine veel käis, kui õde saabus ja palusin tal veidi oodata. Video peal oli tore reaktsioon. Võite ise arvata, kui ei ole lapsi mõnda aega näinud ja vastu tulevad sellised näod.









Linda jõudis pärast kuu aega eemal olemist tagasi ja siis ei olnud enam oluline, et väikese õe näol oli värv veel värske. Minu kõige armsamad.



Meie kooli juures remonditakse staadionit. Selline turnimise atraktsioon on valmis, kus lastega käisime.



Eemal oli tormise taeva taustal vikerkaar...



Enne äikest tegime hüper-super-kiire ujumise. No nii ruttu ei olnud me veel vette ja veest välja saanud, sest äikesetorm lähenes meeletu kiirusega. Ainult meie hõbedane Fordike ei aima veel midagi.



Selle pildi tegin rätiku varjus fotokat vihma eest varjates. Taevas Veisjärve kohal läks aina süngemaks...



Peale lühikest järves käimist püüdsid daamid viimaseid piisku vihmavarjudega.



Ega me siis kogu aeg ei puhanud ka. Plaanitava ehituse jaoks sai hulka lauamaterjali ostetud ja viimased tihud koos staabeldatud: meie Sandriga üleval, Jaan kandis alt laudu ning Liisa hoidis Martat.



Ja päike vajub rahulikult punetavasse õhtutaevasse...



Nüüd lähen asju pakkima, sest varsti vaja minna bussile. 6.-8. augustil on Pärnus portselani päevad- kolm päeva huvitavate inimeste, näituste ja õpitubadega. Kõigile Muhumaale Isetegijate suvepäevadele minejatele soovin mõnusat olemist, ilusaid tegemisi ja rahulikku merd.

Sõbranna Mairile tegin sünnipäevaks sellise märkmiku- tumeroheline samet ja veidi õrna valget pitsi. Algul mõtlesin, et kirjutan sisse kokandusteemalise tervituse, aga siis arvasin, et lasen tulevasel omanikul ise oma temaatika valida. Olgu ta siis seni lihtsalt heade mõtete raamat.



Tellisin omale sellise ilusa raamatu. Olen teist nüüd eest taha ja tagant ette mitmeid kordi imetlenud. Supernaine on see muhulanna Leida Kirst. Väga ilus kinkimiseraamat tikandimeistri elust, loomingust, suurepärastest mustrilehtedest ja õpetustest. No vaadake ise. Aukartust äratav värvitunnetus...