Pisike Pärlisahtel
Minust
Asukoht: Tallinn, Pirita
Tähtkuju: Veevalaja
Link

Minu Disainimaja
Meeldib
perekond,positiivsed emotsioonid,,päike,sära inimeste silmis ,loomerõõm(eriti mõne hobiga tegelemisel)ja muidugi pärlid,helmed.Tore on olemas olla kui oled avastanud pärlimaailma!Ja väike annus maalimist!
Ei meeldi
kõik halb ,milleks inimkond on võimeline
Projektid,milles osalen
Arhiiv
Tsitaadid
Josefiine on öelnud, et talle võib kirjutada ka meilile: pisikesahtel@hot.ee

Loen
Kriminulle,vahel jälle naistekaid ning teisi mis huvitavat näppu satub.Internetis võib ennast unustada igasugustele beads lehekülgedele.

Filmid
Palju häid filme on nähtud,ei oskagi neist pingerida luua,sest lemmikuid on mitmeid.

Kuulan
Positiivset meeleolu loov muusika,eriti kui ta taustaks mängib pärlitega nokitsejal!

Pisike Pärlisahtel
Kui pärlihoog peale tuleb ja kui ei tule,siis vahel loendan pintsleid
22 Oktoober 2010
"Esimese lume saabas ja "parim enne" tähtajatu kott. Lillast marmorist mainimata."

Täna oli meil Pirital küll esimest korda talv.Üsna harjumatu vaadata, nagu poleks enne kõik need talved seda näinud...
Selle sügistalve vastu aitavad imehästi sellised kelmikad:







...kõrvarõngad!Nagu näha, mulle meeldib fotodega mängidaJa pildistada kaa!



Kenitlevad "daamesaapad", tundub nagu paistaks saapasäärest välja pitsiline sokk?Nad on vasevärvi metallist,eks need ongi need seitsmepenikoorma mini variant, mis ära ei kulu kui parasjagu seitsme maa ja mere taha vaja rännata mingi printsessi järele.Ja veidi roosakas vintage välimusega pärlmutterpärl on kui lumepall, mis saapa(sse) peale?kukkunud.Ka langevad lehed on saabaste juurde liuelnud...Saabaste suurus 0, kes tahaks neid kanda?
Paar lillat marmorkuuli kergete metallroosikestega.Mina nimetan sellist disaini "roosipõõsa eheteks".See on minu praegune haigus,millest muud üldse ei taha teha.Täiesti raskepärane vorm.





Et blogi liiga kõrvarõngahõnguliseks ei läheks,(no mis teha, kui ta juba on )"kaevasin "ühe vana asja üles.Näitan ühte (ühis-)tööd,mis emaga koos kuskil 5-6 aastat tagasi meie tütrele sai tehtud.Nimelt oli talle vaja üht kotikest, millega teatris käia.
Alustasin meie õmblusmasinavanakesega, aga peale seda ,kui ta trikotaazimoodi riide kallal hakkas hirmsaid tükke tegema,
lasin varvast ema juurde, kus tema õmbles tooriku kokku( üks pikk osa ja küljesiilud) ja mina nikerdasin kodus edasi.Kuna riie oli pehme, sai voodri vahele papp (ikka see ehtne!).Koti mõõdud on umbes 18x12 cm.Riie oli ilusti vene ajast pärit alal hoitud, sest tal oli nii äge muster.Mingi väljamaa pluus ,mida kandsin siis kui veel dinosaurused beebid olid...sellist ei saa ju ära visata!
Lisasin talle mustri peale tillukesed pärlmutterpärlikesed.Sangaks polnud eriti midagi valida, oli üks metallniitidest nöör, mis siis ajutiselt kolmekordselt kokkuõmmelduna peale sai.Pärast tahtsin midagi muud ja paremat leida, aga sinnapaika see jäi...Mäletate ju , et kõik mis on ajutine on jääv? Ja kuna neiu on vahepeal suureks sirgunud ja oma kotipark ajab kapis juba üle ääre, on see emme/vanaema koostöö vili tal hoolikalt karpi pakituna tallel.Ei tea kas ta hoiab selle alles, kui vanalt võib nostalgitsema hakata:"Aga minu nooruses..."?












Ilusat lörtsi jätku!St.mütsid-karupüksid otsige kapist välja!
Vaadake, ehk on mõni koikene end nende vahele end mõnusalt talveunne äiutanud...
Josefiine posted @ 17:52 - Link - kommentaarid (5)



210850 visits