Pisike Pärlisahtel
Minust
Asukoht: Tallinn, Pirita
Tähtkuju: Veevalaja
Link

Minu Disainimaja
Meeldib
perekond,positiivsed emotsioonid,,päike,sära inimeste silmis ,loomerõõm(eriti mõne hobiga tegelemisel)ja muidugi pärlid,helmed.Tore on olemas olla kui oled avastanud pärlimaailma!Ja väike annus maalimist!
Ei meeldi
kõik halb ,milleks inimkond on võimeline
Projektid,milles osalen
Arhiiv
Tsitaadid
Josefiine on öelnud, et talle võib kirjutada ka meilile: pisikesahtel@hot.ee

Loen
Kriminulle,vahel jälle naistekaid ning teisi mis huvitavat näppu satub.Internetis võib ennast unustada igasugustele beads lehekülgedele.

Filmid
Palju häid filme on nähtud,ei oskagi neist pingerida luua,sest lemmikuid on mitmeid.

Kuulan
Positiivset meeleolu loov muusika,eriti kui ta taustaks mängib pärlitega nokitsejal!

Pisike Pärlisahtel
Kui pärlihoog peale tuleb ja kui ei tule,siis vahel loendan pintsleid
13 Aprill 2010

Ühel kenal kevadisel päeval, kuupäeva ei mäleta
kui silma rõõmustasid tühjal peenral troonivad märtsikellukesed ja kevadiselt müttavate muttide mutimullahunnikud,
bussipeatuse taga leitud rõõmsalt naeratavad krookused ja
suur hulk kevadel lahti lastud jalgratturid...
Ühesõnaga, sel misiganes päeval, märkas Josefiine oma riidekapis
mitte esimest koiliblikat,(ptüi!ptüi!) vaid saabunud kevadest õhinal õhemaid kehakatteid.
(no ikka päris õhukesi).Ta lubas neile kahele pluusile seal, et teeb viimaks ometi teoks
just nende värvidele mõeldud pärlimaterjalist komplekti.



Seda on ta mõttes lubanud kuskil kaks aastat.
Ise mugavalt tulevikku lükates,et küll jõuab.
Otsest vajadust ju pole ja kui vahel kapis tuulates SEE pärlimaterjali kott - mis on mõeldud
sinu enese ehete jaoks ,jälle näppu satub, siis
imestad,et ikka veel pole mõni "särav" idee neid sealt vähendama hakanud.

Huvitav, et omale ehet teha on kõige raskem.
Sellist meelepärast ehet, millega suur kriitik sinu sees lõpuks rahule jääks.
Muidu peab enam-vähem lõpptulemusega leppima.Ma ei tee
kunagi mõnda ehet valmis ja kui ta on küllalt kena jätan siis omale,
vaid alustan kohe teadmisega ja annan energia oma ehtele,
olgu ta siis nii lihtne kui üks pärlikee ripatsitega olla saab.





Kõrvarõngad tulid eriti kaalukad.
Esimest korda elus "kannavad" mu kõrvad 25 grammist raskust.
(See on mõlemi kaal kokku,huvi pärast kaalusin ära,
(vähemalt nende kõrvarõngastega ei soovita daamil kaalule ronida)
Muudkui lisasin, et kõik pärlid leiaksid rakenduse, mõtlemata
sellele kuidas kõrvad end "raskekaalus" pärast tundma hakkavad.
Aga asi nii hull ka pole, juba tegin proovikandmise ära.
Eks samamoodi tunnevad end ka Aafrika suguõed, neil ka puudaraskused ehted.
Vähemalt ükski rajutuul neid kõrvast ära küll ei vii, rääkimata sellest,et maast lahti
jaksaks kandjat kangutada.Eriti minusugust ei kanguta
ka ilma kõrvarõngasteta




Mäletan, et oma esimesi kõrvarõngaid hakkasin kandma
17-aastaselt. Siis oli- nagu praegu armastatakse öelda-"sügav nõukaaeg".
Tol ajal ei tehtud kõrva auke kosmeetiku juures.Palju neid üldse oli.
Vähemalt minu jaoks ei eksisteerinud tol ajal kosmeetikuid.
Tallinnas, Mustamäel oli üks polikliinik, kus ka kõrva auke tehti,
aga kus nad muidu tegid? Kes mäletab?Nüüd on küll päris
vanadekodu kokkutulek:"kes mäletab?"

Mina sain omale niimoodi:
istusin kirjutuslaua peal, hoidsin vaikse hirmuga servast kinni ka.
Ja kõrvadele lähenes suurema süstlaga (mitte diiler)
see isik, kes oli meditsiini õppinud,aga ta ei töötanud sellel alal.
Üsna sedamoodi, nagu "Veel üks Lotte" lasteraamatu järgi tehtud filmis,
kus eri vanemate juures elavad kaksikutest tüdrukud ,pärast
esmakordset suvelaagris kokkusaamist oma kohad ära vahetavad.
Kuna ühel olid kõrvas rõngad ja teisel polnud aukegi, tegi
teine kaksik talle poolikut kartulit kõrva taga hoides
sukanõelaga "vea paranduse".

Aga mina ei mäleta, mis minu kõrva taga oli, kas üldse midagi oli,
igatahes mitte kartul...
Väikse mummuga kullast kõrvarõngad sai kuuks ajaks laenuks,
mis pidi 24/7 kõrvas olema ja ära võis võtta ainult igaõhtuseks viinaga puhastamiseks.

Ja nii ta läks, vahetpidamata pidi ikka midagi kõrvas kõlkuma.
Minu kõrvad on näinud 80- ndate hiigelsuuri eredavärvilisi
plastmassist rõngaid (nagu väike käevõru otsapidi kõrva küljes)
või siis rippuvaid suuremaid ja väiksemaid rõngaid.
Mis siis tundusid ülivinged, aga praegu ajavad naeru peale.

Retro mis retro.Kui oli moes ainult tillukesed ühe särava kunstkiviga kõrvarõngad,
sai neid igat värvi ostetud.Valik oli olematu, aga
müügil olevate kiiskavsäravate seast vahel ikka midagi näkkas.
Vähemalt nad olid odavad.Mingit kõrvarõngaste tegemise materjali ei osanud unes ka näha.
(Võib-olla on ka see üheks alateadvuslikuks ajendiks ,miks ma praegu neid armastan teha
selge,et teen nende aastate eest mis tegemata jäid?)

Polnud ka kuulda eriti niklivabadest ehetest, kui kõrv ühel
heal päeval pärast kandmist sügelema hakkas, siis viskasid kõrvarõnga lihtsalt ära.
Või kui oli nii ilus, et ära visata ei raatsinud, siis saatsid ta
sahtlinurka pensionile.

Selle hirmsa pika vanainimese heietusega siis lõpetan
ja soovin teie kõrvakestele kevadisi rõõmsaid hetki
kõrvarõngaste seltsis! Nii uute kui vanade.
Kelle kõrvarõngaid üldse ei ole ja parasjagu nende järgi
karjuvat vajadust tunneb- siis neid hädalisi aitab Josefiine alati
heameelega hädast väljaAndke aga teada!



Josefiine posted @ 13:33 - Link - kommentaarid (10)



210848 visits