Kurvitsa käsitöö
Kurvitsa käsitöö
Nepi lõnganäperdused ja muud vahvad asjad!
Foto NAGI's: nepp
31 Mai 2007
Katsetus

Heegeldada on põnev, heegeldusest veel midagi edasi aretada on vahel veelgi põnevam. Ma ei tea, mis selle tehnika nimi on, eesti keeles pole veel nime ehk antud. Idee sain jälle Mannilt.

Alustuseks siis kaks lille, üksteisest nö läbi heegeldatud, pva liimiga kõvaks tehtud ja mingi hobilakiga üle pritsitud. Üks paras nikerdamine ja pusamine on, aga mulle meeldib, õrn ja habras, tuleb edasi täiendada. Mõni mõte on selles osas veel.



chenet posted @ 14:35 - Link - kommentaarid (2)
26 Mai 2007
Miks ma armastan süstikpitsi

Mul on kodus selline laegas.



See on minu varandus juba aastaid, siis kui vanavanaema meie reaalsest maailmast lahkus, jäi temast see alles. Ootas mõnda aega hetke, kui mina ta leidsin ja siis enam kellegagi jagada ei tahtnud. Mamma oskas käsitööd teha nagu üks tubli Eesti naine ikka, nii nagu meiegi ;-) Tollel ajal ehk oskasid paljud, aga paljudel jäi tegemat küll materjali puuduse või mõne muu hea vabanduse tõttu. Nagu öeldakse, et kes tahab leiab võimaluse, kes ei taha, leiab vabanduse. Mamma tegi seda innuga ja kuni lõpuni. Oli hea ja käbe memm.

Laeka sees peitub selline varandus



Hunnik näidiseid, niite, süstikuid ja muud käsitöölasele tarvilikku. Kui ma seda esimest korda nägin, siis oli mu rõõm meeletu, alustasin kohe ühe pooliku töö peal proovimist, vaatasin, kuidas oli ees punutud ja pusisin järgi. Väga aeglane töö on, esialgu ei läinud minu soovid ja töökiirus kokku ja laegas jäi ootama aegu, kui mul on rohkem kannatust. Nüüd olen proovinud, kannatust on ikka veel vähe, aga midagi juba koidab. Lähiajal plaanin jälle proovima hakata, sest Krisostomus saatis mulle just kirja, et kohale on jõudnud mu tellitud raamat Contemporary Tatting New Designs from an Old Art. Mõtted juba ka mõlguvad, et mis asju siis täpselt looma hakata.

Muud käsitööd teen ikka ka. Kõiki asju ei saa näidata, sest mõni läheb kingituseks, aga mõni kingisaaja võib piiluda siia. Pooleli on endale üks eriti suur töö ehk kootud suvekleit, ikka selleks 2007 aasta suveks, soovin endale jõudu ja tahtmist töö lõpetamiseks. Siis veel üks äärepits, mis kohta otsib, seega pole ju mõtet kiirustada töö lõpetamisega, sest pole täpselt teada, kui pikk ta olema peaks. Aga ilus on küll teine :-)



Kõige suurem mahult on aga minu uus kodu. Ostsime endale vana maja, mida nüüd usinasti korrastama ja renoveerima asume. Maja jätan ma esialgu meestetööks, kuna eelkõige tuleb seal lõhkuda ja lammutada, siis uuesti ehitada ja siis saan mina planeerimise ja kujundamisega peale hakata. Praegu müran aias ja kasvuhoones. Tomatid ja tillid sirguvad, lillepeenrad on kastetud. Ega ei saa ju ka suurt haljastust teha enne, kui ehitustööd ja traktorid on lahkunud. Oehh ma ootan põnevusega. Unistuste täitumine on mega tunne! Loodan, et kogete seda sageli.

Päikest!

chenet posted @ 15:14 - Link - kommentaarid (6)
16 Mai 2007
Samblasokid

Isetegija sünnipäeval ostsin Susa käest lõnga, sellist mõnusat pehmet ja rohelist. Kui ma seda müügil nägin, siis oli selge, et see on minu ema värv ja ma pean talle sellest midagi tegema.

Nüüd siis paar päeva enne emadepäeva küpses mõte. Teen talle sokid. Pole küll just päris sokilõng, aga no ikkagi.

Ja valmis said sellised sokid, mis kõndimiseks pole mõeldud, aga väike mõttearendus ja ma usun, et need sokikesed leiavad päris tihti kasutamist siiski.

Need on minu esimesed sokid, mille kudumist alustasin varbast. Tõenäoliselt enamik minu järgmisi sokke hakkab ka just sealt peale. Mulle meeldib nii rohkem kududa. Kanna tegemist uurisin ja puurisin, päris õige variant välja ei tulnud, seda pean veel õppima. Ja mingi parem lahendus tuleb leida ka lõpetamiseks, et äär väga veniv ja lokkiv ei jääks. Mustri kudusin ka soki sisse, aga tänu lõnga värvivahetusele ei ole seda väga hästi näha, aga huvitava efekti annab ikka.

Aga ma siis mõtlesin välja ka et kuidas või millal mu emme neid kasutada saab. Nimelt käib ta väga tihti välismaal ja hotellis olles on ikka nii, et ega susse ei viitsi ju kaasa vedida, aga päris paljajalu ei taha ka mööda võõrast kohta ringi käia. Vähemalt minuga on nii. Seega on need sellised eriti pehmed ja soojad sokid, mis siis hotellitoas jalga tõmmataja ja elu nautida. Kui nad jalga panna, siis on tunne nagu jalad oleks kuskil pehme sambla sees. Mõnna mõnna.


chenet posted @ 09:41 - Link - kommentaarid (14)
11 Mai 2007
Tagasi juurte juurde

Pealkirjas mainitud teema on viimasel ajal nagu eriti päevakajaline. Küll esineb seda artiklite pealkirjades ja sisus. Kõik räägivad sellest, et tarbimisühiskond on kohutav ja kole ja inimene lõpuks ometi hakkab seda mõistma ning väärtustama olnut. Tegelikult tahaks ju isegi sellele oma panuse anda. Eks ma püüan.

Mõni aeg tagasi lugesin Krentu blogist, et ta tegi ise leiba. Fantastiline. Mul pole kahjuks juuretist kuskilt võtta, ju olen vähe otsinud. Seetõttu läksin kergema vastupanu teed esimese hooga ja minu esimene sai (seemnetega ja puha), sai selline:



Maitseb ülihea. Hoolimata kellaajast saab praegu julgelt võid peale määritud ja mitu head viilu ära söödud. Oma ahjust sellist mõnusat pala välja võtta on ikka hoopis teine tunne, kui poest ostetud klietatud leivake. Kodu on mõnusat küpsetamislõhna täis. Nami.

Selline siis minu tänane isetegemine, veidi teistmoodi, aga ikkagi ise.

Aga nüüd teema juurde veel tagasi. Olen ise viimasel ajal lugenud palju raamatuid inimese olemisest ja olemusest. Kes me sellised oleme, kas tõesti tänaseks hetkeks vaid biorobotid, kelle elu kulgeb mööda kellegi poolt ette antud rada või on siin ikkagi midagi muud. Olen kindel, et mina veel biorobot pole ja ma ei kavatse selleks ka saada. Hakkan siin tasapisi oma nö uut rada käima, et juurtele lähemale jõuda. Ühest viimati loetud raamatust on jäänud üks mõte mu sisse tiksuma, et peaks olema selline asi nagu suguvõsa raamat, mida vanemad pärandaks oma lapsele ja kuhu igaüks omi asju saaks sisse kirjutada. Eks ole meie blogidki mõnes mõttes justkui sellised raamatud, kus palju tarkust sees, mida tulevased põlved lugeda saavad. Ohh oleks vaid minu vanaisa olnud blogipidaja, tal oleks kindlasti olnud selline mõnus aedniku blogi. Sealt ammutaks ma tarkusi meelsasti, kahju, et tema elu ajal, mina alles nõnda pisike olin, et suuri elutarkusi tema kõrvalt ei õppinud vaid ainult mängides temaga aega veetsin. Praegu sirguvad mu aknalaual mu elu esimesed tomatid, naeratuse toob näole mõte, et juba sellel suvel saan võtta oma käega oma tomati. Ja jälle meenub vanaisa, kellega käisime kasvuhoones tomateid tolmutamas, no oleks mul nüüd vaid meeles, et milline täpselt oli see isane õis ja milline emane. Ja kuidas ta rääkis mesilaste olulisusest, kes kasvuhoones omi asju käisid ajamas, ise üleni õietolmused ja sumisevad.
Kas teate, et viimasel ajal on kadunud miljonid mesilased. Miks, kuhu, need on küsimused, millele teadlased vastust otsivad. Kas on neile saatuslikuks saanud geneetiliselt muundatud taimed või hoopis kõrgsageduslikud tehnoloogiad. Kui nüüd mõelda, et küll on hea, kui see va mobiililevi on parim maailmas või et traadita internett jõuab igasse Eestimaa nurka, aga me ei mõtle, me lihtsalt ei oska ette kujutadagi seda mesilaslinnu peenmehhaanikat, mille järgi ta oma kodu üles leiab ja kui seal teel talle siis äkki mõni võnkuv hiigelmast ette jääb ja kogu tema juhtimispuldi sassi ajab ning kodu leidmata jääb võib see olla hukatuslik mitte ainult mesilastele. Teadlased on välja tulnud väitega, et kui maamunalt kaovad mesilased, siis on inimesel elada jäänud 4 aastat. Päris karm. Ei tahaks oma hilist kirjatükki nii kurbade mõtetega lõpetada. Aga siiski, las ta jääb, sest eks sellised mõtted viivad ka edasi parema homse poole.

chenet posted @ 21:36 - Link - kommentaarid (7)
151248 Kurvitsauurijaid