Aastaajad on sassis, poes on riided igavad ja kallid ja mõni töö lihtsalt tahab tegemist.

Kui ilm on selline, et kolme aastane arvab, et Jõuluvana on tulemas, siis on paras aeg süüa Hispaania maasikaid ja õmmelda. Eile tuvastasin, et rõivakaupade hinnad on tõusnud ca 50%, valik on aga sama igav kui varem. Minu lapsed seepeale kasvamist muidugi ei jäta ja palganumbrid jäävad ka kardetavalt samaks. Igatahes võtsin vastu otsuse veelgi rohkem taas ja uuskasutada kui varem ja kaupade maaletoojaid baoikoteerida. Pisut logisev õmblusmasin sai tolmust puhtaks pühitud ja esmalt valmisid minu ühest seelikust kaks, tütardele. See seeliku kangas on lihtsalt nii äge, et ma polnud raatsinud seda ära visata aga kandma polnud ka hakanud, kuidagi kossakas oli teine. Imeline värv ja muster-onju. Suur tüdruk arvas, et teeme nii lühikeseks kui taskud lubavad ja tema tahab seda omale. Tegin.
Oran˛i riiet jäi aga järgi just niipalju, et rohelise kandi ja samades toonides retroriide abiga sai pesamuna ka ühe seeliku.
Kui juba retrokangastes kaevamiseks läks ja aastaajad nagunii sassis on, siis palistasin mõned seentega rätikud. Puhas nostalgia eksole

Seejärel sai muid vajalikke asju tehtud nagu näiteks õmmeldud voodipesu Printsessile ja Notsule (võimalik, et ühes isikus.
Pojaga koos tegime aga tema lagunenud kattega toolile vanadest teksadest uue. 1,5 paari teksaseid ja kahed taskud.
Lõpetuseks näitan vee oakottide uusi kuubesid. Need on juba varasemalt valminud, sinna tegime lastega natuke joonistusi peale. Mingisuguste kangale mõeldud rasvakriitidega.

Kauneid kiirelt vahelduvaid aastaaegu teilegi! Mina lähen nüüd toon piparmünti ja kaselehti ja teen ühe tee.