Vahel on tunne, et kannas seljas sellist murekoormat, et lausa lohised mööda maad...
ja kui pole ainult tunne, vaid see ongi nii..

Mõtted on "jummala lampis", kui mingi mõttejupike ongi, siis oeh!
kunagi ehk... ehk on tibake päikeselisem ....
teha miskit ei taha, ei edene, ka niisama lihtne sall pojale edeneb mingi 10 rea kaupa.
Helmed veerevad käest, korjan neid laua alt...

Aga ega keegi aidata ei saa, elu on sihuke

Võtsin riiulilt valmistehtud kõrvarõngad ja asetasin muude vidinate/asjade hulka karpi, kuhu olen kogunud Sügispaki staffi.

Keegi leiab need oma pakist.