Drex.Tegemised
Drex. Tegemised
Ega mina tööd ei pelga, ma võin töö kõrval ka käsitööd teha
06 Aprill 2007
Palun nüüd kergemat karistust, üks lihavõtteteemaline jutuke -pikem jutt kohe.
autor, minu ema.

LIHAVÕTTED TULEVAD.
Metsa ääres Jänkukülas on kevad juba käega katsuda. Ühel päikeselisel hommikul, kui jänkuisa trepile astus, et ilma uudistada, pillas jääpurikas talle ninale suure veetilga. Siis teise ja kolmanda ka veel. Prrr! Väristas jänkuisa kõrvatutti ja vaatas üles - kes talle seda vett tilgutab. Ta nägi räästas mitut vallatut jääpurikat, kes talle lõbusalt silma pilgutasid.
Jänkuisa, kes elas oma suure perega Jänkuküla kõige äärmises majas, selles, kus on kollane rõdu ja punane katus ja valged aknaraamid, ainult naeratas ulakatele jääpurikatele ja astus tuppa tagasi.
“Einoh, nüüd tunnen ma mõlema kõrvatuti ja ka sabaotsaga, et kevad on tulemas. Ja kaugel need munapühadki on! Sa, memm, otsi pühadekalender välja, iga asja peab ju kontrollima!”
Vanaema koukis köögisahtlist pühadekalendri ja seadis prillid ninale. Jänkuvanaisagi tatsas lauale lähemale. Jänkuisa lõi kalendri lahti ning ahhetas! Isegi muidu ta nii uhked ja kikkis kõrvad vajusid longu ja üks vurrututt sorakile. Pidi seal kalendris alles uudis olema! Paber näitas, et selle aasta munapühadeni on vaid mõni päev.
“No mis ma arvasin! Kunagi ei tehta midagi õigel ajal ja rahulikult!” torises vanaisa. “Kuidas nüüd lapsed munad õigel ajal kätte saavad...”
No nüüd alles läks jänkuperes saginaks! Kõigil oli korraga kole kiire. Isegi hommikukohvi ei saadud rahulikult juua. Väike Tuttsaba, jänkupere pesamuna, aga ei saanud sellest suurest sagimisest veel midagi aru. Ta oli veel nii väike, et eelmisi munapühi kohe kuidagi moodi ei saanud meelde tuletada.
Esmalt hakkas tegutsema jänkuema. Ruttu-ruttu võttis ta köögipõlle eest, palus vanaemal toidunõud pesta ja hakkas ennast väljaminekuks seadma. “Lähen kohe kanaemaga munade pärast kokku leppima.” Vajutas uue kevadkübara uhkelt ühele kõrvale ja läinud ta oligi.
Jänkuisa võttis kapist puhta pintsaku, nagist suure turukoti, lükkas tuttmütsi kuklasse, keeras peegli ees vurrud korda ja teatas: “Lähen poodi. Uusi munavärve on vaja, vanad äkki kuivanud.” Ja läinud oli temagi.
“No oli neil vast kiire!” porises vanaema. “Ikka jäetakse kõik tööd viimase päeva peale.”
“Vanaema, kuule vanaema, miks nüüd äkki nii kiire hakkas?” Mida me tegema hakkame?”
“Oh sind väikest rumalukest,” naeratas vanaema, “sa ju ei mäleta mullustest munapühadest midagi. Tule siia, teeme selle asja selgeks.”
Tuttsaba ronis kohe väga hea meelega vanaema sülle. Ja siis ta saigi teada, et kõik jänkupered värvivad munapühadeks mune, mis viiakse pühadehommikuks heade ja tublide laste juurde, kas akna peale, padja alla, sussi sisse, nukunurka või mujale. Kes aga värvib kõige ilusama muna, saab kindlasti midagi ilusat preemiaks. Ja tema värvitud muna läheb kõige paremale lapsele. Tuttsaba kuulas, kõrvad kikkis, ja mõtles juba, missuguse muna tema värvib. Äkki oli ta vanaema sülest maas. Vanaema tatsas köögikapi juurde ja porises: ”Kuhu ma need küll panin?” Esikukapi juures aga vanaema hüüdis: “Kas sa näed, kus need olid!” ja tuli kööki korviga, milles olid kilepõlled ja pintslid.
Vahepeal oli vanaisa oma tööriistakasti kööki toonud. Munakast ja korvid on vaja üle vaadata. Näe, hiirepere on endale kasti nurka endale uue ukse närinud!”
Jänkulapsed lõid lastetoas tantsutralli, sest toredamat tööd kui munade värvimine nad ülepea ei teadnud.
Kõige esmalt jõudis tagasi jänkuisa. Suurest turukotist ladus ta köögikapile värvipurke Neid oli nii palju, et Tuttsabal läks ülelugemine sassi.
Jänkuemal läks pisut rohkem aega, sest kanaemaga oli vaja pisut juttu ka ajada. “Hommikul vara tuleb käruga munade järele minna,” teatas ta tuppa astudes.
Nüüd tuli Tuttsabale hea mõte. “Emme, emme, luba, et mina ka võin mune värvida! Üheainsa tillukese muna. Eks ju!”
Ema aga silitas pesamuna kõrvakesi ja ütles: “See on suuremate jänkulaste töö.”
Tuttsaba kalpsas nüüd isa juurde. “Isa, ole pai, luba, et ma homme ühe muna värviksin.” Isa vaatas üle ajalehe ja ütles: “Kus sa sellega! Sa oled väike ja ei oska.”
Tuttsabal oli juba nutt kurgus kui ta vanaema juurde jõudis. Aga ka vanaema ei lubanud, vaid käskis mängima minna.
Tuttsaba jäi vanaisa tööd vaatama. Vanaisa aga, kes kuidagi ühte korvi parandatud ei saanud, kurjustas: “Kõtt, lapsed tööasjade juurest ära!”
Tuttsaba meel oli kohe täitsa kurb.
Järgmisel päeval oli maja siginat-saginat täis. Tuttsaba aitas Jutal jutte vedada, Matil kollast värvi segada, juhatas Jukule kätte mahakukkunud pintsli ja sibas ikka isa juurest ema juurde, Juta juurest Juku juurde ja ei olnudki enam nii väga kurb.
Päike oli juba suure kase taha kadumas, kui jänkuisa põlle eest võttis, pintsli veekaussi pistis, kõrvatagust sügas ja ütles: “Nüüd on kõik! Ära jõudsime. Küll te kõik olete tublid. Ja munad on täitsa vahvad. Aga nüüd, marss pesema, muidu mäkerdate värviste käppadega kõik uksed ja seinad ära!”
Läks aega mis läks, aga varsti oli terve jänkupere köögilaua ääres. Pärast õhtusööki pudenesid väsinud jänkud oma vooditesse.
Ainult Tuttsaba ei saanud kohe kuidagi magama jääda. Niipea, kui ta proovis silmi kinni panna, keerlesid seal kümned ja sajad värvitud munad. Tuttsabal tuli mõte minna vaatama, kuidas värvitud munad kuupaistel välja näevad. See oli imekaunis. Äkki märkas Tuttsaba üksildast valget muna. Õrnalt tõstis ta selle lauale ja tahtis ilmtingimata ära värvida. Aga oh õnnetust! Kõik värvipotid olid tühjad. Tuttsaba võttis pintslid. Oh seda rõõmu kui punase pintsliga sai üle muna ilusa punase juti tõmmata. Rohelise, sinise, kollasega sai munale täppe ja kriipse. Aga ikkagi ei suutnud ta kogu muna ära värvida.
Nüüd alles haaras Tuttsaba nutumeeleolu. Ta istus põrandale keset kuukiirt, vaatas oma pooleldi värvitud muna ja silmist aina tuli pisaraid. Nii ta sinna magama end nuttiski.
Hommikul leidis jänkupere Tuttsaba ilusa särava munaga verandalt magamast. Tuttsaba muna ei olnudki enam lapiline ja värvimata– pisarad olid munavärvi segamini ajanud ja nüüd nägi see väljakui ilus kirju lillevaip. Tuttsaba muna oli nüüd kõige– kõige ilusam ja viidi kõige– kõige paremale lapsele. Tuttsaba aga sai tasuks suure– suure kapsapea, millest jätkus mõistagi kogu perele, isegi kapsapirukat sai küpsetada.
Nüüd tundis Tuttsaba kõrvaotste ja sabatutiga, et munapühad on käes.
drex posted @ 21:03 - Link - kommentaarid (5)
1551334 visitors