Kaunist advendiaega!
Minu esimene jõulukuulike. Muster Susa blogist.
Hoolimata väljas ladistavast vihmast ja möllavast tuulest, otsustasime ikkagi minna perega ühiselt jõulutulede süütamisele Rüütli platsile. Oleme seda teinud viimased 7 aastat, peale 1 lapse sündi. Ei tahaks kuidagi seda traditsiooni vihmal katkestada lasta. Eks ole seal ennegi käidud igasuguse ilmaga, aga sellist vihma nagu ei mäletagi. Aga nagu öeldakse, ei ole halba ilma, vaid on ebasobiv riietus. Nii et joped selga ja minek. Jõulutulesid süttis puudel sel aastal küll märgatavalt vähem, kuid jõuluvanasid oli kokku tulnud suurem hulk, ning päris palju inimesi polnud pidanud paljuks kodudest välja tulla.
Esitlen siin ära ka oma värskelt varrastevahelt tulnud mütsi.
Lihtsale mustale mütsile said kaunistuseks mõned lilled ja hulganisti pärleid.
Saabusid jõuluvanad rongkäigus, ja hoolimata ilmast, tuli ka jõuluootuse tunne. Tegelikult oli seal rongkäigus päris palju värvikaid tegelasi ja vahvaid päkapikke, aga minu fotosilm neid kinni ei püüdnud.
Koju jõudes ootas meid veidi pidulikum õhtusöök, mida troonis mu tänase päeva suurem ettevõtmine. Võtsin nimelt nõuks ära proovida sefiiritordi tegemise. Noh, eks taga veits ikka jändamist oli. Aga ei midagi hüperkeerulist. Ja maitse oli seda väärt. Poisid ütlesid, et nagu päris!
Retsepti leidsin siit blogist: http://toidutegu.wordpress.com/2011/11/18/sefiiritort/
Poeg aitas seda veelgi kaunistada, lisades peale jõhvikaid, mis andsid tordile just selle õige maitse juurde. Seega asendasid jõhvikad seekordi kirssi tordipeal!?
Siin ka abiline, kes paraku eelistab tordile iga kell jäätist.
