Käsitööga on suvel tagasihoidlikumalt edenetud, sest kõike muud oli vaja kogeda, näha , tunda... Ja vabad päevad kulusid kõigeks muuks kui varrastega nokitsemiseks. Mitte et tahtmist ja vajadust poleks olnud, lihtsalt aega enam selleks ei jagunud.
Märkamatult on käes augusti lõpp ja meie pere pidas koos pere pesamuna sünnipäevapeoga maha ka suvelõpu peo maal suvekodus. Vaevalt et ilmad enam nii ilusaks lähevad, et saad rahumeeli juba hommikul laua õue ära katta ja ei pea mureliku pilguga igat pilvetupsu vaatama, et kas nüüd läheb sajuks või mitte. Nii hea, kui saad lapse sünnipäeva suvel õues pidada. Kuidagi palju stressivabam ja muretum. Eks selle ilmaga on, nagu on. Sellel aastal jälle vedas.
Tordi tegin jälle ise. Lapse soovide järgi.



Mingil hetkel lisandus sinna soovi hulka ka kombain, sellest samast multikast, aga siis oleks tort pidanud ikka palju suurem olema ja seda soovi oli juba raskem täita

Sünnipäevalapsele sai suve jooksul uus müts heegeldatud.




Pere ühistööna valmis suve jooksul liivakast. Selline veidi robustne, aga kui leidsin pööningult need poolikud palgid, tuli kohe mõte need kuidagi eriliselt ära kasutada.



Venna aitamas küünlaid kustutada. Ja ongi väikevend 3 aastane!



Selle aastaga on natuke kangust juurde tulnud, veidi juttu juurde tulnud ja nii mõnigi uus oskus omandatud. Kui suurema venna iseloomujooneks on leebus, siis ei saa seda väiksema kohta kindlasti öelda. Tema juba teab mida ja kuidas tema midagi tahab. ja ega see tegelikult nii halb polegi



Kuigi tavaliselt kõige kõvema häälega, siis oma sünnipäeval oli isegi tema suurest tähelepanust tema isiku üle, ootamatult tagasihoidlik. Kingitusest õpitakse aga üsna varakult lugu pidama