Jaanuar

Südatalvel olen laisk nagu mudakärbes. Ei tee käsitööd, remonti vaikselt nikerdan vannitoas ja saunas. Ja ma nüüd lugupeetud pensionär nagu öeldakse. Pole häbi kaua magada kui just lauta ei pea minema( mul laudas puhkepäevade andja ka tööl). Tervis võiks parem olla, siis elu nagu hernes.,muudkui veerebvaikselt. Ja ma ei muretse enam nii palju kui noorena- lastel oma elu, lastelastel on emad- isad olemas. Vanaema ainult vahest hoiab väiksemaid ja see on selge rõõm. Muidugi sellel vanaemal ei ole ka alati aega, siis hoiab vanaisa ka kui vaja.
Talvel loen rohkem,see mulle meeldib.Mõtlen vahest elu üle . Tihti küsin endalt milleks?Kui tahan midagi osta- küsin milleks ja vahest jääb ost tegemata. Vannitoas jäi vana vann paika, sest küsisin( õigemini mees küsis)milleks uus kui vana ka veel täiesti kasutuskõlblik. Vann aga on sügaval vene ajal juba ostetud ja pood on uusi ja ilusaid täis. Tahaks omale ka , aga milleks seda vaja. Ja neid milleks küsimusi tuleb aina rohkem. Milleks -- pikk see elugi on.
Eile siis käisin seltskonnas(meie käsitööühingus). Meil käisid Lasva naised külas. Need on ka igavesed tublid naised. Ja meie õppisime veel pärlikunsti saladusi. ERIA õpetusel.Minijad olid ka. Nemad tegid ikka ilusad ripatsid ja sõrmused valmis, aga mul jäi pooleli, viga tuli ka sisse.. Kodus siiski tegimeTriinuga kumbki ühe käeketi. Triin tegi suvise lopsaka ja mina tagasihoidliku pruunika-meekarva.