LaanteLapse käsitöö
LaanteLapse käsitöö
27 September 2008
Määratud tulekust määramata ajal ehk mees teab, mil mees tuleb

Minu pisibeebi määrati ise tulema 21.09.2008. Siis aga ühel hetkel otsustas ta keerata ennast pepu alaspidi ja pea uhkelt püsti ( tuharseisu ). Arstitädid määrasid tuleku ajaks 15.09.2008.
Ja emme pidi end sättima haiglasse 14.09.2008.

Tuttavad soovitasid teha päev enne kodust lahkumist piduliku söömaaja, sest peale keisrit ju pugida enam ei õnnestu. Veel vähem seda, mida hing ihkab. Tissitada ju ka vaja. Soojad soovitused lahkelt kuulatud, asi sai tehtud. Oli lõbus õhtu issiga kahekesi head - paremat pugides, lauamänge itsitades mängides ja superhästi ennast tundes.

Öösel, vastu 14.09 kell 1.30, tundsin, et tohohh!!!, ma põie üle kontrolli kaotanud Viuhh!, tuli põlema, issile tulid üle huulte ainsad sõnad:" Nüüd riidesse ja minek!", mille peale vaene mees ajas end voodi servale ja esiti ei saanud arugi kuhu nii kiire minek peaks toimuma...

Hommikune dussimõnu piirdus öise kiire pea- ja hambapesuga, riided selga ja Läänemaa Haiglasse. Issi alustas sõitu Tallinna poole ja meil koos kiirabibrigaadiga õnnestus teel temast möödagi põrutada

Jõudsime Ida - Tallinna Keskhaiglasse tunnikese pärast. Mina vapper emps, kepsutasin ise omal jalal vastuvõtu tädi juurde, kus viimane registreeris ühte sünnitaja paari haiglasse. Ja siis tunnen - veed! Tulevad ja tulevad ja kingad lurtsuvad. No ma ei saanud ju seda ütlemata jätta. Ainsad sõnad, mis tulid kommentaariks - ja tuleb, ja tuleb, ja tuleb - mille peale registraatoritädi küsib, kas laps???

Sünnitustoas sai arstionuga vesteldud, et kiiret pole ja lõikame kell 7.00. Tuhud algasid ja said isegi regulaarseks minna. Oi-sa-poiss!, kui valusad need olid! Ettevalmistused lõppesid 07.15 ja mind sõidutati opisaali. Kartsin hirmsasti. Olin palju lugenud, kuulnud ja endale ette kujutanud, milline on keiser epiduraaliga. Nutsin hirmust.

Jõudsime opituppa. Seal käis juba asi nii kiiresti, et polnud aega ohkimiseks. Poja sündis 7.45
Siinkohal tahan tänada seda toredat meeskonda, kes mu ümber askeldasid! Supertöö!
Ja tahan öelda, et ärge minge lohutust otsima perekool.ee portaali. Räägitakse õuduslugusid, et popid välja paista. Mina olin rumal ja kütsin end asjatult üles.

Tänaseks oleme kodus ja eile sai isegi kolmekesi metsas seenel käidud Poja esimene seenelkäik

Pilt tänaselt jalutuskäigult:


PS! Tänan südamest kõiki pöidlahoidjaid ja toetajaid, kelle õla najal end tugevalt raseduse lõpusirgel tunda sai! Loomulikult tänan ka kõiki foorumis õnnitlejaid!
Kallid teile!

LaanteLaps posted @ 15:11 - Link - kommentaarid (75)
11 September 2008
Nii ammu pole midagi kirjutanud

Jaa... Just! Pole mind ju koduski olnud. Mitte ei nautinud ma suverõõme, nagu arvata võiks. Ma olin ämmaproua juures asumisel, kui meie kodu remonditi. Peale koju naasmist ei saanud kodus ollagi, rasedatel lõpusirgel ikka mingid tervisehädad tulevad külla kimbutama, nii ka minul.
Kui nüüd juntsu kandmisest veel rääkida, siis lõpp on näpuga näidata

Pisut siis pildimaterjali kah. Horrit siin eriti igatseva näoga. Ilmselt kodu järgi.



Ega see kodust äraolemine teab, mis lust ja lillepidu pole loomalegi. Lõpuks, kui ta vanaema juures oli ära harjunud, tuli taas koju tagasi minna. Aga ei kodu lõhna, ei pesalõhna. Ja tekkis pisike stress. Kiun ja ving ja jalgade vahel siblimine, vaata, et oma suure kõhuga püsti jääd. Veterinaariga sai sel teemal suheldud ja vitamiinikuur peale. Nüüd on taas pisut reipam, meie "suur tiiger". Aga kaissu tahab Meistrimoorile õhtuti ikka pugeda Mõne aja lubame.

Minu aiakeses on rohi ilmselt juba kõrgeks kasvanud, nagu enne jaanipäeva niitudel Me ei jaksa enam nii sagedasti ( loe:igal õhtul ) maal olla. No mis ma nüüd meietan - mina ei jaksa Siis pere on solidaarsusest minul linnas seltsiks. Aga mõni kena taim on mul fotokaamera ette ikka jäänud.
Siin on eelmise omaniku istutatud roos, mis nüüd nii kenasti õitsema hakkas just vastu sügist!



Ja siin mu lapsepõlvelilled - Cosmos Clissandro. Tunduvalt lopsakamad, kui siis, kui ma pisike piiga olin



Kobedad, onju!

Nüüd suvistest tegemistest. Sel aastal oli minu Meistrimoor nii tubli, tahtis ise Valge Daami laadal osaleda. Ja seda kolm laadapäeva jutti! Tegime siis pisut ehteid ja vildist kotte, sekka linavildist kotte kah. Äri läks tal üle ootuste hästi. Sel aastal ju nigel see ostuvärk. Käisime meiegi issiga laadamelu piilumas - sa pühajumal! Iga teine lett oli .... Ehted! Seega järgmine aasta kindlasti enam ehetega välja ei lähe. Tuleb midagi lahedat välja mõelda. Aga seekordne laat oli tõepoolest nagu "Ehete eri". Va. Linca ehted! Need olid nii võrratud, et sinna leti juurde olekski tahtnud jääda! Ja niimoodi Linca ja Meistrimoor oma laada ajal silmsidet pidasid ja naeratasid.

Mõned sõrmused, mis veel alles on:





See sõrmus on pisut suuremate mustikatega ja pidulikum. Teine pilt veel:



Kotid saavad pildile ja jutuks hiljem, kui rohkem jaksu on. Liigitaks siis need värvispektri beezi, rahvusliku ja värvispektri punase alla.

Kallid teile siis! Ja hoidke pöialt! Või varbaid! Sest varsti - varsti ma lähen.... ja pudenen

LaanteLaps posted @ 16:09 - Link - kommentaarid (20)
257464 Piilureid