Kõik algas sellest, et me sattusime suvel Šotimaale.
Õigemini polnud seegi päris algus..

Kõik algas sellest, et selle aasta kevadel sündisid Sockis, Skanseni ilvestel pojad. Kolm nunnut karvakera, kelle elu me oma juunikuise Stockipuhkuse jooksul mitmeid kordi uurimas käisime. Just nimelt sellised nunnukesed (Lynxi tehtud pilt):



Vaatasime neid enne ärasõidupäeva ja mõtlesime, et ei tea, kuna me neid jälle näeme.. Enne Jõule? Kas me saame enne Jõule nii palju töövaba aega, et võime Stocki sõita?
Teine puhkuseosa oli küll veel ees, aga see oli juba planeeritud. Marsruudiks Holland -> Inglismaa.
Juulikuus kui kodus tagasi olime, hakkasin ma mõtlema - miks mitte sõita teisele puhkusele läbi Stocki? Ühest päevast piisab, et pisiilvesed üle vaadata! Seega tekkisid puhkusesse plaanimuutused. Hollandi asendas päev Stockis ja kuna Hollandi jaoks nüüd enam aega ei jäänud, siis asendas selle Šotimaa.

Ja nüüd tuleb see lause, et sattusime suvel Šotimaale.
Ja mis seal ikka rääkida - see on üks ilus ja aus ja karge maa. Inimestega, kellel on tõsine ja sõbralik meel ning neetult uhke inglise keel! Oh, ma tahaks ka sedamoodi rääkida, mitte USA filmiinglist vaid sellist võrratut keelt kui šotlased!
Peale keele on neil veel imeline loodus, armsad sarvilised ja minu lemmikuks saanud ohakas. Ohakas on šotlaste rukkilill. Seda nad armastavad, austavad ja seda pakuvad nad ka oma külalistele kojuviimiseks. Meiegi tõime teda mitmel kujul koju kaasa - teena, magnetina, küpsisekarbil ja kõrvarõngastena. Naljakas on see, et koju jõudes minu ohakavaimustus aina süvenes ja mul on kuri plaan see kaunis umbrohi omale aeda tirida.. Aga sellest plaanist ma veel kodus kõva häälega ei räägi..



Ammu sai veeretatud juba mõtet teha Isetegijasse projekt "Oma kirjaga kindad". Mulle meeldib kui inimesed oma peadega asju välja mõtlevad ja teostavad ja ma austan neid käsitöölisi ja nende töid väga! Niisiis pakkusin projekti välja ja see kogus piisava hulga hääli ning läkski käiku!

Ja mul ei olnud mingit kahtlust, et tahan oma kinnaste peale ohakaid!

Peab ühtlema, et ruudupaberile ohaka joonistamine võttis mul aega umbes 20 minutit.. See lihtsalt tuli. Hakkasin lehte täpitama, siis tuli õis ja peegelpidis teine leht ning oligi valmis. Ilma kustutamata, ilma midagi muutmata. Ju ta siis pidi tulema.
Idee teha allapoole teine ohakas võttis natuke aega. Alguses joonistasin allapoole lehti juurde, aga see ei klappinud. Siis teist mustrit, aga läks kribuks. Lõpuks tõstsin sama ohaka ka allpoole, aga oli imelik, et ühe õiest algab teise vars. Niisiis päästev idee - peegeldame ohaka! Voila
Aga peopesa?

Siis hakkasin netist otsima, millised need traditsioonilised Šotimaa kindad on. Vana lambamaa, kindlasti on neil ka vana kudumise ajalugu ja küllap ka oma traditsioonilised mustrid. Ei olnud vaja kaua tuhnida kui silma hakkasid lahedad mustvalged kirikindad, nimeks Sanquhar.
Ma panen siia ühe pildi neist kinnastest ja peidan selle alla lingi Sanquhari kinnaste ajalooga - kel vähegi kudumistraditsioonide vastu huvi, minge ja lugege! See ON huvitav



See vahva ruudumuster pani mind oma ruudupaberit täitma ja tuletasin sellest oma kinnastele oma mustri, millega täitsin kinda peopesad.

Aga ma tahtsin neisse kinnastesse veel Šotimaad lisada! Küll küllale loodetavasti liiga ei tee..

Võibolla on minu blogi lugejate seas ka neid, kes vaatasid suvel ETV-st sarja "Oru Valitseja". Meie vaatasime kogu perega ja see oli üks üdini lahedalt veedetud tunnike igas päevas! Eks sarjadesse ja filmidesse üldse tulebki suhtuda kui ülepaisutatud kunsti, et vaatajatel oleks huvitav. Aga Šotimaal hämmastas mind see kui ehe see sari tegelikult oli! Highlandis ongi kõik nii, nagu seal näidati - kui rahval on raske, siis on mõisnik see, kes rahvast aitama peab. Kui mõisal on raske, aitab rahvas. Austus mägede ja mägede vahelise vee vastu on suur ja sügav. Kui palju meie siin suhtume oma maasse või veesse austusega? Kindlasti on neid, kes seda teevad ja see on suurepärane!
Käisime Šotimaal olles Highlandi reisil, kuulasime giidi juttu klannidest ja saime teada, et tegelikult on MacDonaldite klann üks Šotimaa suurimaid ja vanimaid.
Clan Donaldi kohta saab lugeda näiteks SIIT.

Ja sel MacDonaldite klannil on moto: PER MARE, PER TERRAS.
Maa ja vee eest.



See kiri sai minu kinnaste peopesadesse. Austusest Šotimaa vastu ja armastusest Eestimaa looduse - maa ja vee vastu.
Kirja kirjutasin kinnaste peopesadesse Sanquhari tähtedega.



Seda kuduma hakates sai nalja, sest kui muidu kudusin mustrit rõõmsalt üle kinda vasakult paremale siis kirjani jõudes ja seda paar rida ära kududes avastasin, et sõnad jooksevad tagurpidi! Seega tuli veidi harutada ja kududa see osa kindast, kus on kiri, suunaga paremalt vasakule



Pöidla kallal mõtlesin pikemalt. Mulle ei meeldi kindad, kus pöial on kootud peopesa äärde, st. ilma kiiluta pöial. See on minu jaoks ebamugav. Enne seda kui ma kiiluga kindaid kandnud polnud, ei olnud loomulikult ebamugav, aga peale kiilude proovimist on! Seega oli vaja leiutada kiil. Vaatasin neid vanu Sanquhari kindaid ja nende pöidlad olid päris põnevalt kootud. Tundusid justkui algavat kohe peale kindapera ja asusid mõnusalt kinda küljel. Eks ma siis alustasin ka kohe peale oma kinnaste soonikut ja muudkui kasvatsin üle rea mõlemas varda otsas. Tulid välja küll ja väga mugavad tulid!
Pöidla äärde ja kinda kahe külje vahele panin jooksma Sanquhari kinnaste peradest võetud mustritriibu.



Lõngad:
Lillades toonides Malabrigo Sock
Valge Malabrigo sock + Alize Kid Royal
Vardad: nr.2





Selle ohakamotiiviga tahaks veel mütsi ka kududa. Tõin Šotimaalt mõnusalt paksu villast lõnga just selle mõttega, nii et kui aeg saabub, siis võtan mütsiteo ka ette!