anakonda lõngalõksus
anakonda lõngalõksus
no description. none. not even from my mother.
30 November 2008
Pidin täna lausa härdalt nutma hakkama, kui sain oma inglid lõpuks täiesti kangekaelseteks tinistatud. Tuleb välja, et ilma pressrauata see ikka õnnestuda ei taha. Ei tea, kust ma võtsin, et tärklis omaenese tarkusest aknalaual ingleid kivikõvaks muudab? See pirakam on eilne ingel, väiksem tänane produkt. Tegin teise peenemast niidist ja jätsin seeliku alläärest paar rida ka ära.


Algajate taseme kunstviltija Anakonda tegi sellise seebi täna (kas endast kolmandas isikus rääkimine pidi mingile hälbele osutama?). Eh, las minna! Ma olen ekstravertsuse 10-punni skaalalt niikuinii täiega üle ääre kukkunud. Muuhulgas viltisin igaks petteks paar värvilist viltlappi. Nüüd see rõõm on rakud pihkudes, mis karedad on tööst
Kunstvilditud seebi peale pidi tulema lõbus päkapikk. Tegelikult paistab see natuke valge kivi otsas istuva kassi või krunniga punapäise 80-aastase moosivargana. Põhiline progress on see, et seep pole kuskilt nurgast kiilakas ja see, et vilt ei loksu seebi ümber märkimisväärselt. Ma olen v.tubli!


See siin on eilne kelm ingliplika, püüdsin ta nüüd netti. Väike poja vajutas tuubi heldelt, sestap on värv natuke praguliseks kuivanud, aga selle eest helendab see pimedas.


Aga neid pole mina teind. Fakt.


anakonda lembelill posted @ 19:00 - Link - kommentaarid (2)
29 November 2008
See suur et...mida ma siis täna ise tegin
1.Leidsin ise viimasest Targu Talitast ingli heegeldamise õpetuse. Ajasin nõela kuumaks ja vehkisin inglikese valmis, endal veel öömüts peas. Lobistasin seda ise veel vänges tärkliselahuses ja sirutasin aknalauale kivistuma.


2.Võtsin ise oma talvesaapad talvesaabaste kapist välja. Pikad juhtmed? Tjah...Minu saabaste lambavoodrisse oli pesa teinud Liblikas. Koi Liblikas. 007. Sel on ju luba villast tappa. Klohmisin Liblika ise õue Seal pole tal küll midagi süüa, aga tiivad-koivad otsas, küll ta endale tegevust leiab. Siis tuulutasin seal kapis täitsa ise ja vandusin (sosinal).

3.Ise panin ketsid jalga ja läksime pesamunaga perepäevale. V.toredad kolm tundi. Mina õppisin inglit tegema, muna märatses pallide, rõngaste, trenažööride ja eakaaslastega. V.vahva! Mõelda, ta oleks kõike seda kodus teinud, aga spordihallis on ju ruutmeetreid oluliselt rohkem. Oijah, ma sain üle...mmm..eee...ei tea mitme aasta palli põrgatada ja korvi loopida. Ise. See oli v.viis.

4.Leidsin üllataval kombel oma kultuurkihist üles Helsingis soetatud tee-ise-ingel-üks-kaks-kolm-nagu-nalja inglimeisterdamise komplektikese ja meisterdasin suuremat vaeva nägemata säherdused kaunitarid. Tegelikult oli neid kolm, aga üks murdis karmis olelusvõitluses tiiva. Vist sai vähe superliimi sinna. Tiivutu ootab korralist operatsiooni. Korralise operatsiooni saame teha siis, kui majanduslanguse tingimustes piiriäärsetel aladel taas kord superliimi poodi pääseb.



5.Kasutasime pesamunaga päeval õpitud tarkusi ja tegime kodus ka veel sooja käega paar inglikest. Meie kasutasime lihtsamaid vahendeid. Näiteks kolenööpe, mis läheva inglikese sisse "punniks" ja roosanööpe, millest saab inglikesel ise väga väljendusrikkaid nägusid teha.


6.Ühe kilevärvidega/klaasivärvidega kelmi ingliplika tegime J-ga ka ja kleepisime Muna Oti meeletuks rõõmuks ahju peale, aga, sinder, internetti ei tule see pilt. Ju siis ei pea tulema.

7.Otsustasin täna ise, et kasutaks õige suurtähti ja muidu kena eesti keele ortograafiat. Kui parafraseerida Pontut Petivere külast, siis grammatika valutab ja käekirja poleks nagu olemaski. Tõsiselt, viimati läks käekiri heaks, kui ma eksamiks õppisin ja hullult kirjutada vihtusin. No HULLULT! Siis hakkasin juba ise kergelt tonkama, et mis kirjutet. Karta on, et nii mõnigi peale minu sai aru, sest eksam oli BEEEEEEEEEEEEEEEEE!!! (Kuna ma olen tuntud ka kui The Kustutaja, siis ma ei hakka hooletusvigasid parandama. Ma tean ju, kuidas see kõik lõpeb. Ja tarkusepuuduse vigasid ma ei saagi parandada, sest ma ei märka neid.) Vot selline lugu täna!
Homme saab sööki, saab jooki, saab priimat advendikooki! Oh, sõbrad, ma teeksin teil´ mõne keeksi. Või stolle. Mitte võistolle.
anakonda lembelill posted @ 21:29 - Link - kommentaarid (7)
25 November 2008
viimaste vidinate võtted võet, valmistun vasikavaimustusega viitama vastsetele (viimastel viikendidel valmistet) värkidele. siis siirdun sängi, sest silmad sulguvad suisa siinsamas. kiidukukk, kae, kargas kapist kesävalot nyt!

tu om kilekottide kogumise ja jagamise kotike, mitte suur isane konn


ingel. otsustasin, et ei hakka mässama projektiga, sest ma olen v.tähtis ja hõivatud läptopiga naisterahvas. (kui ma viimasesse lausesse kusagile komasid jms ei pane, siis tähendab see seda, et minu läptop on v. hõivatud?)
paiskan siis jõuluootuse mõju all kannatades spontaanselt siia eetrisse igasuguseid iseseisvaid ja iselamavaid advendiingleid.
see tibuke viltus eelmisel nädalavahetusel. meriinovillast. v.pehme.


aga see oli mu esimene. Väga Praktilise Vildist Paelaga vormistet. tikkisin inglikese mingi metallikniidiga kanvaale, kleepisin pva-ga penoplastist südame mõlemalt poolt kanvaaga üle ja peitsin operatsioonijärgsed jäljed Väga Praktilise Punase Viltpaela alla ära. abiks taas kord pva. kuna ma vaba käega tikkisin, siis selle all on ilmselgelt kannatanud ingli proportsioonid. aga süda on tal hea.



täna räägiti lausa kahes raadiojaamas, et muumitroll olla homo. kui jah, siis ootab ta oma nuuskmõmmikut niimoodi


kui mitte, siis teeb ta selliseid tükka. suudlep see käsi, madaam!


tegin suure kiiruga kaks salomoni kolmnurka kahvel. uskumatult mõnusad ja soojad jublakad nii suurte aukudega asja kohta




anakonda lembelill posted @ 21:34 - Link - kommentaarid (9)
21 November 2008
helsingis on kesklinnas kaks poodi, kuhu mina palusin sissekirjutust. kõike, mida hing ihaldab...jeerum. kamppi lähedal, ja mõelda, et ma olen õndsas teadmatuses neist poodidest aastaid paari tänava võrra mööda kõndinud täna korrigeerisin vea ja läksin pankrotti. aga nii lihtne on pankrotti minna, kui oled sealjuures nii pagana õnnelik.
paar kraadi kõvem pood on veel berliinis kadewe juurest gedächtniskirche poole tulla, üks tänav vist edasi. seal läksin ma küll hullult pöördesse, kõikide tehnikate harrastamise vahenditele oli vist vähemalt kilomeeter eraldatud.
ma võtan nüüd kõik villapallid kaissu, lõdvestan krampis naerulihased ja hakkan magamaie. head ööd!
PS alukate kudumine edeneb. ingliprojektiga liitumise otsustan ära järgmise nädala alguses, jõuab ju veel?
anakonda lembelill posted @ 22:05 - Link - kommentaarid (1)
20 November 2008
et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üleeile ostsin viltimise jaoks materjali. täna kadus meie maja mustade päevade (hm, irooniline?!) seebivarust osa seepe. no nii silmnähtavalt. tegelikult said paar seepi endale uue kuue. lume saabumise auks.
tegin korralikult kõik kõikide reeglite vastasel. kui pidi olema kuum vesi, kasutasin mina sellist pooletoobist ja kui pidi olema külm vesi...nojah, siis kasutasingi külma. selline areng! ma allun!
oranž seep, see esimene, jäi ühest nurgast natuke kiilakas. ei tea, kas hindasin mina oma jõudu vähemaks või käib reeglite eiramisega kaasas ebarahuldav tulemus? ma ise mõtlesin nagu väike tjorven, et teenijal peab ikka kõvasti rammu olema ja mudisin seda vaest seepi ikka nii, et pihik pooleks.
teise seebi punane joon on pisut revolutsiooniline ja ei haaku kollase och rohelisega. aga ilusad on küll, seda peab möönma. eriti, kui oranži kuli nurk ära peita.

aga siin poseerib seebikuhjas natuke hullu näoga hiir, kellel pole saba. tütar(laps), kes selle mulle koolis tegi, väidab, et see on tegelikult siil. aga ma ei usu teda. ma olen küll siile näinud. pesakonna koomiksis. siil on ju magnetiga kinni. kompromiss on see, kui hiirele nõelad selga lüüa, saab temast siil. mõnus nõelapadi see teeb tuju v.heaks!


aga nüüd olen ma paar aega kadunud. 100 komandeeringut ja siis kool ja ma sööstan, pea ees, endale sooje aluspükse kuduma. sai ju lubatud
ma jätsin matemaatika küll juba teises klassis maha, aga rehkendasin siin, et mu sokisissekanne blogis on kaks päeva ilma vähemagi kustutamiseta netis rippunud.
anakonda lembelill posted @ 18:50 - Link - kommentaarid (1)
18 November 2008
ei saa mitte vaiki olla...andsin täna käe ja südame viltimisele.
paar juhtheiet minusugustele algajatele:
1.ära alusta (nõel)viltimisega täiskuu ajal neljapäeva öösel. kindlasti tuleks end eemal hoida nelja tee ristumiskohast. kanna alati kaasas kolme külmutatud punast sõstramarja. kui näed enda lähedal mõnda musta kassi või jänest, viska nõel kus seda ja teist ning pista plagama. nb! viimane manitsus ei kehti ükspea-puukoristaja, õhetava kännuämmelga ega pakteri puhul.
2.ära alusta viltimiskatsetustega imbi ja ärni lähedal, mitte siis, kui sa vildid väikeseid nunnusid mänguasju. pärast viimast torget oled ilma nii heidehunnikust kui nupsudest kannidest (siis...mängukannidest, mitte päriskannidest. sealt jäägi ootama, et kähmakas ära viidaks)
3.ära alusta viltimist muna oti lähedal. muna ott tuleb klõpsab viieminutilise intervalliga kaks kolmest põlevast köögilambist kinni. kohmetu märkuse peale, et valgust on vaja, ütleb muna ott kindlasti midagi sellist, et "krrt, naine räägib, kui kana pissib" ja et valgust raisatakse ikka mõistliku asja peale.

esimese asjana sai valmis Üks Väga Praktiline Punane Viltpael. demonstreerida ei saa, sest ma pole veel otsustanud, kas söendan end advendiingli projekti mässida.
siis hakkasin karukest torkima. natuke vuuduu tunne oli. ei, esialgu mitte, aga kui tegelasele hakkasid nosplid ja koivad jms külge tekkima, oli küll veits imelik. peaks muna oti kujukese tegema

ja siis hakkas peas kohe multikas käima. allpool on visand tulevasest võimalikust kassahitist "kuhu kadus eesti kroon?"

kõigepealt oli karu. pisike. ohutu. kolmanda venna kuulsusega. ta üritas kinni pidada muinasjutu reeglitest, kus vaesed on need ilusad ja head. no oli atuke aega ilus ja hea, aga pärleid, millest saaks silmad teha lasta, selle eest ei osta! nii hankis karu endale esimese krooni.

ta oli oma krooniga natuke aega väga rahul. käis linnas laiamas ja kõik oli cool. ent tema naaber, erukapral muki, oli väga kahtlustava loomuga. ühel päeval, kui karu linnast tuli, kargas erukapral kangialusest välja...siin on mõtlemise koht

karu pidi end sünteetiliseks lõngaks ehmatama. mis mõttes, et keegi nõuab talt seletust??? tema pole midagi näind ega teind. "a misse sul jala all on?" kaprali treenitud silm nägi ka kõike. (kuni kapral karu pinnis, ronisid naabermaja poisid kaadrisse, va saadanad!)

kapral saatis karu laenunõustaja juurde, et karu saaks lõpuks ka rikkaks


ses mõttes on aus mäng siin, et nii erukapral kui laenunõustaja on mu omateht. nõustaja on juba vanem härra, pärit a 1994. eks erukapralgi on viisakasse ikka jõudnud, sest tema vanust arvutatakse ju koeraaastates.


anakonda lembelill posted @ 20:28 - Link - kommentaarid (6)
pistan siia ühe sallikese, mille minult tellis jõuluvanamees, kes tahaks seda mu emmele kinkida. noh, las minna. läheb vähemalt õigele persoonile. vastupidiselt mu loomupärasele kalduvusele telgi suuruseid asju kududa, sai sellest üks mõistliku formaadiga kaelasoojendaja. muster Reimanni raamatust "pitsilised koekirjad" ja lõng ühe hiigelprojekti, titatekikese, jääk.


anakonda lembelill posted @ 19:39 - Link - kommentaarid (1)
17 November 2008
ma olen vist natuke hoos. saaks kooliasjadega samasuguse hoo sisse, oleks täitsa lahe. võib-olla peaks paar referaati kustutama, selleks, et tekiks raevukas kirjutamisvajadus? või teooria konspektid ära kaotama, et eksamiteks täie auruga valmistuda?
kirjutamise hoog oli olemas ja ajend tuli minu varvaste peale magama. maailma parim sokk. v.villane. tema pealkiri on truffaldino von markov armaspoeg. omakeskis hüüame teda tupsuks. tups saabus meie majapidamisse täiesti kogemata ja oli natuke nagu kõigi faktide kiuste siia tulema määratud. tupsu ema aadu oli siis juba 10 a ja me olime väga mures, et kuidas eideke poegimisega hakkama saab. tups on sellest pesakonnast 1/5 ja ainus ellujääja, mis ilmselt johtub sellest, et ta oli poegadest kõige kribum. aadu, vaeseke, ohtus öö läbi ja mina valvasin kõrval ja pillisin. tups võttis aga aadu seljakarvadesse ära kaduda ja vingus uljalt seal pusas. hmm, tegelikult unistasin lapsena, et kui ma oma koera saan, siis panen talle pealkirjaks foer...kuidas see nüüd siis nii läks?
tupsu tõugu ei teadnud me pikka aega, kuni lõpuks ta end tahtmatult reetis. pesin nimelt autot ja porimatid vedelesid muru peal, ääreni vett täis. tups sööstis loomulikult sinna sukelduma. siis saimegi aru, et tegemist on hariliku eesti amfiib-porikoeraga. tups ei lase seda ka unustada. neli käppa on neli käppa. vurrudest rääkimata.
välimuse kohta on tähtsamad faktid vast need, et tups on piimaga kohvi värvi, saapakarbi suurune ja tema proportsioonid on vastuvõetavad vist ainult aadu silmis ja nende meelest, kes teda ogaruseni armastavad (loe:meie pere). kõige selgema pildi saab, kui kujutleda päevi vees vedelenud sardelli, millele on miniviinerid nelja nurka koibadeks topitud, sardelli otsas on nööpsilmade ja vastavalt vajadusele (kui on vaja midagi kerjata või mingit pattu varjata) niiske suure nina varustatud pea. vurrukasv on võrreldav bambuse kasvuga. kui tups oma kausi juurde jooma läheb, siis 2/3 veest jääb talle vist vuntsidesse, mis siis omakorda lootusetult ebaühtlaselt mööda korterit laiali veetud saab.
me selgitame talle aeg-ajalt, et tema niiske nina trikk on üsna läbinähtav, aga tups ei lase end meie monoloogidest segada.
aadu on v.emalik koer, täielik vastand tupsule, kes on ka tegelikult enam-vähem emane. kui ma oma kolmanda lapsega sünnitusmajast koju tulin, oli tupsust üleöö saanud kaitseingel ja superema 2 in 1. aadu tahtis loomulikult tervitada och nuusutada, aga tups mõtles end kohutavalt tähtsaks. mina istusin titaga diivanil, aadu oli tervitusvalmilt u kahe meetri kaugusel ja meie vahel, piinlikult enda ja aadu vahelist distantsi jälgiv, tups, patseerimas uskumatut vastupidavust demonstreerides meie vahel. mina ise väsisin sellest ära, kui last kooliiga ähvardama hakkas. tups ignoreeris täiesti oma tavapärast päevarutiini, mille järgi ta loomulikuks peab, et koer magab vähemalt 23 h ööpäevas, osa sellest soovitavalt diivani peal. rääkisin loomulikult hiljem aaduga tupsu iseäralikust käitumisest, aga õnneks oli aadu cool.
veel väärib märkimist tupsi veider arusaam vaprusest. kui me metsas jalutame ja kaugel kedagi silmame, käitub saapakarbi mõõtu tups nagu oleks lõvisid unes näinud- lärmab ja möllab ja teeb peaga liigutusi, et "kui ma ainult selle rihma kaela ümber lahti saan, küll te siis alles...". kui jalutajad lähemale jõuavad, jätkab tups samamoodi, aga vahetab positsiooni. millegipärast seisab ta minu selja taga. ja kui vastutulijatega kohakukuti oleme, jookseb tups oma miniviineritel elegantselt (ta küll kogu elegantsi kohta sikutab kahtlaselt kõvasti rihma) edasi ja ei tee piiksugi. kui mõni kass peaks kauem kui sekundiks tupsule otsa vaatama jääma, hakkaks tups ilmselt viimases hädas puhtas eesti keeles ema (loe:mind) appi karjuma.
enne steriliseerimist jõudis tups ka salaja printsiga kohtuda. meie ei teadnud midagi, kuni muidu toiduga nii pirts tups hakkas kahe suupoolega praesibulat ja muidu sodi sööma, nii ta vahele jäi. poegadele leidsime v. hea kodu.
nüüd mu sokk läks. küllap pani ta oma vuntsi paar liitrit vett, pean enne varvast laskma, kui ta oma vett täis imanud koonu hellalt taas mu jalale paneb.
pikk jutt. a nii on vähemalt hea kustutada, kõik ühes kohas ja uhke tunne ka suurt juttu kustutada. kaotada. haihtuda lasta. ma olen j.v., ma olen ü.l.v (toimetaja: j.v = jürgen veber, ü.l.v=üle linna vinski)

kõik ülalnimetatud tegelased on välja mõeldud, pagana hästi välja mõeldud. ja kokkusattumused reaalses elus pole ka välistatud.

anakonda lembelill posted @ 22:41 - Link - kommentaarid (3)
ma teen nende piltidega viimase katse...loodan siiralt, et saan endal soojad alukad.

need on minu kirikinda projektis salaosalemise toodang. kollased vanemale pojale, sinised tütrele. armastan kududa (või noh mis armastan, puht praktiline põhimõte) pikki randmeid ja sokivarsi. vihkasin lapsena kirglikult seda, kui lumi läks jopevarruka vahelt käe vastu või kui sokke ei saanud vähemalt üle sääremarja vedada. loodetavasti on minu lastel samasugused kiiksud.





selline kena traktorikampsun valmis mais pisipojale. kes on juba suur. kui ta nüüd ise tagasihoidlikult sõna saaks võtta. ma olin vahepeal tasemel, kus suutsin traktoreid joonistada kabiiniuksest alustades (nagu onu raivo), samas oli pilt mu ees tagurpidi ja pliiats vasakus käes. nüüd joonistame rohkem pipit, kalu ja draakoneid. mulle tehti hiljuti ettepanek hakata printsiks. arvestades mu hävitusjõudu, oleksin ilmselt parem draakonina, kes pühib oma teelt kõik linnad, mäed ja blogisissekanded.


allpool on näide sellest, kuidas kinkimise rõõm on vingeim rõõm (sõltumatud laboratooriumid ei ole seda rõõmufaktori jaotumist täpsemalt uurinud). tegn sellised personaalsed nagialused õe perele, pildil tema vanem tütar. ma ei ole veel õe seinal neid vidinaid näinud, aga võib-olla hea ongi. ma oleksin need kindlasti ära kustutanud. äkki ma olengi need ära kustutanud?????


siidile joonistamine on mõnus asi. vahepeal, kui joonistasin kardinaid, oleks mees võinud saada kummikeksu tšempioniks. ja sedavõrd eriliseks, kes hüppab koos koertega. nagu kevin costner. või misse kevin tegigi nende koertega? või huntidega...nüüd olen kiirabi korras aeg-ajalt väikeseid rätikuid vormistanud, aga raamid seisavad ootel, kuni mu 3 a linnupoju 7 a kotkaks sirgub, siis saab teda keldrisse raami järele kamandada, mis omakorda loodetavasti tekitab palavat põlgust selle raami vastu, et ta jätab mu muhedasse üksindusse. ma ei mäleta, millal ma viimati üksi kodus olin...eee....ei mäleta jah.


hakkasin ämmale kilekotikorjajat heegeldama ja võtan hoogu, et ingliprojektis osaleda. esimene ingel valmis nii kergelt, et kui ma teda kustutanud pole, näitan seda õige pea.

kui siis tekstis on mõni trüki-, loogika-, fakti-, näpu- või muu viga või olen kogemata üles laadinud fotoseeria sellest, kuidas sipelgas üritas ämblikku rajalt maha võtta, siis mina siin igatahes midagi ei muuda. võib-olla ainult kustutan.
anakonda lembelill posted @ 21:10 - Link - kommentaarid (2)

mina, the kustutaja, tõotan siin ja praegu, et kui mu järgmine sissekanne blogisse kestab kauem kui kaks päeva, koon ma endale soojad aluspüksid!
ma olen endast nii väljas, et ma isegi ei ole vihane. asi need pildid, aga niiiiiiiii armsad kommentaarid...ma jään neid igatsema. (anakonda pani mõttes jalad puusa) eip, ma hakkan otsast peale, ei saa ju olla, et need pildid siia jääda ei taha.
teine variant on, et ma otsin lihtsalt sobivama keskkonna endale, Isekustutaja.com või nihhuja.net või midagi sellist. eee...vabandust karmide sõnade pärast.
ma lähen ja olen kusagil rahulik natuke.
Juulike, kui ma olen sind ebarahuldavalt häbistanud, helista, ma mõtlen veel midagi välja, OK?
anakonda lembelill posted @ 19:53 - Link - kommentaarid (2)
16 November 2008
grrrrrrrr! laadisin u tuhat pilti ja tippisin teksti ja KUSTUTASIN selle stuffi LOOMULIKULT ka kohe ära. mu pea kohal sähvis sinine ähvardav leek nagu hadesel herkulese multikas ja ma karjatasin traagilise häälega "issand, milline kana ma olen!!" 3 a poja oli sellest (vastu ootusi) väga vaimustuses ja ütles, et siis hakkab mu seest mune välja tulema. muude pidulike tõotuste juures vannun siinsamas, olles enam-vähem mõistuse juures, et salvestan KOHE iga pisema pildikese ja tillema tähekese, millega hakkama olen saanud. ...ehkki...eilset õhtut arvestades, ei garanteeri seegi midagi. basta! hau! anakonda on trükkinud!
anakonda lembelill posted @ 09:24 - Link - kommentaarid
vaatan vasaku silmaga flmi "hüvasti lenin" ja alljärgnev tekst võib sellest natuke mõjutatud olla. ärgu siis lugeja pahandagu, kui jutu sisse lipsavad väljendid nagu "karjuvalt kirjud rasedarõivad" vms

ma hakkan end nüüd kordama, sest minu minu keskmine nimi vüiks olla "the kustutaja". üsna hoolimatu ja jõhker kustutaja, kes ei halasta ka oma suurele vaevale ja kaotab kõik armastusega üleslaaditud pildid ja teksti. uskematu eideke, really!

ennevanasti ma ei pildistanud asju, sestap saan siia tutvustamise mõttes riputada viimase poole aasta käsitööd (pildid on ehk vanemad). muide, kuduma õppisin siis, kui ootasin 13 a tagasi oma esimest last. kooliajal teadis tööõpetuse õpetaja mu võimeid väga hästi. kui teised tegid gobelääni 1m x1m, siis minule andis ta pusa naharibasid ja 30 cm x 30 cm raamikese, mille mina pidin suure vaevaga nahast pildiks vormistama. nii polnud ma sokki teind ega näind. võtsin siis hunniku raamatuid ja hakkasin pusserdama (mingi kohutav sünteetiline lõng oli igatahes). paari miniatuurse kivikõva soki järel hakkas asi arenema. nüüd on käsitööst saanud toit vaimule ja vaev istumislihastele.

nonih, jõudumööda seda kraami, millest ma eile unise peaga kergekäeliselt loobusin:

siin on minu lõngavärvimise katsetused, kohtusid vildikad, lõng ja äädikas


see kamps valmis suvel, ülipehme ja üliüliülikarvane. aga nüüd on ta looduse igavese ringkäigu seaduste kohaselt saanud taas lõngapallideks ja ootab oma uut kuju. see oli tõesti v.karvane angora merino.


selle lõngahoidiku idee sain siit. kui ma jaksan oma vasakut ajupoolkera vaevama hakata, siis otsin hüperlingi tekitamise koha ja annan viisakalt viite, kust ma idee kopeerisin. kinkisin ämmale.

anakonda lembelill posted @ 08:31 - Link - kommentaarid
15 November 2008
mis ma saan enda kaitseks öelda...olen vist väsinud..homme jälle päev (vt allpool minu IT-annete tutvustust)
head ööd!
anakonda lembelill posted @ 22:37 - Link - kommentaarid
juhhei valleraaa jebedijeee ilmajaam!!!!!
palun, anakonda praudli presents: pitsiline pannkook, fotode lisamise esimene pääsuke
suured tänud, Aerling, lillepidu ja sokike!!!!

anakonda lembelill posted @ 08:43 - Link - kommentaarid (4)
see siin on minu enesekindlus IT ja fotode üleslaadimise alal, palun saage tuttavaks.
olen täiesti segaduses ja hämmingus...ma olen ju ometi pool-vana raalikala...aga siin ei leia piltide lisamise variandipoegagi üles help!!!
anakonda lembelill posted @ 06:56 - Link - kommentaarid (5)
Tere! Olen miljoneid aastaid veetnud isetegija.net kuulsusrikkas keskkonnas. Alul innuka imetlejana, hiljem projektides salaosalejana. Sain teie käest kombe oma näputöid pildistada, riputan (olen v. enesekindel) siis paar asja, mis mu sala-näptöölise ajal teht ja ülesvõet.
Ma olen v. uhke prält
...njah...
anakonda lembelill posted @ 06:39 - Link - kommentaarid
117056 visitors