anakonda lõngalõksus
anakonda lõngalõksus
no description. none. not even from my mother.
28 Mai 2009
Elu on lill.
Tort on printsess.
Anakonda on tordikeenjus.

Homme üks kena töine päev. Ja siis algab kauaoodatud. Puhkus.
Inimene õpib, kuni elab. Pole mina enne kunagi suur liigutegija olnud. Nüüd mõtlesin, et hakkan suureks suure liigu tegijaks. Juuni ilm tahab ju sättimist, kas pole? Liiguks valisin tordi. Printsessitordi. Retsept www.toidutare.ee.

Kuuseis küpsetamist ei soosi. Sõna otseses mõttes. Biskviit sai nagu piskvit. Tugeva pee ja ühe iiga.

Ma ei heitunud veel. Sest polnud alustanud piskviti KOLMEKS kettaks saagimist. Ma ei oskagi nüüd sellele "kolmele" kettale nime anda. Mitu siis on, kui on üks muhklik ja üks auguga ketas?

Heitumine ei saabunud ikka veel. Ignoreerisin püüdlikult nii ühe ketta auku, kui teise muhku, ja hakkasin kreemi keetma. Ilusti tükki läks.

Heitumisest polnud jälgegi. Katsin muhkliku ketta maasikamoosi ja kreemiga (samal ajal piidlesin potti, et mida teha selle kolmanda ketta jaoks ette nähtud kreemiga) ja tõstsin sinna peale hularõnga moodi ülemise (loe:teise ja kolmanda) piskvitketta.

Mis see heitumine on? Kreemitet piskvit külmkapis tardumas, läksin verandale, et hilisöine kohv juua. Ja veike rebaseke vahib seal. Põnev. Mis loomikud järgmised on? Kalad tulevad tiigist? Särjed ja haugid. Ja üks batsillidega vähk, keda punkarid vanasti korduvalt nätsuga meelitades kinni püüdsid. Punkarite batsillidega vähk. Aga võib-olla on ta juba kõige liha teed läinud.

He..Heelium? Helikopter? Helvetti? Äh. Kui kogu piskvit oli raskekujuliselt tardunud, rullisin paberõhukeseks eelnevalt roheliseks värvitud martsipanimassi. Ja tõstsin selle rohelise oma tardunud piskvitile. Ja jälgisin teatud heitumise saatel, kuidas tardunud kreem ei suutnud hularõnga keskkoha rolli rahuldavalt välja mängida. Ja sinna tekkis üks roheline lohk.

Ilma sõnumita tort on nagu dengi v veter. Ma loodan veel südamest, et kõrgrõhulohk on maailma parim ilmastikunähtus. Aga ma ei saanud sinna kirjutada, et kõrgrõhumuhk. Või madalrõhulohk. See viimane kõlab kuidagi eriti kahtlaselt. Ehkki lohu pool sõnast oleks sula tõsi.

Käpardlikult, ent püüdlikult ära lõigatud martsipani ääred kaunistasin kohmakalt voolitud suvelilledega. Ja kui nüüd niimoodi, silmad kissis vaadata, siis tundub, nagu need reipad roosad tähed tordil oleksid tegelikult vihmaussid. Vihmaussid on tegelikult vääga kasulikud. Nad teevad tordi kohevaks.



anakonda lembelill posted @ 22:46 - Link - kommentaarid (14)
06 Mai 2009
Ma olen täna nagu (?) poolemeelne. Öeldakse küll, et seitse korda mõõda, üks kord lõika, aga mul kipub ainult üks suur lõikumine olema. Kõmaki!, kõmaki! tuleb uusi asju meelde. Narri blogi üks kord (st jäta kuu aega blogimist vahele), narrib bloog sind üheksa korda vastu.
Täitsin ju karvapealt kõik mulle teadaolevad nõuded, mis Haapsallile ette kirjutatud on- nupud, eraldi kootud pits, mõõdud jne. Ja jõudumööda demonstreerisin neid asju ka allpoool. Mõte ja kirjakeel jäid küll nõrgaks, aga pilti oli ju rohkem kui rubla eest.
Ah et mida ma siis veel ei näidanud.
Vot seda.
(PS Meie kandis mõõdetakse just nimelt seitse korda, aga põldu narrima peab üheksa korda)





Sokike, selle paberist muna jutu teen siis, kui mõte nii nõder pole.

Ja kommenteerijatele teen kniksu! Ja neile, kes ei kommenteerinud. Ja kevad tuleb. Its mai laif.
anakonda lembelill posted @ 16:52 - Link - kommentaarid (8)
Ja nüüd mu elu grandioosseim käsitööprojekt. Haapsall. Mai laav. Ma olen nii uhke, et plaksub. Ja mitte liiga hämmingus, et taas kord tegin asja, mis on telgimõõduliste asjade pesakonnast.
Allpool kusagil on kirjeldatud 17 valusat momenti, mis kõik on seotud Haapsalliga.
Ka siis veel, kui ma pitsi kudusin (900 silma!!!), kahtlesin ehteestlaslikult asja õnnestumises iga jummala silma juures (900 x 2 edasi-tagasi). Kahtlused ja kerge ebaõnnestumise eelaimdus ei jätnud mind ka siis, kui pitsi Haapsalli külge õmblesin.


AGA KUI SEE 90 x 200 cm Haapsall voodi küljest kuivamast lahti nööbitud sai, oli rõõm piiritus.
Ja ma kiitlesin vasakule-paremale. Ka seal, kus poleks tohtinud. Paar hiirekõrvul kaske kisti maakamarast.
Õnneks oli kallis õde meid väisamas, sain ihufotograafi teeneid paluda. Jätsime lapsed kus seda ja teist ja kappasime kargesse kevadõhtusse. Alguses oli kõik rahulik. Et mitte öelda väljapeetud.





...pärast läks reidikaks.











Ma olen nii uhke, et ma vist minestan praegu ära.
anakonda lembelill posted @ 06:46 - Link - kommentaarid (24)












Mendelssohni teatud hitt kõrvus tinisemas...




Veetseepaberi mittesihtotstarbelis kasutamise tulemus sai hämmastavalt munakujuline. Ja suhteliselt odavavõitu.


Väga mitu viltelukat sündis. Õnnekombel oli fotoka akulaadija kadunud (loe:käepärasesse kohta pandud, et kui vaja, siis leiab kohe üles) ja raal jupsis. Anakonda lõngakuhi kippus juba liiga viltloomaliseks muutuma.



Vahepeal lendas Pegasuse nimeline suksu lausa liiga lähedalt mööda ja riivas tiivaga. Tuletas Anakondale meelde, et keldris on paar kasti hüljatud õlivärve-pintsleid ja mõned tolmunud lõuendid.





Minipoja portree, veel lõpetamata.



Oma köögi põrandalaudadel leidsin miljon elukat. Kalasid. Hirvi. Veidraid vanamehi. Öökulle.





Tütar palus oma klassiõde joonistada. Ühe mikroskoopilise foto pealt. Ja ma joonistasin Alice´t sada korda. Ja veel sada.




anakonda lembelill posted @ 06:10 - Link - kommentaarid (12)
117056 visitors