anakonda lõngalõksus
anakonda lõngalõksus
no description. none. not even from my mother.
31 Detsember 2008
Sellest tuleb nüüd küll 1 (üks) pikk jutt. Aasta viimasel päeval on ikka kena komme kokkuvõtteid teha. Minu jaoks oli aasta muuhulgas erakordne selles mõttes, et sattusin tänu Juulikesele siia seltskonda. Kuna minu sees elab Kiidu Kukk, siis hakkasin alates novembrist hoolsalt kiitlema. Kodus pole kiitlemisest palju tolku. Tõsi, lapsed tunnevad üsna elavat huvi minu tegemiste vastu. Aga härra juures kiidelda on sama enesevaenulik tegu, kui mädanenud kaevurakkel turnida. Kui ma söandan talle mõnda villast värki näidata, endal maias nägu peas, et kohe-kohe hakatakse kiitma ja tunnustama, siis vaatab härra mulle otse silma ja tõmbab kuuse juurtega maast välja. Lohaka elegantsiga. Vasaku käega. Või paneb hetkega 800 ha kartulit maha. Ruutpesiti. Jaanuaris.
Imelik, aeg-ajalt ärkan võpatusega igapäevasest lasteaed-töö-lasteaed-kodu rutiinist mõttega, et mul on nii lahe elu! Tavakuvand endast on mul kui DDR-i naismeessuusataja Juta Schultzest, kes käib natuke taarudes, ütleb „linnuke“ ja „kõtu“ asemel pigem „krrt“ ja kellele on jalga kasvanud teksad. Aga siis, nende imeliste sähvatuste ajal, hooman, et mul on ka mõned uskumatult naiselikud kvaliteedid. Näiteks kolm last. Mõnikord tundub see nagu võimatu (talvesaabaste ostmise ajal, kui kõigile on taas paar jalavarje väikseks jäänud, usun ma seda siiski liigagi), et mul on kolm last. Heh, pisike poiss uuris täna rüperaali ekraani ja nõksutas peaga rahulolevalt: ”Jah, klaas on ikka ees!“. Ta natuke muretses. Et kui klaas ära võtta, siis kukkuvat pildid ekraanilt maha. Ja paari päeva eest tuli mulle meelde vanema poja nali ajast, mil ta oli u kolm aastat vana. Sõi rõõmsa näoga õunakompotti ja teatas, et talle üldse see vesi meeldib, aga kapotikartuleid ta ei armasta.

Aga kvaliteetide juurde naastes. Seesama va käsitöö. Kusagil blogi alguses kirjeldasin paari sõnaga oma valusat teekonda näputöö man. Samas jälle...geenid on ikka võimas keemia küll. Geene saan rahulikult süüdistada küll, sest minu (ja Juulikese) memme kootud-heegeldatud asjadega saaks Iraagi taas üles ehitada ja neile kultuuri viia. (Loodan südamest, et iroonia kultuuri viimise kohta oli ilmne). Ja memme neljast lapselapsest kolm on käsitööhoolikud. Ma arvan, et nii Juulike kui minu õde pakivad reisile minnes peale hambaharja KOHE lõngad ja vardad. Alles siis muu. Neljas lapselaps pole heegeldamisrindel minu meelest erilisi võite saavutanud. Ta on nimelt poisslaps.

Viimased salvrätitatud ja krakleetatud topsikud on siin pildil. Kolmas tops oli ka, aga härra pistis selle nõudepesumasinasse. Ja küsis alles siis, kui kruus nägi peale pesu välja nagu kähriku ja punkari ristsugutis (elik värv oli maha koorunud), et kas seda ei tohi masinasse panna.



Mõned selle aasta asjad ka, millega püüdsin blogimise alguspäevil kiidelda, aga kustutasin kiiremini kui härra minu kosimispüüetele halastamatu otsa peale teeb. Ja see on v.v kiire kiirus.

Lillesall. Kinkisin kolleegile.



Üts müts. Lapsed ütlesid mustri kohta, et puudel närib konti. Pidavat kõva konspiratsioon olema, kui mõistmatud lapsevanemad ei soostu pealuudega kaunistet rõivatükkide eest raha välja käima.



Kampsun ühele Haapsalu preilile esmakohtumise puhul. Nööbid tegin ise.



Sõrmikud tütrele. Pluural on muidugi lihtsalt keelevääratus. Klõpsisin pildi siis, kui esimesi blogisissekandeid tegin ja majas oli justkui keeristorm, kui otsisin omavalmistet asju. Ja leidsin antud sõrmikute ühe pildistamiskõlbuliku esindaja. Teine õnnetu kuivas radiaatoril.



Ühe bareti tegin ka endale. Tütre sõnul ei sobi see mulle kohe üldse, aga ma arvan, et asi on pigem harjumuses. Tavapäraselt trotsin kirdetuuli paljapäi, kapuutsis või anno 1994 Hamburgis ostet fliisist suusamütsis. Ja eks Juta Schulze välimus pärsib ka kergelt elegantse bareti kandmist. Vist.



Allolevad üllitised pole teps mitte viimase aasta asjad. Aga ma pole nendega ju praktiliselt üldse kiidelnud. Võib-olla ehk kitsamas ringis ja kardan, et mingil nõrkushetkel ka härra juuresolekul. Mispeale kindlasti rebiti maakamarast mõni tüsedam mänd. Vasaku käega.
Kõigepealt mu lapsed. Ausalt, ma ei usu, et nad ise (või keegi teine) end pildil ära tunnevad. Aga minu pliiatsist/kriidist on nad sellistena tulnud. Pildid on mõned-kolmed-neljad aastad vanad. Ja pesamuna pilt pole joonistatud, vaid pärit neilt päevilt, kui ma Photoshopi trajali tõmbasin ja ööd-päevad selle seltsis veetsin. Tüdrukud on minu tütar oma alter egoga.









See on minu südametunnistus, naabrinaine ja pihiema ühes isikus. Alguses harilikuga joonistatud ja siis Photoshopis töödeldud.



Siin olen foto pealt kriitidega joonistanud ennast, kui olime Robinsoni stiilis sünnipäeval kusagil Pärnu lahes? Heinlaiul?



Aga see on vanade fotode pealt pintseldatud ämm minu härraga.




HVAL ja HUA!
anakonda lembelill posted @ 10:23 - Link - kommentaarid (8)
30 Detsember 2008
Hüper-super-giga-mega-fät-blokker-jahikinnas-2008! Kas vaevled lampjalgsuse käes? Kas sul on piiratud silmaring? Kas sa ei kuule telefonihelinat, kui telefon on välja lülitatud? Kas su meriseal ei ole korralikku pesa? Oled väsinud, piinatud ja raskemeelne? Kas sul on kõik kohad kindaid täis? Enam ei pea sa käima kahe, kolme või nelja kindaga! Pakume sulle supersoodsalt hüper-super-giga-mega-fät-blokker-jahikinnast-2008. Ainult 999.- eest saad soonikkoes kootud randme. Aga see pole veel kõik. Hinna sisse kuulub ka unikaalne varrastel kootud pöial. Ka see pole veel kõik. Saad sama hinna eest veel käeselja- ja peopesapoolse kudumi. Kõik need supersoodsad osad on omavahel ühendatud ja neid on võimalik ühes tükis säilitada. Vaid 999.- eest on sul nüüd võimalik soetada endale hüper-super-giga-mega-fät-blokker-jahikinnas-2008! Stopp! Ka see pole veel kõik! Saad selle kasvõi voodi alla panna.



Viimase seitsme päeva toodang on siis allpool kenasti kiitlemisvalmis! Mu pojakesed said endale kindad. Kiri Kindad.
Vanem poeg on ülikriitiline kindaomanik ja temale kududes pingutan alati nii, et pihik pooleks. Kui mõni vaene silmus on vähe lõdvemalt kootud ja seal satub tuuleõhk kaks ühikut kõvemini läbi käima kui mujal kinda pinnal, siis on kuri karjas. Siis pean minema mõnda sarnast mehekolakat otsma, kellele kinnas kasudega maha müüa. Ja üldse...ma olen hirmus uhke, et mul on niisugune ports lapsi. Sellised vinged pojakolakad ja armas tütar. Lahe! Ise tehtud, hästi tehtud!



Peale selle leiab lähiümbrusest teisigi lahedaid tittesid, kes on kuidagi märkamatult minu elu pärisosaks saanud. Üks neist on minu tütre alter ego Liisu. Temale tegin eile veikese siidisalli. Nii kariibisinine sai sall sellepärast, et Liisu on oma napi 11 eluaasta jooksul pool maailma läbi rännanud ja sellises sinisinises vees supelnud nii siin- kui sealpool maakera. Ja silmad sattusid sallile valvuriteks. Et kõik kombes oleks. Silmade asukohta ma ise ei plaaninud. Pärast, kui sall valmis oli, meenus mulle Linnar Priimägi loeng Ööülikoolis, kus ta rääkis logosest. Kuidas koopainimesed olla maalinud oma piisonhärgi sellepärast näiliselt suvalistesse kohtadesse, et need sobinud lihtsalt sinna, kuhu nad sattunud. Pikk jutt. Huvitav jutt. Minu väetid sõrmed ja oletatav aju ei suuda nii palju koostööd teha, et viksin selle teksti hästi edasi anda.





Soovin teile kõigile lõbusat aastavahetust ja huvitavaid isetegemisi uuel aastal!
anakonda lembelill posted @ 11:45 - Link - kommentaarid (12)
24 Detsember 2008
Häid pühi kõigile!
Olen jõulurahust tiivustatuna püstitanud paar rekordit. Pühapäeval kudusin heidest mütsi oma vanamehele ja viltisin selle. ja üleeile hakkasin õhtul kella 9 paiku salomoni kolmnurka heegeldama ning järgmisel hommikul oli see juba kenasti ühe armsa kolleegi laual ootamas.
Mütsiga läks küll nii, et sama kiiresti, kui see valmis, sai see ka paberisse keeratud. Seega saan ta pildile püüda alles siis, kui päkad on pikutanud. Nalja sai selle peakattega ka. Pesumasinasse pistsin korraliku turukoti suuruse kudumi, välja võtsin tübeteika oi ma venitasin seda ja vormisin oma mõõdukalt väikese pea järgi. Vahepeal tundus, et mul on pea ja kaela asemel kaalikas niidi otsas...niimoodi loksus kogu see pööningukaadervärk mul, kui raevukalt jõulukinki tegin. Mu kolm karva neljas reas sai kõvasti harvendatud. Katkusin juukseid ja nutsin (naljast kaugel). Aga valmis see mütsike sai. Mõtlesin, et tikiks sinna peale midagi lahedat. Karhu. Või jänhes. Viimane variant oleks niisuguse mehemüraka puhul loomulikult ilmselge mõnitamine olnud. Samas...mõned aastad tagasi tõi jõulumees mulle suusad. Mulle tuli meelde üks vahva telesaade "Rooside sõda" ja selle saate juht, kes kunagi värvikalt kirjeldas, kuidas tema ema tema ja sõbrapoisi mütse ja jopesid tikanditega kaunistas. Tikkis sinna näiteks Motorhead ja Metallica ja teisi lahedate bändide nimesid. Kord tahtnud K.J oma vingevõitu sonile midagi sellist nagu Uriah Heep või Alice Cooper või muud sarnast tikkida lasta. Ema otsustanud, et see olla liiga pikk versioon lahedast tikandist ja kirjutas sonile nõelaga UFO. Ma mõtlesin, et UHVO sobiks minu vanamehele päris hästi. Oleks lühend Ummamuudu Huvitav Vanamees On.
Aga lõpuks viltisin ülalnimetatud mütsi kuklasse modifitseeritud kaitsva risti.

Aga siin on neli advendiinglit a la Anakonda (stiilis "laisk nagu boamadu")


Ja siin kaks vilditud võtmehoidjat, mille tegin oma lapsepõlvesõbranna lastele. See on säherdune sõbrants, kellega ei näe mõnikord kuude kaupa, aga kui trehvame, siis läheb jutt sama hooga edasi nagu oleks see just alles katki jäänud.




Õues on lumi!!!
anakonda lembelill posted @ 14:43 - Link - kommentaarid (4)
19 Detsember 2008
Tibake tiivulisi ja ühed ümarad...see on siis minu jõuluettevalmistuste väike sissekandeke bloggi.
Tegelikult vesiviltisin seepe. Ja praegu on mu sõrmed nii kortsus, et ilmselt kaob viltimisnõel sinna kortsude vahele ära. Kellel seda hävingut ikka vaja on, olen niikuinii paar nõela pooleks murdnud. Mul on vist veel eitamisfaas. Ei tunnista endale, kui palju rammu mul tegelikult on. Sellepärast teen midagi ohutumat...näiteks uitan internetiavarustes.
Viltisin tibake ingleid ja viisime osa neist täna lasteaeda nendele imelistele tädidele, kes on süüdi selles, et mu pesamuna end seal nii hästi tunneb.




Üllatavalt üsna ümarad said ka nõel/vesivilditud kuuseehted.
3_l.jpg" border="0" alt="" />



anakonda lembelill posted @ 19:30 - Link - kommentaarid (3)
16 Detsember 2008
Nii, üks kolmeaastane Eesti Vabariigi kodanik on jälle puhtam ja magab...loodetavasti hiljemalt 2 tunni pärast. Täna leppis noorsand õnneks plaadimuinasjutuga. Pipi teeb üleval korrusel nüüd oma vägitükke. Tõstab politseinikke ja hobuseid ning otsib spunki. Tavaliselt ma nii kergelt ei pääse. Lõbutseme pojaga, vestes tema sõnutsi "suust muinasjutte". Mõnikord, kui vaimu peale ei tule, võtame mõne raamatu ette. Mõnikord kahetsen lausa, et pole neid "suust muinasjutte" pärast kohe üles kribanud. Neid on ju nüüdseks päris mitukümmend saanud. Süsteem ise on lihtne- poja söödab teema ja põhikangelased ette ja mina lasen siis aju lõdvaks ja suu hakkab juttu jahvatama. Siiani on kõige intrigeerivam ülesanne olnud teema rebasepojast, kes ei tahtnud lambi sisse minna

Aga tegelikult tahtsin ma ju hoopis sallidest rääkida. Näh, aju läks lõdvaks jälle

Järgmise salli tegin veeeeeel vabama jooksuga. (Loodetavasti ei lähe ma lõpuks nii vabaks, et lõng/heie sootuks laiali laotamata jääb)


Ja kaela saabus selline sall. V.õrn ja pehme. Loodan, et see ei tulnud liiga õrn. Vastasel juhul kakub mõni kärsitum sallikaelastäravõtja selle tükkideks.


Poole tunni pärast peaks kolmanda salli pesumasinast kätte saama. Kui see nüüd just nii ilus ei saanud, et masin seda käest anda ei raatsi. No loodame ikka parimat!
anakonda lembelill posted @ 19:59 - Link - kommentaarid (6)
Salli McDonalds on avatud! Igal õhtul, mõõdukas koguses, jõulupakid silme ees terendamas.
Selle salli tegin Novita Huopanen lõngast. Upitasin 10 minutit, a võib-olla 15, põrandal, vedasin lõngasid nagu alloleval pildil näha on. Minu Muna Ott ütleb tavaliselt siis, kui ma niimoodi, ahter taeva poole toimetan, et "minu vanaisa nägi, kuidas kerkis Munamägi"
Salli idee on pärit Novita käsitöö ajakirjast, aga numbrit ei mäleta kahjuks staarost ne raadost.


Siis keerutasin paar korda veel üliosavalt lõngatokki ja sain ka tulevase õnneliku kingisaaja hüüdnime.


Katsin vabakäigu-lõnga kilega, pöörasin pool voodilina peale ümbrikuks ja keerasin kogu kupatuse rõõmsaks vorstiks. Vorst pistsin pesumasinasse ja lasin sel seal 40 kraadises vees loksuda, tsentrifuugimisega ja puha...


Ja välja tuli selline sall.


Jatkuu... (3 a vajab pesemisel assisteerimist)


anakonda lembelill posted @ 19:26 - Link - kommentaarid (2)
15 Detsember 2008
Küllap on ka emakeelega tegelmine isetegemine, eks? Eriti peaks isetegevuslikel alustel põhinev keele analüüs olema isetegemine. Minu keeletegemistest: sõitsin pühapäeva hommikul Pärnust Tartu poole ja päike kuldas puude latvasi ja linnud laulsivad ja kui nad mitte laulnud poleks, oleks see õige vagane lugu olnud. Sattusin üle mitme nädala (kuu?) päiksetõusu tunnistajaks. Suur apelsini värvi kera tõusis härmas põldude kohale....hingetuks võttis. Ja ainus paslik sõna, mis pähe kargas, oli "hunnitu". Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kust see "hunnitu" pärit on. Mis sõna see üldse on??? Esmapilgul tundub nagu oleks pudikeelne inimene öelnud "hunniku" või midagi sellist. Tähendus ei sobi ju sugugi...
Ja siis välgatas, et küllap see sõna on pärit sellest ajast, kui Attila oma kambaga siin laamendas. Ja kui siis kord hunnid oma mõõgad ja kilbid kokku pakkinud ja Ungarisse läinud olid, õhkas keegi õlekarva juustega külavanem, et küll on hunnitu hommik! Jah, ma arvan, et sealt see sõna pärit ongi.
PS täna pole ka hunne näha
anakonda lembelill posted @ 10:04 - Link - kommentaarid (5)
14 Detsember 2008
Ilusat 3.adventi!
Esitleda mul midagi erilist küll pole (kesse neid samasuguseid maailma kõige kaunemaid ingleid ikka vaadata viitsib, olen teisi hoolsalt heegeldada vihtunud. Ja seepe viltinud)
Aga paar käsitöölise valukohta tahaks äramärkimist. Ei tea, kas on ka kunagi kusagil mõni "pehme maandumise" manuaal koostatud? No et kui oled midagi langevarju suurust nr 10 varrastel valmis kudunud, siis polegi väga lihtne nr 2 sukavarrast veeretada? Manuaalis peaks selle situatsiooni kohta hulgaliselt julgustavaid sõnu a la "su sõrmed pole paistes", "sa suudad siiski", "iga algus on raske", "sul on ilus soeng" jne lugemiseks käepärast olema. Usun, et ka sellised vanarahvatarkused nagu "julge pealehakkamine on 1/2 võitu" ja "parem nr 2 sukavarras, kui foneetika eksam" peaksid kehutama kudumisrelvi mitte nurka viskama. Ülal kirjeldatud šokk on samaväärne sellisega, kui oled jupp aega akvarellidega õrnalt paberit puudutanud ja siis äkki antakse õlivärvid kätte.
Muide, käisime täna perega Eesti Põllumajandusmuuseumis (mine tea, kas kirjutasin nüüd nime õigesti?). V. vahva päev oli, lapsed (sealhulgas minu ema ja isa lapsed) said vahast küünlaid valmistada ja sepikojas tinaõnne otsida ja hobuvankril sõita ja mingeid maitsvaid pätse leivatares veeretada.
Saabuvad jõulud on saatnud minu tulevased villased aluspüksid sundpuhkusele. Vardad lüüakse sisse jaanuari esimesel poolel.
Kui mingi kiitlemisobjekt valmis saab, tulen kiitlema. Kiitleja hääl kõrbes. Kel kõri, see kiidelgu, kel käed, see kudugu. Kaua kiideldud, kaunikene. Kaks kiitlejat kiitlevad käega kärbsepesagi. Kes viimasena kiitleb, kiitleb kauem. (uudis- ja unarvanasõnu Anakonda sulest)
anakonda lembelill posted @ 20:32 - Link - kommentaarid (4)
07 Detsember 2008
Rubriik "Mis tehtud, mis teoksil" (Kõll!)
Noh, 2.advent siis!
See hirnuv ingel on mo oma kätetöö. Kunagi ennemuistsel aal sai see Saksamaal elamise ajal vormistet. Hirnuval oli kolm õde-venda ka, aga need elavad oma elu kingitustena kusagil mujal. See valge, elektrikatkestuse ajal väga mugav käsitseda, küünlaalus on ka mu enda teht. Ammu! Die Kuh macht muh!, die Kühe machen Mühe. Kannatan veel raskekujuliselt selle nädalavahe loengute mõju all. Ma arvan, et Tartu linn sai suraka valgemaks, sest ma lausa hiilgasin rahulolust, kui olin kõik loengud viimase peal korralikult kohal viibinud.


Retrorubriik (Kõll!)
Pitsid, mida sai omal ajal paar meetrit heegeldatud. Sinine töötas natuke aega poja toas kardina alläärena, liivakarva pole veel kindlatkohta leidnud.



Aga need püksid on pärit teise käe poest. V.villased ja mõnusad ja viikis. Paraku oli üleval värvli juures väike tulevane augupoeg elik seal oli üks ruutsentimeeter v.hõredaks kulunud ja ma otsustasin maailma ninapidi vedada ning tikkisin sinna ühe õie. Kogu mu tikkimise konto on tegelikult v.hõre. Sinna kuulub vist üks poolik päkapikk ja ... rohkem ei tulegi meelde praegu. Nojah, kui see hõredat varjav õis tikitud sai, läksid minu silmad lahti- ma olen ju tõeline tikkimisvirtuoos! lasin ühe kuumaga ka mõlemale sääreotsale vaba käega paar asja, mis hilisemal vaatlemisel tõesti lillelaadseteks moodustisteks osutusid. Mõelda, ma pole veel kitarret mängida proovinud...ja saksi...ma ei julge ka, pärast saan veel nii kuulsaks, et viltimise jaoks ei jää mahti.




See Jänku-Juss on teht suurele (väiksele) fännile.


Mis teoksil (Kõll!)
Siuke nägin välja (tegelikult ikka ei näinud suurt midagi) läinud neljapäeva hilisõhtul.

Olin just kinni tõmmanud viimased silmused lambivarju moodi kudumil. Õhk oli paks ootusärevusest, et mis siis esimese vasika (pääsukesega) pesumasinas juhtuma hakkab.

Juhtus vana vildikraam Ilmnes, et viimased silmused polnudki nii hoolsasti kokku tõmmatud kui ma ette kujutasin. Sellest herilaste kodu peasissepääsu sarnane auk.


Võtsin siis väärt töövahendid. Ma tõesti ei kujuta enam ette elu ilma niks-naks viltimisnõela ja villatuustideta.


Lõpp hea, kõik hea! Sain sellise kena munakoore, mis on üliülisoe ja nii kerge ning mugav, et seda peas ei tunnegi. Olen v.rahul! Läigin!


Klaveril saatis Filipp Joon, teksti luges Luule Žavornok. Helioperaator Hermann Vahtel.
Ilus nädal algab!
anakonda lembelill posted @ 18:03 - Link - kommentaarid (6)
113990 visitors