anakonda lõngalõksus
anakonda lõngalõksus
no description. none. not even from my mother.
30 August 2009
Muinastulede õhtu, teemale lähenemine oma nurga alt, loomulikult.

See on reuma. Me panime ta põlema.
Naiskonnatöö oli vapustavalt hea. Mina kamandasin ja kolm kaljukitse tegid minu vastu head koostööd. Mina nõudsin, et olgu see va reuma võimalikult kole, siis on hea sellele tuld otsa pista. Aga kaunishinged naksisid lausa õled kääridega ühepikkusteks ja pistsid pihlamarju kaunistuseks sehen. Ole sa nii lõvi kui tahad, aga kolme esteet-kitse vastu ei saa. Pärast muidugi kiideti publiku poolt meie õlekoo mahlakaid huuli (ja neid teisi täppe). See oli üks ütlemata hea isekoostegemine.
Ilm oli selline






Ja selle looma tegin ma ise. Mulle tundus, et olulisim tegemise juures on kiirus. Ja ma olin kiire. Disain jäi pehmelt öeldes kesiseks kesiseks. Aga ma olin kiire. Ausalt.


anakonda lembelill posted @ 18:40 - Link - kommentaarid (10)
28 August 2009
Katsikujänes, kes ootab, kuni Iti ise talle nime paneb.
Sõitis bussis jänest.







Foto NAGI's: P8282174" border="0" alt="" />



anakonda lembelill posted @ 19:11 - Link - kommentaarid (19)
17 August 2009
Katsikupäev tiksub aina lähemale. Nii nagu Supeluse tänava värske kodaniku emme on ülepea hea inimene, on titabeebi ka kindlasti sama vuhti. Suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Nõrganärvilistel palun edasi mitte lugeda, aga väikesed poisid olla tehtud sitast ja tatist ja joptvõimatist. Palun vabandust ette ja taha ebatsensuursete sõnade pärast! Ma ei saanud seda kirjutamata jätta


Kampsun ja sokid on kootud ühekordsest villasest, vardad 2. Niisugune pikk teaduslik jutt praegu, et mine piinlikkuse pärast puu taha.





Taustaks Kevadelaul nr 3.
anakonda lembelill posted @ 17:54 - Link - kommentaarid (18)
13 August 2009
Blogisissekanne ei hüüa tulles.
Sellepärast ei viitsinud ma lilli liigutama hakata ja kopeerisin siia apteekrikapi Anakonda-sahtlist muljed Juulikese sünnipäeva teisest päevast. Noh, ja väike pilt ka. Retoorika mõttes ei ole näiteks kõik nimed muidugi liiga õiged. Aga juu jääb.

***
2. päev
Ökonoomne ratsioon ja pussuvärvid 1

Hommikul olid nad virgudes sama kaunid nagu alati- perfektne ruuž, ilmekalt värvitud silmad ja meelalt läikivad huuled. Pannkoogikuhi polnud öö jooksul õnneks märkimisväärselt kahanenud. Kõik tundus kontrolli all olevat. Ainult toas keerles pööristormi mõõtu välja andev Juulike. Organiseerimine ja lahterdamine olid alanud. Pestud lõngad kaussidesse, toiduasjad kottidesse ja korvidesse, lapitekid kuhjadesse, Anakondale hell pai põsele. Jah, see, kuidas Juulike end kokku võtta suudab, lausa molekulhaaval, avaldas nurgas uimerdavale Anakondale sügavat mõju. Lohutas teadmine, et geenid on sarnased, ja et ehk ühel päeval ka Anakonda küljes mõnevõrra otsustusvõimelise, täidesaatva inimese tunnusmärke aduda võib.
Kui pakid pakit ja ema rongilt toodud, pressisid Juulike ja Anakonda väikese autopunni laeni asju täis, et siirduda Maiele järgi. Maie, Juulikese sõber ja südametunnistus, ootas juba oma maja väravas. Et Anakonda oli juba varem mõnevõrra lõngavärvimise maailma saanud kiigata, ei tundunud see sugugi veider, et Maie südamlikult Juulikest
õnnitles, ise samal ajal sinakashallist lõngavihist viimaseid veepiisku välja rapsides. Kui Anakonda nägi, milline hunnik kastruleid, padasid, potte ja ämbreid tahab veel autosse pressimist, tõmbas ta jalad sisse ja otsustas, et ei imesta enam millegi üle.
Selverist sai kotiladu muidugi väärilise lisa. Imetlen neid geniaalseid autodisainereid, kes mõtlevad välja sõidukeid, mis on väljast mikroskoobi all vaadeldavad, aga mahutavad uskumatult palju kraami. Olgugi, et kellegi jalgade, käte või peade arvelt. Autos leppisid paari võimsa naerupäeva tagajärgi põdevad naised kokku, et täna nad enam ei naera. Milleks endale liiga teha? Ja väike hõbehall viis kolm lõngelembi üsna Läti piiri äärde, hunnitusse metsatarre.
Tares ootas lõnguseid taevalik terrass, lõhnav loodus, laulvad linnud ja üks haisev pott. Tõeliselt haisev pott. Juulikesele olla üks taimetargutaja öelnud, et tõeliselt head värvid annavad taimed lõngale, kui neid enne kõvasti kääritada. Kõnealuses kastrulis olid vee sees uutmoodi elule ärganud vesiheinad. Anakondale tükkisid vägisi pähe sõnad Õuna Endli repertuaarist. Ta nõudis, et toodagu talle see naine, kes käärimist heaks nõuks pidas. Tasapisi harjusid siiski terrassi vallutanud naised vastavalt tuule suunale hinge kinni pidama. Või andsid jalgadele valu, kui vallatu augustibriis vesiheina olemasolust taas märku andis.
Suurema šoki möödudes kaeti laud. Pliidi alla topiti puud, pisteti põlema ning peagi haises vesihein räigemalt kui kunagi enne. Kaminas hüplesid lõbusad leegid ja õgisid pirakaid halgusid, millest pidi peagi saama paras süsi Porgandi-Pillede grillimiseks. Floristist Maie ei suutnud pikalt lauakatmise peale kallist aega raisata. Ta haaras käärid, ja eelnevalt perenaise käest loa saanuna, sööstis õunapuude kallale. Võrsed pandi haisupoti kõrvale pliidile podisema.
Kui varem kokkulepitud aeg käes oli, hakkasid saabuma külalised, kes tulid Juulikesele vananemise puhul kaastunnet avaldama. Oli külalisei karvaseid ja sulelisi, kõigil vardanupud ridikülidest paistmas. Anakonda kössitas tasakesi tare taga ja näris kadedustunnet maha suruda püüdes küüsi, kuni Juulikesele kilode kaupa kenasid kingitusi
kätte kanti. Ainus, mis Anakonda meelt pisut rahustas, oli teadmine tema enda peatselt saabuvast sünnipäevast, ning sellele päevale rajatud rikastumislootus. Küllap õnn koos vanusega tema õuelegi sõuab, kaasas kuhjaga sõbasid, lõngasid, linaseid niite ja tüümiane.
Kui kõik eraldi saabuvad külalised olid "šokolaadifondüüd" nuusutama saadetud ja esimesed oksendamised olid oksendatud, pakkus lahke perenaine, et võtku armsad külalised aga lahkelt seda piskut toidulaualt. "Fondüü" oli tegelikult pasakarva halliks tõmbunud, korralikult kuumaks aetud vesihein.
Juulike ja Anakonda polnud seda küll eelnevalt kokku leppinud, aga et pannkooke ei küpsetatud ideaalses koguses, vürtsitasid nad maiustamist juttudega Juulikese köögis toimunust- kuidas Anakonda alatasa maarjajää ja suhkru purgid segi ajas, kuidas vaskvitrioli sisaldus võib osades roogades olla toitainetest suurem ja nii edasi. Ja nende
verbaalsed pingutused kandsid vilja- koiduvalguses lebas vaagnal vaid üks pannkook. Midagi ei jäänud puudu ega märkimisväärselt üle.
Kui sellised üllad tegevused nagu kingituste andmine ja söömine välja arvata, siis oli tegelikult rõhk taimedega lõngade värvimisel. Juulikese hõredaks muutunud aias ja metsas oli igasuguseid kõrsi, lehti ja õisi. Osad neist olid juba järele proovitud, osad sahisesid salapäraselt ja kutsuvalt. Nii näiteks maapirn. Mõelda vaid, elada ära
mitukümmend aastat ja saada teada, et need kollased lilled, mis vanaema aia nurgas igal aastal uhkelt õilmitsenud on, on hoopis pirnid. Elu on täis üllatusi.
Kellegi tervad käärid hakkisid ühte patta maapirni õied ja varred, teise ühe sünnipäevakülalise naabri aiast hekipügamise jääkide näol viinapuu lehed. Anakonda üritas end
asendamatuks muuta, tassides kuurist puid ja küttes neid pliidi alla.
Järjekordne puukoorem tugevale käsivarrele laotud, purjetas ta terrassile ja hüüdis ise."Puudega naine tuleb!", et teised tee pealt eest astuksid. Niimoodi proovis ta originaalne olla lausa mitu korda järjest. Kui jutusumin liiga Anakondakeskne polnud, üritas tähelepanu ihkav naisinimene hõiskega "Ma olen Sid, tulejumal!". Ettevalmistused lõnga värvimiseks olid tehtud, Anakonda süda hakkas kiiremini lööma. Ta oli juba jupp aega end võimalikult pliidi lähedale hoidnud, kügeledes oma niisutatud lõngavihtidega kõigil liikumishuvilistel naistel tee peal ees. Juulike ja Maie olid kõik suurepäraselt valmis seadnud. Erinevad peitsid olid lahustatud ja kastruleisse kallatud. Nüüd jäi vaid märjad lõngavihid vette uputada.
***


Õunapuu oksad värvisid (vist oli maarjajää koospeits) Anakonda tulevase Haapsalli lõnga roostepruuniks. Väga ilusavõitu, jah.
Viinapuu lehed tekitasid rohekashalli värvuse ja maapirn kena kollase.

Pildile ei õnnestunud värve täies ilus LOOMULIKULT püüda. Aga no sellised need lõngad, pannkoogisöömise ja jutupaunluse vahel, said. ja elamu pealekauba. kniksutan sügavalt kõigi Oruäärel haisupoti pärast kannatanud inimeste ees ja tänan väga mõnusa seltskonna eest.




Järgmisel nädalal on aga kavas üks uus pärnakas üle vaadata. Ja tema ema lilletada. Tegin ühe kampsunikese. Kampsunile nööbid. Loodetavasti peab akrüül nööpidel vastu. Kalossidel peab ju? Mh? Ah? Põhiline on, et see kampsun nööpe lutsutada oskavatele titabeebidele selga ei mahuks. OT, noh.
Sokikesed on veel varrastel.






Ma istun siin ja mõtlen, et kas hakkan ise sellele tähelepanu pöörama...Ei, ei hakka.
anakonda lembelill posted @ 17:11 - Link - kommentaarid (7)
112784 visitors