Freestyler ja tüsedad daamid

Freestailisin Juulikese lõngust ühe koti. See nipet-näpet asjade kotike 12-aastastele tundus nii hea idee, et nüüd neid tehaksegi. Siinpool sood.
Marleenile.
Natuke sohipilt on, sest ühest küljest polnud vooder siis veel kinni õmmeldud. Aga tahtmine laetule valguses oli nii suur, et ei saanud vastu panna.
Lõngade toonid on hämmastavalt realistlikud, muide.



Suvel ütles üks armas inimene mu porgandikõrvarõngaid uurides unelevalt, et tema tahaks endale kunagi maasikakõrvakaid. Valgete täppidega ja puha.
Ja ma tormasin neid kohe tegema. Nüüd said valmis. Kaua tehtud, kaunikesed




Aga need on mu töntsakate näppudega valmistet priimaballeriinid. Tegin neid, mõeldes 11.märtsil algava Jõhvi Balletifestivali peale.

Laisk nagu vana põrsas



Mitte et ma midagi teinud poleks. Aga maakera kõige igavamat sorti tegemine on fotoka tühjaks laadimine, piltide õigeks sättimine jnejnejnejne. Kas keegi mind ilma piltidest tõendusmaterjalita usuks, kui nobe ja töökas ma olen? Ai tont tink so.

Alustan võla klattimisega.
Veebruaris sai peetud üks unustamatu jõulupidu. Põhiroog oli kõrvitsasupp uskumatu sortimendi quicheidega. Järelroog karu. Ma olen juba oma karu pead Sokikese blogis näinud. Et nüüd siis oleks aeg ka vatsa ja piiratud arvu jäsemeid eksponeerida.
Lilleliste kõrvade-käpaotste rehabiliteerimiseks sai karu kaela mehise mustriga lindi. Et ilme tuleks metsik, tõmbasin nööri kohe kõvasti kinni. Poja võttis (mitte see 1.88 m pikkune, vaid pesamuna) kaisuka kohe omaks. Ja pani talle originaalse nime- Kaisukas.




Kassipinali heegeldas mu tütar. Ja kinkis mulle. Päris pikka aega konutas kõuts kultuurkihis, teiste lõnguste juures. Aga kui kuu ja tähed olid moodustanud soodsa asendi voodriteoks, nabisin kiisu kinni ja vooderdasin ära. Lõppkokkuvõttes sai teine nii hea, et pistsin sinna oma (harilikult kotipõhjas oma elu elavad) pliiatsid. Ja olin uhkevõitu.



12 aastastele plikadele on kinkide tegemine tähtis ja vastutusrikas tegevus. Tahaks ju kinkida seda, mille üle nad tegelikult rõõmustavad (kingitus ei tohiks olla makopesu (selle üle võisid rõõmustada Leningradi blokaadi tingimustes elavad tüdrukud), kanakääre jms).
No alustame siis sellise väikese ehtejuppide jms jaoks mõeldud kotikesega. Vooderdatud, muidugi




PS pildid väga hea kvaliteediga 40W lisavalgusega, resolutsioon benziljon piksit. Selle pildikvaliteediga võib praktiliselt kõik teadaolevad auhinnad võita- Grammy, Eesti laul, Kuldmuna, Golden Hammer, Kohtla-Nõmme valgustatud radade suusavõistlused, Pulitzer, Märk Kindlast Arengust, Nobeli rahupreemia.

Mia juveelikarp

Ühes hämaras saalis
ühes hubases baaris
karbike pildistet sai.
Oli saabunud kesköö
ja tühjaks jäänd tuba
ning lubadus täidetud sai

Sai sai. Või sai või? Või sai võisai?

Igatahes...see on karbike, mille ma üles joonistasin, nüüd aga kangelaslikult pimedas toas pildiaparaadiga üles võtsin, arvutisse tõmbasin, bloggi sättisin.





Vot.

Väike padi, väike jutt.
Polkovniku targal juhendamisel tehtud. Laima karmi pilgu all valminud. Juulikese, Marmelaadi ja Sokikese peale mõeldes. Jõulud tulevad!

Kuduloom

Kuduloom on maailmas laialt levinud liik. Pesitsuspaikade suhtes on kuduloomadel erinevad eelistused- osa neist armastab tahutud palkidest maju, osa peab lugu tsentraalküttega linnakorteritest.
Kudulooma tähtsaim kehaosa on vardad. Materjal varieerub bambusest metallini. Aeg-ajalt kukub varrastelt erinevaid rõiva- ja tarbeesemeid, mis siis hoolikalt pressitakse ja venitatakse.

Hämmastavat vaatepilti pakub korilusega tegelev kuduloom. Tunnustatud kudulooma-uurijad ei ole tänaseni suutnud teaduslikult põhjendada fenomeni, mis ajendab kudulooma ennastsalgavalt lõngapoode kammima ja parasjagu käibel olevat raha erinevate materjalide vastu vahetama.

Kudukäitumine erineb sõltuvalt isendist. Osa kuduloomadest peavad lugu kiiresti valmivatest esemetest, teised harrastavad kauakudumist.

Kudulooma kodakondsed on treenitud märguande peale varrastelt kukkuvaid esemeid valjuhäälselt ja kollektiivselt kiitma. Vastasel juhul peavad nad arvestama kudutegevuse intensiivistumisega. Ajaloost teatakse, et osa kuduloomadest on varraste liigutamise perioodil võimelised muud, normaalseks elutegevuseks hädavajalikud tegevused korduvalt edasi lükkama.

Samas- omnivoor.

Tasub teada, et kuigi kuduloom on üsna sõbralik isend, ei ole ta kontaktne aastaringselt. Kui pöördute kudulooma poole varraste liigutamise ajal, võib ette tulla, et kuduloom kasutab enda kaitsmiseks hääletooni, millest empaatiavõimeline partner loeb välja teatavat ärritust. Ka võib juhtuda, et kuduloom hakkab rõhutatult pealtnäha seosetuid numbreid loendama. Siiski asi õnneks tavaliselt füüsilise konfliktini ei lähe. Kuduloom tõmbub endasse ja segajad lahkuvad pettunult ise. Harva paneb kuduloom vardad hetkeks kõrvale ja kuulab, mida talle öelda tahetakse. Seda tavaliselt järeltulijate puhul.

Peamiselt internetis, aga ka vahetute kontaktide tõttu, on kuduloomad aeg-ajalt viirunakkuste küüsis. Neid võib murda nii Ticcimus Obligatore, Ompeleminen Acutus või Heegeldus Grandiosa

Illustreerivatelt fotodelt võib näha:
Kudulooma poolt ajutiselt hüljatud laagripaika


Kudulooma varrastelt kukkunud silmuskoeesemeid



Tundmatuks jääda soovinud tunnistaja tehtud pilti kõrvalhüppest

Naine Singeri masinaga





Ja nii täitus minu paljuheietatud unistus. Olen nüüd õmblusmasinaomanikust naispersoon. Esimese nädala seisis Singer karbis. Ei julenud seda sealt välja võtta. Veel vähem midagi õmblema hakata. Lugesin hoopis manuaali ja "Täielikku õmblemise käsiraamatut". Et milliseid nõelu milliste materjalidega kasutada ja kuhu otsad pista ja kuhu plussid, kuhu viirused. Ja ega esimese hooga ei tulnud mingit head ideed ka pähe, et no mida siis kokku vuristama hakata.
Meenusid tonnide viisi ladustatud vanad teksad. JA idee võttis jumet, kui Käsitööst ühe lapitehnikas koti õpetuse leidsin.
Esimeseks tööks muidugi mitte midagi vähem ambitsioonikat, kui teksaribadest voodriga lapikott. Tundus põnev.

Kolm päeva rabistasin lõikudes, sättides, õmmeldes, niidijuppe korjates ja koti kokkupanemise loogikale pihta saada püüdes.
Pean tunnistama, et kõik, mis voodri ja tekspinna vahele jääb, pole liiga korralik töö. Ma pidin ju kiiresti valmis saama, sest kõige huvitavam oli õpetuses see osa, kus pidi valmis koti läbi voodri sisse jäetud ava õigetpidi välja tõmbama ja voila! olema. Järgmine töö on kindlasti hoolikalt viimistletud detailidest küllastunud.

Kokku tuli siis siuke kott. Suvel on ilmselt hea suvila vahet sõites kogu majapidamine sinna sisse panna. Praegu proovisin- jope mahtus kenasti pauna ära.
Põrandal poseerimisel tuli kotile appi Tups. Võttis lohaka elegantsiga omanikule pasliku poosi sisse ja tundis end fotosessiooni ajal ilmselt hästi.

Sa oled nii kaheksakümnendad...

Kuni käesoleva aasta lumehelde detsembrini polnud ma aru saanud sääresoojendajate mõttest. Aksessuaaride st mõttetute vidinate enda küljes kandmine ja teiste peal olevaina imetlemine on minu keskmine nimi. Jah, millalgi wanna-be-punkar aegadel kandsin küll lausa paari kohevat seelikut pealestikku. (Soomest sain 1 FIMi eest Chaplinile kohased mustad meestekingad, neid kandsin ka nõrkemiseni).
Aga muidu- kui püksid, siis püksid. Mitte sääred, värvel ja jalaalune kumm eraldi.

Nii, sääresoojendajate juurde. Marssisin metsas ja hea ümin tükkis pähe:
Nääripühaks kõrgeks kosub lumi
akna all hullult kohev hang
ütle kus ma rada teha tohin
igal pool on suusast jäetud jälg

Kahlasin, hoolega suusjälgedest mööda astuda püüdes. Suusarada on püha! Lumi tikkus saapasääre vahelt sisse ja koduigatsus hakkas peale tükkima. Kaua sa ikka oma külmund koibadega kõrvuni lumes kakerdad.
Õnneks on mul lapsepõlve asjad veel heasti meeles, sestap meenusid tänaseni mõttetuina tundunud sääresoojendajad. Mis muud kui vardad kuumaks! (Kuumaks?) Esimese soojendaja sain valmis päevaga, teise valmimisega läks nädal.
Said teised v lihtsad. Hommikul nõelusin lõngaotsad sisse ja läksin kohe proovisumpamist teostama. JA SÄÄRIKUD ON IGATI TÕHUSAD! Tegin paarikildise ringi, keel oli vestil, kui koju naasin, aga koivad olid kuivad nagu ohohoo!







Siin kõlbab vist muuhulgas ka kõigile meeleolukat aastavahetust ja uuel aastal oma soovide teaadasaamist soovida!

Jõulud on oma tehtud asjakeste demonstreerimiseks kehvake aeg. Ise olen ma endale auku kaevanud, nüüd on minu käes labidas. Kui ma poleks kõikidele teadaolevatele homo sapiensitele oma näputöö blogi linki jaganud, saksin nüüd südamerahus kasvõi siingi kiidelda. Eks ole ju hirmus piin 24-ndani oodata ka ja... Surnud ring üldiselt.

Vähemalt kaks korda kaks kindakest saan Isetegijasse üles panna, ilma, et sellest hiljem suuremat kära tekiks.

Esimesed on juba enne joonistatud, Juulikese krapi ja indigo lõngadest. Ehkäkki saingi lambi käes peaaegu õigemapoolsed värvid?
Nüüdseks on pojuke nendega mööda lumehangesid mässanud, kelgusõitudel käsi maas hoides vanutanud ja paar korda oleme pesnud neid labakuid ka. V. mõnusasti vanunud on! Pehmed ja soojad.
Pildi peale pressis pisike modellike enda pontsakad sõrmed.


Teised on kolleegi pojale. Ikka jälle Juulikese lõngust
Tumedam on piparmündi ja heledam porgandipealsetega võõbatud.


Mina soovib teile kõik see ilus püha!

Kõrvalehüpe

Marmelaad ütles:"Tule!". Mina tulin.
No kust kohast ma peale peaks hakkama? Miljoneid nädalaid kestnud haiguslehest? Fotoka mittetöötavast akust? Juulikese lõngdest? Igatahes...asjaolude õnneliku kokkulangemise tõttu sündis see postitus.

Laatsaretti juba mainisin? Kudusin ja viltisin ja kudusin ja viltisin ja tikkisin ja kudusin ja...Teede ja kraadiklaaside vahepausiks. Täna ongi minu sõrmed nagu pohmellis päkapikud, kes kaktusepõõsast magamast on tõusnud. No arueitaipa! Ma olen ju lõpmatult osav. Kuidas saan siis nii palju viltides sihtmärgist mööda toksida? Mingi alateadlik hälbeline käitumine? Minu viltimishäppeninge saadab suhteliselt stabiilse intervalliga kodusetele saadetud "auuu!"-hüüete jada.

Allolevate piltide kohta selgituseks: kuna fotokas ei funka, pidin asjakesed üles joonistama. Olude sunnil. (Antisanitaarses olukorras sõime räimtomatis kätega). Kui hommikul Polkovnikule kurtsin, et pildistaja ei pildista ja kiitlesin, et olen säherduse kavala viisi, nagu joonistamine, asjade eksponeerimiseks välja mõelnud, arvas Polkovnik, et ma olen peast päris soe. Et kas ma kleebin pildi siis arvuti ekraanile vä? Oi, Polkovnik! Mul on ju skänner. Hisver...

Kõigepealt tegin mobiilikotte. Kaks tükki läksid nii kiiresti käest ära, et ei jõudnud neid üles joonistada


Ja ühele heale inimesele lupiinileherohelised sõrmikud (skännerisse mahtus üks tuunimata sõrmik paremini kui kaks tuunimata sõrmikud. Plaanis on veel tikendada midagi sinna peale). No nii hea oli kududa. Juulikese lõngad on maailma parimad. Ausalt! Pehmed. Soojad. Totaalselt villased ja värvilised



Oma pojale tegin kindad. Kahju, jah, et ei saanud täitsa õigeid värve pildile. Kui ükskord peerud lausa kahel otsal ja fotokas teeb, mida fotokas tegema peab, katsun Juulikese indigo-sinise ja krapi-indigo sinihalliga kootud kindad pildile püüda. Seniks selline hädine akvarell...



Väikesed vildist südamed, kuusele ilmselt. (Tänu neile ei tunne mu arvuti näpujäljelugeja mu sõrmejälgi ära. Pean iga kord sisse logimiseks paroole meenutama. Auklik nahk, noh)



Miale sünnipäevaks vildist karp. 4-aastasena on minu meelest ülim aeg juveele koguma hakata. Ja need kalliskivid tuleb ju kusagile panna, eks! Muide, minu varasemad katsetused viltkarpimise alal polnud edukad. Kes teab, see mäletab kindlasti T.I.S.S ordeni päevi. Ja Güntherit. Nüüd selgus, et hea karbi tegemiseks piisab, kui sul on helde käsi. Mässisin svammi ümber sadakümmend seitse liitrit vilti. Lahkelt. Head karbid tulid. Teine, must, Liisule.





Kõik. Ma ei jaksa rohkem kirjutada. Näpud ka na haavatud...

Ma tõmban oma lõngapusa siin kokku ja harutan seda edasi blogspotis. Isetegijas lappan ikka ringi, aga postitused pistan teise kohta, sest kogu muu virtuaalelu on mul Googles. No ja laisa ussi asi...saaks aga mugavamalt oma asjad aetud, eks
Blogspotti sai lõngalõks tehtud, kui siinse blogi htmliga võideldes ära suutsin kaotada. Ja aeg-ajalt tahaks lihtsalt kirjutada, kuidas mul apteegis läks või mida koer mõtleb või kuidas ma ka midagi muud peale käsitöö tuksi keerata oskan
Teile teen kniksu! Tänu Isetegijale on mul käesolev aasta miljon korda rikkamaks muutunud.