. Seisis mul kapis üks laiavõitu seelik, mida ma juba ammustest aegadest kandnud polnud. Veidi nuputamist, laia pitsi taljeosaks ja kleit oligi valmis . 
. Selleks puhuks õmblesin talle särgi. Särgikanga valis ta ise naljaga pooleks ühel meie ühisel kangapoeretkel. Sellest käigust on hulk aega möödas ja ununenud oli ka tema naljakas soov vallatust kangast särki saada. Seda suurem oli minu abikaasa üllatus täna hommikul, kui kangas tõepoolest särgina välja ilmus . Tema on rahul, eks siis mina ka . Ja miks mitte minna kevadesse sellise omamoodi särgiga 
