Ammuse unistuse täitumine. Ehk kuidas ma Aasta Ema tekki kokku käisin heegeldamas.

Ma olen juba kolm korda selle postituse kirjutamist alustanud...ja ikka tundub, et sõnad on valed...mõte takerdub...kogu muljeid ei saa niikuinii edasi anda jms.
Proovin ikkagi!

Käisin eile Ülenurmel Aasta Ema tekki kokku heegeldamas! Seltskond oli lahe ja asjalik. Sapsi pakkis oma kastidest imelised tekilapid välja ning töö võis alata.
Maali26 oli kiire ja oskaja...nii need tükid said laiali laotatud.

Algas nõupidamine...kui tihedad peavad olema ääred ...2 pitsilist kõrvuti pole hea...pange see ämblik kuslike nähatavale kohale...anna see nurgalapp...tõsta sealt ümber...pane see tolle asemele.

Proovisime pitse äärtesse...sobisid...Sapsi rääkis, kuidas ta mustrit valis ja sakke arvestas, et ikka paras saaks.

Mingil hetkel oli "pool rehkendust tehtud"...

...ja heegeldamine muutus "kitsamaks"...

...siis veel "kitsamaks".

Jõudsime servapitsideni...



Tekk valmis!


Mõned mõtted:
1. Võimalusel võiks igaüks meist teki kokku heegeldamisel osaleda! See tunne, kui tekk kokku saab on võrratu! Sapsil vist veel mitmekordselt...sest tema oli see lappide koguja-kontrollija-ümber kuduja-praavitaja jne.
2. Iga soovitus, mis tekiteemas antakse on tõsi! Heegeldades oli tunda, millised on lihtsamini kokku heegeldatavad lapid ja millised mitte...isegi siis, kui nad on mõõdus loeb kudumi tugevus, tihedus...äär jms. väga palju. Minu isiklik arvamus on, et järgmine kord ei kooks ma kindlasti "kanaihu", ei alustaks lappi keskelt, ei teeks sõlmelist serva. Kordan...minu isiklik arvamus.
3. Ma osalen kindlast veel!
Tänan.
Paraadfotol näete esiplaanil Sapsit, koos teiste heegeldajatega.