< sokisahtel
sokisahtel
Mul on kodus lõng ja vardad<br />Soki sisse kujun varbad.




.: minust :.
vanus: ...>35
elukoht: Saaremaa
tähemärk: Sõnn
.: poed ja muud:.
Kangastelje töötuba
Kadakmari leht
Lõngapood
Pullover
Loop
The Sock Yarn Shop
.: minu juhendid :.
Hiljem sisse kootud sokikand
Kannast alustatud sokid
Õmblusteta beebikampsun
Kahekihiline palmikuga müts
Heegeldatud Bruno
Kootud läkiläki
Motiivipitsiga heegelmüts
Varjukoes tuukrimüts
Kootud kaelussall poistele
Heidekombekas väikelapsele
Heegeldatud pajalapimüts
.: osalen :.








Õmblustöö õmblustuppa











.: arhiiv :.
Viimased postitused
Detsember 2016
Aprill 2016
Jaanuar 2016
November 2015
September 2015
August 2015
Juuni 2015
Mai 2015
Aprill 2015
Märts 2015
Veebruar 2015
Jaanuar 2015
Detsember 2014
November 2014
Oktoober 2014
August 2014
Juuli 2014
Juuni 2014
Mai 2014
Aprill 2014
Märts 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Oktoober 2013
September 2013
August 2013
Juuli 2013
Juuni 2013
Mai 2013
Aprill 2013
Märts 2013
Veebruar 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Mai 2012
Aprill 2012
Märts 2012
Veebruar 2012
Jaanuar 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008

.: külastusi :.

909080

29 Jaanuar 2014
Pisikesi kudumisi

Väike tuts Ciao Truntet (100% meriinovilla), vardad 2mm ja beebi Pärtlil on nüüd kampsun ka.





Veel natuke varraste (1,5 mm) klõbistamist Dropsi lõngas Fabel Print (75% villa, 25% polüamiidi) koos tundmata päritolu ühevärvilise arvatavasti-ka-sokilõngaga ja kaks paari lastesokke kah olemas.



Esimesena valmisid suuremad sokid ja neist jäi üle väike kerake kirjut Fabelit. See kohtus jäägikotis ühevärvilise beežikashalliga. Kuna kott oli läbipaistvast plastikaadist, märkasin, et mulle meeldvad need kaks lõnga koos. Hetke pärast ei olnud jääkide hulgas enam juppigi sinisekirjut. Halli veel veidi jäi.




Varrastel on järgmised tööd:
1. ikka jätkuvalt ühed kinnaste randmed (juba kolmat aastat) - peaks otsusele jõudma, kas teha sinna külge käpikud või sõrmikud;
2. tiigrimustrilised (sinised!) sokid vanema poja tellimise pääle;
3. minu sinine pullover (sel läheb ka vähemalt kolmas aasta);
4. haapsallilaadne (tiksub teist aastat);
5. Muhu meestevatt (neid aastaid ma'i hakka parem kokku arvamagi);
6. naistekamps "Rahvaste sõprus" (Shetland Wool koos Saaremaa lõngaga);
7. vanema poja alpakakampsun sai üles harutatud, nii et see pole enam poolik töö!
8. kirikindad (vardal 30 s, nii et ei julge arvata, mitmeid sajandeid kulub nende valmimiseni);
9. naesterahva alpakakampsun (sai just koos korviga silma alt ära tõstetud, nii et küllap kattub varsti unustuse tolmuga)
10. Kas tõesti rohkem polegi!
sokike kirjutas @ 21:28 - Link - kommentaarid (8)

27 Jaanuar 2014
Pesusahtel II osa
ehk
Vihased pantaloonid

Kellel on kodus kooliealisi poegi, teavad, et iga poisi elus jõuab kord hetk, mil ta keeldub sukkpükse jalga panemast. Loogiš - mehed ju ei kanna sukkpükse! Mehed kannavad vajadusel pikka pesu.
Minu lapsepõlves nimetati meeste pikka pesu napoleoonideks ja tõsi ta on, kui mõelda ajaloolistele filmidele, siis kes suudab ette kujutada musjöö Napoleon Bonaparte'i milleski muus kui valgetes kintspükstes?
Soetasin tänavu sügisel oma lasteaiaeast välja kasvanud ja kasvamas poegadele targu sukkpükste asemel inglismaised villased longjohnid. Et vältida rõivastusalaseid arusaamatusi. Et summutada võimalik tüli eos. Aga. Kui üks teema on tülitsemiseks loodud, siis tüli temast saab emade parimaist püüdlustest hoolimata. Vanem poeg keeldus külmade tulles välismaiseid kallihinnalisi pantaloone jalga panemast öeldes, et need teda hammustavad.



Sukeldusin kohalikku kaubandusse lootuses leida puuvillaseid asendajaid luksuslikele villastele, mille noorem poeg rõõmuga oma sahtlisse surus. Vaatasin siit ja sealt, võrdlesin hindu ja ...
Otsustasin, et õmblen selle va pesu ise! Lõppude-lõpuks, milleks mul on kodus overlokmasin ja kapid kangaid täis!?
Nagu sellistel puhkudel enamasti - paslikku pantaloonikangast minu põhjatuis kastides ei leidunud. Südamlik tervitus Marile, kes päälinnast saatis meile tõhusa tüki valget elastaaniga puuvillariiet, millele mitte kohe kääre sisse lüüa ei õnnestunud.
Pika pesu lõigete leidmine osutus jaburalt keeruliseks. No pole. Ka tehnikumis ei õpetatud meid millegipärast meestepesu konstrueerima. Kuigi mäletan hästi, et naiste trussikuid ja tissivesti nikerdasime küll. Huvitav, kas meestepesu konstrueerijate koolitamiseks on kusagil omaette kolledž?



Viimaks leidsin netist ühe prantsuskeelse pdf-faili, kus tibatilluke lõikeskeem ja pikk jutt õmblemise järjekorrast. Parema puudusel mõtlesin sealse skeemi eeskujuks võtta ja vaba käega suurenduse paberile panna. Ometi paiskasin veel appihüüde meie oma armsa Isetegija foorumi õmblusosakonda ja ... Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sunray ütles, et "Pere ja kodu" 1999 aasta veebruarinumber sisaldab vajalikku lõiget ja kodune raamatukogu otsis ajakirja järgmiseks päevaks pööningult üles.



Poes leiduvate laevastikusiniste, armeeroheliste, värvilisetriibuliste, dinosauruseliste ja surnupealuuliste pesutükkide kõrval mõjuvad need koduõmmeldud jahmatavalt valgetena. Et poeg ei saaks süüdistada pükse enese pimestamises liigse valgusega ja taas jalga panemast keelduda, tegin õmblused punased ja jätsin need paremale poolele nähtavale. Punased said ka soonikud ja kummid ning küljele joonistatud mustrid. Alati on võimalus, et poeglaps keeldub valgetest pantaloonidest natukese punasega, aga peotäiele Kurjadele Lindudele ei suuda EI öelda ükski 8-aastane.



Tegelikult valmivad kohe-kohe ühed üleni valged napoleoonid ka, aga kuna nois ei ole midagi joonelist-triibulist ega jaapanipäraselt võõrast, siis noid ma aastaprojekti jaanuaritööna ei esita. Need siin aga küll.

sokike kirjutas @ 13:27 - Link - kommentaarid (17)

22 Jaanuar 2014
Pesusahtel I osa
ehk
Pärtlil uued püksid!


Tassisin ükspäev sekondhändist koju sitsiriidest poistebokserid (suurusnumbriga 12 y, põhitoonilt roosad!), no sellised, mida minu lapsepõlvekodus nimetati olgelahketeks. Näitasin neid kodus lastele ja seletasin selle rõivaeseme funktsiooni. Pojad vaatasid mind nagu poolearulist ja ega mul neid vist lõpuni veenda ei õnnestunud, et tegu on poiste pesutükiga.
Ausalt öelda, ma ei kavatsenudki neid lastele jalga sundida, seda enam, et pojad olid alles suurusnumbriga 4 y ja 6 y ja neisse "lahketesse" oleksid kaalukategooriat arvestades mahtunud kahekesi. Kui õigesti mäletan, oli mul toona käsil lapitöö, millesse tuli hädasti puudu natike roosat.
Millegipärast jäid bokserid siiski lappideks lõikamata ja ootasid oma aega koos kõige muu sitsikangaga banaanikastis õmblusmasina lähistel. Eile jõudis nende päev! (Hiidlased ütlevat, et seitsme aasta pärast läheb täinahka ka vaja.)
Pärtlil sai meie peres elatud aasta. Seni on ta pidanud toime saama järgmise garderoobiga:
- bodi, mis oli tal seljas poest tulles;
- kootud müts
- pöialdeta käpikud (mütsiga kenasti komplektis).
Niisiis on Pärtel seni pesupäevad pidanud veetma teki all või pruukima vahetusrõivana kootud mütsi ja ... taskurätikut.
Eile koorisin taaskord Pärtli paljaks ja toppisin (kunagi) valge bodi mustapesukotti. Iseennast ja Pärtlit üllatades võtsin seejärel "tellijalt" mõõdud nagu kord ja kohus ning konstrueerisin traksipükste lõike. Lõin kangakasti ammuli ja valisin bokserid. Lõikasin, õmblesin, proovisin ja leidsin, et ei ole veel tehnikumis omandatud teadmisi täielikult minetanud. Püksid said tip-top. Ainult sääre pikkus kahanes müstilisel kombel. Olin mõõtnud sammupikkuseks 3,5 cm ja tegutsesin täie teadmisega, et tulevad pikad püksid (sest no mis lühkareid sa teed mehele, kelle sammupikkus on 3,5 cm, eksole?). Kui püksid ükskord jalga said, olid ometi lühikesed, sellised, mida minu lapsepõlvekodus nimetati mängupüksteks.



Pükste pihaosa sai voodriga, vöökohal ja sääreotstes kummipael. Traksid kinnituvad esiklapile trukiga. Reguleerimisvõimalust ei jätnud, kuna Pärtel pole seni näidanud suuremat indu pikemaks kasvada.
Nüüd vajab Pärtel veel vaid:
- sokke
- papusid
- kampsunit
- õuekombinesooni



P.S. Olgelahketest jäänud tühimiku pesusahtlis loodan peagi täita pantaloonidega (tuntud ka napoleoonidena).
sokike kirjutas @ 19:27 - Link - kommentaarid (13)

19 Jaanuar 2014
Muhulaste imelikud juhtumised Pingi juubelipeol

Kadri, nagu juba öeldud, Sa ei ole esimene ega ilmselt ka viimane, kes targematelt kuuleb või avastab omal käel, et Kuressaare on provintsilinn. Muidugi on. Aga mina kuduinimesena pean ikka märkima, et selles provintsilinnas on hea valikuga lõngapood (Tallinna mnt kesklinnapoolses otsas), kust mina olen saanud küll moodsaima värvilahendusega Regia sokilõngu isaste inimeste talvevarustuseks, küll Rowan Fine Arti jm luksuslikumat kraami iseoma lugematuteks mütsideks, lisaks roosipuust neljakandilised (!) vardad ja täpselt õiget värvi, õige pikkuse ja õigete hammastega luku siin viimati näidatud kampsunile ning kus mulle on korduvalt osaks saanud teenindus, millist pole osanud loota julgemateski ulmades. Näiteks on poepidaja jätnud mulle tellitud ringvardad teeäärsesse postkasti või lasknud mind uksest sisse peale poe sulgemist, et saaksin varustuda lõnga ja varrastega selleks pooltunniks, mis jäänud teatrietenduse alguseni ...



Lõng: Rowan Fine Art (45% meriinovill, 20% mohäär, 10% siid, 25% polüamiid) Kuressaare lõngapoest, vardad 2,75mm. Foto: mina. Modell: poeg. Müts on tegelikult minu oma ja me harjutame ameteid vastupidi ka, aga praegu kukuvad ikka sedapidi paremini välja.
Mütsi kudusin põikipidi ripskoes, lõpetuseks parempidikoes liistuke, mille serva kinnitasin nööpidega. Sooniku jaoks korjasin silmused neljale vardale ja mütsi teisel küljel hoiavad üleskeeratud äärt samuti nööbid.





Aga mitte Kuressaare poest ei tahtnud ma rääkida, vaid seiklustest, mis tabasid A.Kaburit ja mind A.Pingi juubelipeol. Täpsemalt teel juubelile ja sealt tagasi.
Esimene hämmastus suure maa kommetest rabas meid Pärnus vaevalt bussist maha astunult. Me oleksime mehele saanud! Käigupealt. Jäi täpsustamata, kas üks või mõlemad. Üks härra tervitas rõõmsalt, et hakkas äsja pärnakaks ja otsib nüüd naist. Jumal paraku, me polnud Pärnu neiud. Ja üldse - käsitööharrastajal naesterahval oleks targem minna mehele aegsasti, enne, kui kudu- või tikitõbi ta üleni oma võimusesse haarab, sest sealtmaalt võivad mehed kasvõi kõrvadel käia, käsitöönaised vaatavad vaid, et ruttu mööda ja enne Märjamaa bussi väljumist korraks lõngapoe uksest sisse saaks.
Minu ja Käsitööaida vahele oli seni ikka jäänud aknaklaas või internet, sest kipun rändama käsitööpoodide vaatevinklist valedel nädalapäevadel ja kellaaegadel. Seekord läks õnneks – saime ikka uksest sisse.
Oli sääl poes vast ilusaid lõngu! Ikka üks ilusam kui teine ja kolmas ilusam esimesest kahest. Müüja poetas meie sisenedes pooliku töö näpuvahelt letile ja naeratas natuke aega meie kilkamise taustaks. Lõpuks küsis, kas me kohvi soovime. Et lõngapoes kohvi pakutakse, see parajalt magusaks ja parajalt valgeks tembitakse ja sinna kõrvale lõngu silitada lubatakse, ei ole mina üheski teises linnas veel kogenud! Muidugi me ostsime.
Kes on altpoolt lugenud, mäletab ehk, et isane inimene kaebles hiljuti, et ma talle pruuni mütsi ei koo. No ja poeg oli äsja teatanud, et tahaks tibukollast kampsunit. Seda siis ostsingi – pruuni mütsiks ja kollast kampsuniks. Viimane sai küll pigem rebukollane, aga seda ilusam. Lisaks võtsin toki kõige imetabasemat sinist Malabrigo Riost igaks elujuhtumiks.
Edasine ei ole just kuigivõrd käsitöine, aga Märjamaalt ostsin sekondhändist bikiinid, kuna juubelikülalisi majutati ujula hostelis ja tükkis öömajaga sai nautida basseinimõnusid. Mina ei olnud selles asjas ülearu optimistlik, sest basseine olen vihanud põhikoolist saati ja nt läinud suvel õnnestus end merregi kasta täpselt null korda, mis on päris mõnus tulemus. Aga kuna sääl sekondhändis leidusid ainult ühed bikiinid, mis tulid päevavalgele pärast seda kui müüja oli mu küsimisele eitavalt vastanud ja need olid rõõmsalt kirjud ja täpselt õige suurusega (küllap oli üks 11-aastane oma esimesest kaheosalisest supelkostüümist välja kasvanud), siis ostsin. Jah, käisin basseiniski. Ei olnudki nii hirmus nagu vanast ajast mäletasin.



Seda lõnga ma ei ostnud ei Kuressaarest ega Pärnust, aga kusagil võiks ju sellegi mütsi ära näidata. Materjaliks Noro Silk Garden (45% siid, 45% mohäär, 10% vill), vardad kes-enam-mäletab-mis. Siseservas meriinovillane kant, sest Noro võib mõnikord salakavalalt torgata. Millegipärast ei ole ma selle mütsiga rahul. 'Tia, kas on suur või vale kujuga või ... Ainus, mis õige, on värv, aga seda ei saa ma oma teeneks arvata.
Meenub, et paar aastat tagasi pusisin ka Norost mütsi teha ja asi päädis sellega, et kudusin pärast paari-kolme harutamist tollest tokist hoopis sallitoru - sellesama, mis siin kaelusest piilub.



Pidu ma ei hakka kirjeldama, sest see sisaldas vähem käsitööd ja rohkem tantsu. Tavaliselt varrastega varustatud nohikud olid vardad maha jätnud/unustanud ja nutsid taga lõngavihte hostelis, mida oleks saanud tantsiskledes keradeks vormida.
Uued seiklused tabasid meid A.Kaburiga teel koju. Kuna me ei ole mingid ühepäevaliblikad, vaid pikaajaliste plaanidega naised, otsis Kabur järgmisel hommikul netist infot Ristilt provintsilinna Kuressaarde liikuvate busside kohta ja leidiski. Niisiis poetas juubelilt tagasi Haapsallu siirduv S.Reimann meid Ristile ja …
Kuressaare buss oli rahvast täis. Bussijuht, lahke mees, ütles, et üks koht vabaneb Kirblas ja teine Lihulas. Kuna me ei uskunud end sinnamaani bussiga sammu pidavat, lasksime sel minna.
Vat, saare inime peab ikka arvestama, et kui omal vankrit ja paati pole, siis mitte igal ajal üle mere ei saa. Meil Kaburiga on tegelikult mõlemal auto olemas, aga … Kelle plaan see üldse oli – bussiga minna!? Mida's muud, kui tegime uue kiire plaani. Sirutasime õiges teeotsas paluvad käekesed välja lootuses häälega Virtsu ja sealt praamile jõuda, kuni päevavalgus veel lubab. Vaatasime tee ääres arvustavalt teineteist ja järjest möödasõitvaid autojuhte ning nentisime, et küllap nad otsivad palju nooremaid.
Aga leidub abivalmeid! Lõppude lõpuks: Eesti mees on ilus ja hea.
Kodus ootas mind postkastis teade, et Käsitööaidast tellitud lõngad on kohale jõudnud. Sai vist tellitud, jah, sealtsamast. (Vanema poja kampsunil jäi rohelist ja valget Dropsi Alpakat puudu.)



Aga vaat' selle mütsi kudusin ma oma mehele Käsitööaidast ostetud kõige imetabasemast kuldpruunist Malabrigo Rios lõngast ja, kujutage ette - see ei sobi talle! Mitte, et ei sobi. minu meelest sobib väga hästi. Aga ta ei taha seda! Olevat liiga pehme ...



Järgmise mütsi võib ta rahumeeli ise kududa.
Õigupoolest ülejärgmise kah.



Mütsi mustriks on rips, millele vertikaalsed triibud moodustuvad üksteise kohale kootud patendisilmustest. Eriti uhke olen mütsikahanduse üle: kahandasin venitatud silmuste kõrvalt, nõnda et alles jäid lõpuks vaid vertikaalsed triibud, mis sujuvalt moodustavad mütsitippu sabakese. Vardaid kasutasin siin numbritega 3,5 ja 4. Müts sai paras peaümbermõõdule 62cm.



Kui nüüd peaks sattuma mängima lauamängu "Millal viimati..", siis mina teaksin täpselt, et ujumas käisin ja pöidlaküüdiga reisisin viimati A.Pingi juubelipeol.
sokike kirjutas @ 18:17 - Link - kommentaarid (16)

16 Jaanuar 2014
Kõik kordub
ehk
Uus on hästi unustatud vana

Kolm ja pool aastat tagasi (noorematele meie seast on kolm ja pool aastat terve igavik!) pani toona 2,5-ne poeg ette, et kui varblasele pai teha ei saa, peaks talle vähemalt mütsi kuduma, et vaeseke ei peaks paljaste sulgede väel õues keksima.
Täna, kui noorem poeg on juba tõsine 6-aastane mees, märkasime lasteaiateel seltskonda hakke, kellest suurem jagu otsis lumehämuse asfaldi pragudest midagi söödavat, üks aga kössitas, kõht vastu maad.
"Miks tema niimoodi istub?" tahtis poeg teada. "Kas ta muneb?!"
"Ei," arvasin mina. "Niimoodi keskpaika teed ta küll ei mune. Tal varbad külmetavad. Vaata, seal trepi peal istub teine samamoodi ja seal veel üks. Soojendavad varbaid kõhu all."
"Mmm!" tegi poeg kahetsev-nunnutavat häält. "Koo neile sokid!"


Kavand sai valmis.
sokike kirjutas @ 10:51 - Link - kommentaarid (15)

04 Jaanuar 2014


Tali võib tulla! Vanema poja kampsun sai eile valmis. Kui nüüd ka lund ei tule, siis mina süüdi ei ole.



Ei maksa loota, et 8-aastane on igal ajal nõus kampsuniga poseerima. Vähemalt mitte iga 8-aastane. SEE 8-aastane igal juhul ei ole. Nii et peate leppima tühja kampsuni piltidega.
Rõivas sai natuke liiga paras. See ei tähenda, et väike. Ma lihtsalt lootsin mitu aastat kantavat kampsunit, seega kavatsesin kududa varrukad nii pikad, et tänavu saaks otsad sooniku jagu üles keerata. Paraku selga proovides selgus, et keerata pole siin midagi. Oleks ette hoiatatud, oleksin varrukaotsad teinud allääre sarnased. Üleskeeratavatena jäid tegemata, sest sellise sooniku pahupool ei ole eksponeeritav.



Aasta Isa tekilappide tegemises ma vist tänavu kaasa ei löö, sest kampsunisse said "mehele pandud" kõik kodus leidunud sinise Jili (100% villane) tokikesed, kokku 300 grammi ja veel natuke. Kudusin varrastel nr 3. Kudumiseks kulunud aega (mille üle lubasin tänavu hoolikamalt arvet pidama hakata) kokku ei arvestanud. Igal juhul noorem poeg kommenteeris eile mu rõõmuhõiskeid: "Emme, sa suvel alustasid ja ALLES NÜÜD said valmis?!" Nujah ...



Isegi kui kaubanduses leidub täpselt õige pikkusega ja õiget värvi lukk, siis niisuguse luku ostmine on kordi suurem rõõm, kui selle kudumile ette ajamine. Vaevalt ma niipea jälle lukuga kampsunit teha himustan. Lapsed peavadki lihvima oma peenmotoorikat nööpide kallal pusimisega, onju?

6. jaanuaril
Nii uskumatu ja piinlik kui see ka pole, ma vist tõesti kudusin sellele lapsele kampsuni viimati 5 (loe: VIIS!) aastat tagasi ... Kõik need vahepealsed aastad on ta pidanud hakkama saama poekampsunitega. Õigupoolest oli vist veel üks villavatt, mille ma kudusin juba enne poja sündi, ja mis sai parajaks, kui poss oli 4- või 5-aastane. Aga see ei vabanda mind just palju. Püüan end parandada.
sokike kirjutas @ 16:21 - Link - kommentaarid (18)

.: lemmikumad tegijad :.


100% Pura Lana
Ann Wood
Beates bunter Blog
Brooklyntweed
Cati
Connie Chang Chinchio
Dots
Dragonfly tegemised
Eelika
Eowyni väikesed tegemised
Exercise Before Knitting
Falling Stitches
Fée Niasse!
Folklore Fashion
Freddy toimetised
French Press Knits
fridica
froufrou et capucine
Hallike
Heegeldab
Hello Yarn



I knit this
Ignorant Bliss
Ilukuduja
Ilutegija
Ilutegija blogspotis
Juulikese käsitööpäevik
karoliinahv
Kata .. koob



Knitspot
Knitted Bliss
Koe Kiri
Kollase kassi jäljed
Krentu
Kristi käsitöömõtted
Krizzuka tegemised
Kullakera
Käsitööjutud



Laima in Wonderland





lilla a
lilleliis
lillepidu



Loodusvärvid
Lotta tegemised
Made by Joel





Muhvi laegas
Needle Book
needled
Patchwork Pottery
Photo.Knit.Dog





Pitsikuduja





Putukas ja Mutukas
Puur Jane



Rupamari käsitööd





zigzagstitch
TECHknitting
The Shetland Trader
The Wife Knits
Through the Loops!
Timotei
Tintsu nokitseb



Triini pesa
trois petits points





Valevant





We Heart Yarn
Yarn Harlot

.: jutublogid :.


Anakonda blogspotis

Kirjad Sõgedate külast

Ploom, Pangaasius ja perekond