< sokisahtel
sokisahtel
Mul on kodus lõng ja vardad
Soki sisse kujun varbad




.: minust :.
vanus: ...>35
elukoht: Saaremaa
tähemärk: Sõnn
.: poed ja muud:.
Kangastelje töötuba
Kadakmari leht
Lõngapood
Pullover
Loop
The Sock Yarn Shop
.: minu juhendid :.
Hiljem sisse kootud sokikand
Kannast alustatud sokid
Õmblusteta beebikampsun
Kahekihiline palmikuga müts
Heegeldatud Bruno
Kootud läkiläki
Motiivipitsiga heegelmüts
Varjukoes tuukrimüts
Kootud kaelussall poistele
Heidekombekas väikelapsele
Heegeldatud pajalapimüts
.: osalen :.








Õmblustöö õmblustuppa











.: arhiiv :.
Viimased postitused
August 2014
Juuli 2014
Juuni 2014
Mai 2014
Aprill 2014
Märts 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Oktoober 2013
September 2013
August 2013
Juuli 2013
Juuni 2013
Mai 2013
Aprill 2013
Märts 2013
Veebruar 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Oktoober 2012
September 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Mai 2012
Aprill 2012
Märts 2012
Veebruar 2012
Jaanuar 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008

.: külastusi :.

653721

22 August 2014
Lõppude-lõppude-lõpuks sai poes käidud, nööbid toodud ja särgile ette aetud, nõnda et saan asja ette näidata.



Anu Pink andis mulle kord meestesärgiõmmelusest üle jäänud tükke, millest ei osanud targemat välja meelitada, kui väiksemat sorti mehe särgi. Kummalisel kombel jagus neid riismeid täitsa nii palju, et särk sai vähemalt tänavuaastaks minu poistele suur.
Päris ühest riidest särk välja ei tulnud, seega osa detaile on teisest kangast: seljapasse sisemine kiht, krae kanna välimine kiht, alumise hõlma kinniseliist ja varrukalõhikute kandid. Viimased oleksid tulnud ju ka põhikangast, aga nõnda tundus edevam. Mulle täitsa meeldib.



Kangatükke on veelgi, nii et kui tõsiselt tahan vähemalt ühe lapse 1. septembril omaõmmeldud särgis kooli saata, on võimalus (teoreetiliselt) olemas.
sokike kirjutas @ 16:50 - Link - kommentaarid (12)

14 August 2014
Minu vaimustus Malabrigo lõngadest, mida vahendab Käsitööait Pärnus, jätkub. Oivalised värvid ja vapustav pehmus sunnivad mind iga kord sääl poes käies mõnd vihti kaenlasse haarama ja käest panna ma neid enam ei suuda. Osa neist "käe külge kleepunud" lõngadest said naisterahva vestiks mulle endale, suurus seega 34/36.



Sinised triibud - MB Rios, värvitoon 150, Azul Profundo;
pruunid triibud - MB Rios, värv 048, Glitter;
kirjud triibud - MB Rios, värv 862, Piedras;
kitsad kollased vahetriibud - poja rebokampsunist üle jäänud MB Worsted, värv 7, Cadmium.



Kudusin varrastel 4,5mm. Kõiki Rioseid oli varuks üks viht ja sinist ning pruuni jäi vestist üle täpselt ühe mütsi jagu. (Müts on ka valmis, aga ootab viimistlemist ja pildistamist.) Kirjut üle ei jäänud, kuna seda kulus vestisse rohkem, sest sellest tegin ka kandid. Kantide tarbeks korjasin silmused vardale, kudusin 1-1 pr keerdsilmadega soonikut ja lõpetasin Itaalia moodi nõelaga (rahvusvaheliselt tuntud ka kui Tubular Bind Off').



Kudusin esimest korda nii sügava V-kaeluse, et kaeluseava tuli alustada veel enne käeauke. Kantimata olekus tundus asi ohtlik, aga kanditult jäin tulemusega väga rahule. Esmalt tegin pildi särgiga ja arvasin, et sellest piisab, ...



... aga lõpuks viitsisin ikka vesti selga ja fotoka statiivile ajada ja võtsin modellipoosi. Et oleks ikka näha, et kõik on perfektne.



***

Seoses ühtede sukavarraste vabakskudumisega vähemalt kaks aastat seisnud töö seest valmisid üle aastate (?) tõelised villased sokid. Soonikud, millest esmalt pidid saama kirikinnaste randmed, said nüüd hoopis sokisäärteks. Kunagiste kinnaste lõngad on vahepeal saanud millekski teiseks, sokkideks pidin seega otsima muud. Andsin oma parima. Ja pean tunnistama, et tõelise villase soki vastu ei saa ükski muu! Seda arvas ka noorem poeg, kes sokid pildistamiseks muidu ilusal, aga 30-kraadise palavusega päeval palja jala otsa tõmbas.



Loodetavasti vallandub nüüd suurem sokikudumispuhang - kõik puha kodumaised villased. (Psst! Ainult isase inimese sokid teen siiski sokilõngast, sest see kestab kauem.)

***



Ja juba järgmise sokipaariga pidin sööma ülalöeldud sõnu - valmis said lastesokid ... sokilõngast. See tutsak oli juba kodus olemas, noh. Tõele au andes on sokilõngu kodus olemas nii palju, et ... vist tuleb järgmised paar aastat ikka neist kududa.


sokike kirjutas @ 12:07 - Link - kommentaarid (11)

19 Juuli 2014
Ma väga loodan, et kaheksa eluaastat on kõige nõudlikum iga, kui asi puutub kudumismustrite valimisse ja pärastpoole läheb elu jälle lihtsamaks?
Kui koon midagi mehele või iseendale, eriti aga nooremale pojale, siis aegajalt kuulen vanemalt, 8-aastaselt etteheiteid, et JÄLLE ei koo ma TALLE MITTE MIDAGI. No ja kui ma siis võtsin nõuks talle kududa, sain ma alles kuulda: karedat ei taha, nööpe ei taha, "neid kõveraid asju" (loe: palmikuid) ei taha, "nihukest kraed" (loe: V-kaelust) ei taha, triibulist ei taha ...
Kisendasin hädas Ravelry poole ja sain päris head nõu. Koostasin soovitatust pildialbumi ja näitasin pojale. Tundub, et nipp demonstreerida rõivaid isiklikust lapsest natuke vanemal modellil töötab päris hästi. Poisile isegi meeldis mõni nähtud kamps.
Lõpuks selgus aga, et nööbid võivad kampsunil ometi olla, kui neid ei pea avama-sulgema ja nii arenes saaga traditsioonilist rada - valisin purgist kolm kandilist nööpi ja kudusin nende külge omaloomingulise kampsuni. Mustriks on võltspatent, kereosa kootud edasi-tagasi alt üles ja varrukad ringselt ülalt alla. Vardad nr 3. Lõng imeline Malabrigo Arroyo.



Kuna ma ei viitsinud teha proovilappi, aga lõng on üpris elastne ja parempidi-pahempidi silmadest muster samuti, sai kampsun plaanitust tubli paar numbrit suurem. Aga las olla - lapsed kipuvad varem või hiljem välja venima. Kokku nad igal juhul ei tõmba, isegi mitte kuumalt pestes.
Lapse rahulolu uue kudumiga reedab tõsiasi, et ta oli nõus piltidel sellega poseerima. Rõõmu teeb veel, et poiss, kes seni juba kaugelt kootud eset silmates on karjunud: "Kare!" tõmbas kampsuni lühikeste varrukatega särgi peale ja suutis seista nihelemata, põhiliselt ainult grimasse tehes, terved viis minutit.



Ühed Regia lõngast sokid isasele inimesele näitan ka ära:



Loodetavasti ei kuule ma nüüd jälle, et olen valinud vanainimese värvid.
Lõng: Regia Gletscher Color 8-kordne
Vardad: 2,5 mm, vardal 16 silma
Suurus: 43/44

Ilmad on ilusad. Rohige peenraid, sõitke jalgrattaga ja magage õues. Aga ärge unustage, et rege tuleb rautada suvel!
sokike kirjutas @ 18:47 - Link - kommentaarid (17)

30 Juuni 2014
Olen täitsa mitu käsitööasja valmis nikerdanud, aga kuna mul pole nende kohta midagi tarka kosta, siis netiavarustesse riputamine kipub venima.
Näiteks olen nüüd minagi valmistanud sinimustvalge suvemütsi. Minu elu esimene. Seda tellimust ikka andis oodata. Mütsi sai endale vennapoeg, kes, jumal paraku, ei räägi sõnagi eesti keelt. Aga eks poisike ole oma kasinad viis eluaastat Soomes elanud, nii et mis seal imestada. Lapse ema pole ka mitte eestlane, nii et selles suunas ei maksa etteheitvaid pilke loopida. Ja paljukest need isad ikka lastega räägivad. Isad vaatavad ja mängivad lastega jalgpalli, õpetavad ehitama ja loobivad lapsi lae alla. Sinnajuurde pole ju oluliselt rohkem teksti tarvis kui mõni mühh ja nohh, mis võibolla polegi eesti ja soome keeles nii erinevad. No vähemalt on sellel lapsel nüüd sinimustvalge mütsike.



Kuni ma ootan pilti vennapojast mütsiga, modellab siin mu oma poeg.



Meie kortermaja ette pandi suve hakul uus asfalt ja sellega seoses tahan jagada takust nendega, kes ei tea, kuidas õliplekkidest lahti saada. Jajah - asfalt. Jajah - õliplekid. Jah, neist on võimalik lahti saada.
Selleks, et maha panna uus asfalt, tundub olevat tavapärane praktika, et vana lõhutakse eest ära. Kellel puudub kogemus, kui palju tolmu toodab asfaldi üles kiskumine, siis soovitan proovida. Kogemus rikastab. Teetööde ajaks paluti autod majaesisest parklast muidugi mujale viia, aga jalgrataste kohta ei öeldud targu midagi (ja egas teetöödes kogenematu hobijalgrattur oska ka kõike ette näha), sest need seisid õigupoolest jalgrattahoidjaga hoopis muruplatsil. Teetöödest küll vaid meetri kaugusel, aga siiski muruplatsil. Tolm sellest ometi ei hoolinud ja enne, kui käe vahele sain, jõudis matta kõik.
Kui teetööd lõppenud olid, ei suutnud ma oma jalgrattale otsa vaadata. Ikka oma nädal aega käisin temast kummastust tundes kauge kaarega mööda. Lõpuks aga võtsin süäme rindu ja ratta õlale ning tassisin kolmandale korrusele vanni. Pärast sooja dušši ja õueõhus kuivatamist võtsin ette hoolika õlitamise ja õlitasin millegipärast üksiti ära oma heledate jooksukingade nina. Nüüd jõuame õli juurde.
Värske õlipleki saab riidelt, ja nagu praktika näitas, üsna edukalt ka nahalt ära kriidi abil. Plekile tuleb kraapida kriidipuru. Soovitavalt külluslik kuhjake ja jätta seisma.



Mina pole uudishimu tõttu kunagi suutnud esimest kuhjakest peale jätta, vaid selle paari tunni pärast maha kloppinud ja ... pidanud uue korra peale panema. Kui king üleöö kriidi all seisis, siis järgmisel hommikul seda maha harjates oli pilt päris hea.
Kuna ma ei teinud "enne" pilti, siis ilmselt pole mõtet panna ka "pärastist", sest imetabane võrdlusmoment jääb olemata. Aga kes nüüd mu juttu ei usu, võib omal nahal järele proovida.
sokike kirjutas @ 17:16 - Link - kommentaarid (4)

08 Juuni 2014
Jäägikampsun

Minu lõngakummuti kahest ülemisest väikesest sahtlist vasakpoolne on 8/2 villaste kerakeste päralt. Neid on seal aastast ... ega ma täpselt teagi. Vanimad kerad on päranduseks saadud vanavanaemalt ja vanatädilt. Julgelt sama vanad võivad olla need, mis ämm aastate eest oma aidast mulle annetas, kui aru sai, et poeg on sehandse tüdriku koju vedanud, kes kududa mõistab. No ja siis suur hulk on neid, mis mõnest suuremast kudumistööst üle jäänud.


Sel pildil adopteerin ma just kümmekond aastat tagasi ämma aidaannetust. Pilt on minu mäletamist mööda tehtud õhtul lõkkevalgel, seepärast nii kummaliste värvidega. Olime kavaleriga jalgrattamatkal Lõuna-Eestis ja muuhulgas põikasime läbi ka Saaremaalt tema vanemate juurest. Küllap ma lisasin need lõngarullid suure heameelega oma pagasisse, et mõni aasta hiljem nendega Tallinnast tagasi saarele kolida.

Juba mõnd aega ei ole lõngajäägisahtlisse olnud võimalik suurt midagi lisaks litsuda, sest sahtel ei lähe niigi ülearu heameelega kinni. Kraami on palju kogunenud. Sestap otsustasin jääke hävitama asuda. Koukisin sahtlist välja kõik kerakesed, mille läbimõõt jäi alla 5cm. Neid sai üle 400 grammi - tubli kampsuni jagu, nõnda's kampsuniks nad saidki.
Alustasin sellest, et ajasin kerakesed omale meelepärases järjekorras nöörile, et siis nööri otsast tõmmates saaks mõnusasti järjest kujuda. vahele vedasin triipe suurest inetust mustast kerast, mida ma ei ole ilmselt vanavanaemast saati osanud millekski kasutada. Siia värvide vahele sobis lõpeks päris hästi, kas pole?



Kampsuni kudusin raglaanlõikelisena ringselt ülalt alla. Kasutasin vardaid nr 2. Kereosa allääres kudusin silmad maha, kasutades Jeny üllatavalt venivat mahakudumise võtet, varrukasuud lõpetasin (tänu AlleRaale, kes vana head nippi meelde tuletas!) Itaalia moodi nõelaga. Kaelusest korjasin silmad vardale ja kudusin korstenkaeluse, kuhu kasutasin ära kaks erinevat musta alla 5-sentimeetrist kera. See on ainus osa kampsist, millega ma 100% rahul ei ole, sest mustad on kõik natuke erinevat tooni, aga mulle oleks meeldinud, kui kogu kaelus oleks üht värvi. Musta erinevad toonid oleks võinud ju ära kasutada värviliste triipude vahele ja seal poleks nende erinevus ilmselt üldse märgata. Aga olgu's päälegi - tegu ikkagi jäägikampsuga ja vaevalt keegi talle erivärvilisust ette heitma hakkab.



Varrukad, muide, on kampsunil ühesugused, aga mitte samade värvidega, mis kehaosal.
Ülalt alla raglaani kudusin ... kahjuks ei teagi, mitmendat korda, aga palju neid kordi olla ei saa. Nt teist või kolmandat? Seetõttu oli väga rõõmustav (loe: üllatav), et kampsun mulle täpselt paras sai. Ega ma kuduma hakates täpselt teadnudki, kellele see saab. Olin ühtviisi valmis selleks, et tuleb lastekampsun või XXL meestekas.



Ilmselt sain aastaprojekti juunikuu märksõnadeks siit inspiratsiooni: jumalamuidu saadud materjalist, julgete värvidega, juhusliku suurusega ja, mõistagi, jubeilus. Paraku ei saa ma seda tööd juunikuusse esitada, kuna alustasin juba mais (kui mitte aprillis?).
sokike kirjutas @ 19:08 - Link - kommentaarid (32)

23 Mai 2014
Kuidas see juhtus, et ma Joonasele ikkagi kaisulooma tegin

Mul näkkas tänavu lastepakivahetuses nõnna hästi, et sain kinki valmistada kahele 6-aastasele poisile. Kolm neid loosis osaleski ja kolmas oli mu oma noorem poeg. Titika Tristanile tehtu olen juba ette näidanud, nüüd on aeg Tintsu Joonase käes.
Tintsu kirjutas oma poja kohta paljutki, mis mulle, samuti 6-aastase poja emale ei tulnud üllatusena, näiteks, et legod on üle prahi, loomad meeldivad ja naabripoistega on äge püssimänge mängida. On, jah.
Lõpus oli märge, et kuna lapsel on oletatavasti tolmuallergia, siis kaisuloomi palun mitte teha.
Kõik algas kenasti. Loositulemused käes, jõudsin pea samal õhtul otsusele, et Tristanile teen päästjapaki ja Joonasele - legofänni nänni. "Kaisulooma mitte," tiksus kenasti kuklas.
Püksirihma idee leidsin netis surfates ja sain kohemaid kodustest materjalidest teoks teha. Nüüd saab Joonas omale naba kohale imemasinaid ja maju ehitada või muidu vajalikku legoarsenali kaasas kanda.



Järgmisel päeval linnaskäigul, kui leidsin Tristanile pasliku päästjanokkmütsi, leidsin teisest poest valge T-särgi, milliseid ma ikka koju tassin mõttega neid poistele meeldivaiks tuunida. "Oplaa," mõtlesin: "siia prindin legoteemalise pildi ja mul on kahe õhtuga kaks asja Joonase pakki olemas!"
Eks mul oli linnas muidki asju ajada ja nii ma käisin ringi, ümisedes reipa refräänina: "Kaisulooma mitte!" Rõõmsa muretusega ostsin kolmandast või neljandast poest Joonasele pisikeseks poenänniks legomehikese - teate küll neid üllatuspakke, kus ei tea enne, kelle saad, kui oled pakendi lahti kaksanud.
"Kaisulooma mitte ..."
Iga mõistlik (oh, isegi vähemmõistlik) pereema käib enne linnast koju sõitmist läbi toidupoest. Igas toidupoes on olemas nurk, kus müüakse alkoholi ja tubakat ja kuhu mul tavaliselt asja ei ole.
"Kaisulooma mitte," oli kiusanud mind terve päev.
Linnas käimine ja asjaajamised väsitavad muidu rahulist maakat. Teadagi. Väsinud inime muutub kiusakaks. "Vaat' kui teen just kaisulooma!" põrutasin päeva lõpuks.
Marssisin joonelt sinna toidupoe pahede nurgakesse ja leidsin klaasi tagant kapist, mida otsisin: väikese pretensioonitu hingedega karbikese, justkui ootamas sisustamist magamistoaks tillukesele kaisuloomale - tolmuvabaks kaanega magamistoaks tibatillukesele tolmuvabale kaisuloomale.

Niisiis, tolmuvaba kaisukomplekti valmistamiseks läheb tarvis:
* sigaretikarpi (võib ka muu kaanega karp, aga see oli esimene, mis mul pähe tuli ja tahtsin, et kaas käiks hingedega)
* jäätisepulka aknalauaks (pärast hoolikat puhtakslimpsimist, pesemist ja kuivatamist võib värvida või peitsida interjööriga sobivat tooni)
* juppi grilltikku kardinapuuks
* 10 cm pitsi kardinaks (nüüd teate, miks te neid jupikesi alles olete hoidnud, millest justkui millekski enam ei piisa)
* tükikest kartongi seinaks ja ilupaberit tapeediks
* poroloonitükki voodiks
* puuvillast riiet voodipesudeks (võite julgelt kasutada oma kauneimaid kangaid, sest millal veel saate peopesa suurusest lapist terve vooditäie linasid-tekke!)
* Ongi vist kõik?
* Jah.

Siit edasi vajate rohkem või vähem kannatust (vastavalt vilumusele neis töis), mida kulub aknalaua paigaldamisel, toa tapeetimisel, kardinapuu üles saamisel, kardinate riputamisel, voodilina palistamisel.
Kuna Tintsu kirjutas, et värvide suhtes ei ole Joonas valiv, siis lootsin, et teda ei kohuta ka roosa. Mul lihtsalt leidus nii ilusasti omavahel sobivaid roosa-rohelisi kangaid ja "tapeete", et ei saanud neid kasutamata jätta. Tõenäoliselt oleksin võinud küll sama edukalt sisustada kakskümmend erinevat magamistuba kõikvõimalikus koloriidis, aga ... Need lihtsalt meeldisid mulle ja niikuinii olin siin juba hälbinud lapse soovide täitmise teelt ja mõnulesin puruisekalt nikerdada.



Et kuidagimoodi enamvähem stiilipuhtalt lego-teemas püsida, sai tuba täiendatud lillepotiga aknalaual, mille näppasin taas poegade legokatist. Neid legopalmide küljest ära näritud lehti ei kasutanud nad enam mängudes niikuinii. Potitaimeks sobisid need aga suurepäraselt.



Kui toataim oli kindlalt kohale asetatud võis elanik sisse kolida.



Saage tuttavaks: Kaisujänku Tibatillu Tolmuvaba



Karv: tumehall
Silmad: sinised
Pikkus: kasin
Kaal: õhuke



Otse loomulikult on meie poistel nüüd vaja täpselt samasuguseid, kuigi tolmuallergiat pole neil ette näidata.





Tänavune pakivahetus on sellega meie jaoks õnnelikult lõppenud.
Lisaks rõõmule saadud kingitustest said minu lapsed tunda meelehärmi sellest, et kodunt saadeti ära siingi hädavajalikud sõrmedeta kindad, T-särk lego chimaga ja kaisuloom sigaretikarbis. Lisaks laekus nooremalt pojalt tellimus nokkmütsile, millele oleks legotükk peale kleebitud.

sokike kirjutas @ 19:05 - Link - kommentaarid (8)

Otsin vabatahtlikku kampsunile teise varruka kudujat ja lõngaotste peitjat.



sokike kirjutas @ 12:22 - Link - kommentaarid (4)

20 Mai 2014
Ämm mainis kartulipaneku päeval, et mu blogis on tükk aega vaikus (loe: laiskus) valitsenud. Tegel't ma olen asju teinud küll. Ühe nii koleda mütsi tegin, et seda ma ei näitagi. Tehke või tina. Ei näita.
Ühe salli tegin ka, mida on tänase ilmaga juba kübe imelik näidata, aga olgu's päälegi.



Aegajalt mulle tundub, et:
* minu suur pea ei sobi mu kõhna keha otsa;
* mu laste iseloomud ei sobi absoluutselt omavahel;
* kõike, mis sülg suhu toob, ei sobi kohe välja öelda;
* et mu selleaastased kindad ei sobi mulluse mantliga.
Viimase häda vastu otsustasin võidelda kududes. Tegin komplekti salli Katia Darling lõngast, mis sisaldab kõikvõimalikke ja -võimatuid toone lillasid, sealhulgas mantlilillat ja kindalillat.




sokike kirjutas @ 17:11 - Link - kommentaarid (5)

19 Mai 2014
Olen jõudnud (oma arengus/laiskumises?) sinnamaale, et mitte alati ja mitte kõike ei viitsi kohe blogisse riputada. Ehk ei ole asi hull, kuni veel midagi riputamisväärset teha viitsin.
Lõnga värvimine ei ole ettevõtmine, mis laisal silmad põlema lööks. Selleks, et ühest lambalõhnalisest valgest kerast saaks ilus värviline, tuleb:
1) haspeldada esivenematelt päranduseks saadud kivikõva kera tagasi vihiks;
2) pesta viht puhtaks;
3) tassida keldrist päevavalgele villavärvid ja pada;
4) moodustada juhendi järgi värvilahus;
5) liigutada lõnga pliidil pea terve tund;
6) loputada;
7) riputada;
8] koristada;
9) kraam keldrisse tagasi tassida.
Laisale meeldiks palju enam kududa, milleks tuleb kõigest:
1) võtta nurgast lõng ja vardad;
2) istuda diivanile.
Aga mõnikord ajab häda härja kaevu. Saaremaal on otsa lõppenud oranž lõng. Saada on hädapäraselt pleekinud kanakaka tooni või telliskivipruuni. Need alati ei aita. Nt kui on tarvis oranžile Muhu siilikule pooka. Kanapasakarvaline ei lähe siin mitte. Nii ma siis värvisin.
Huvitav, miks kirjutatakse värvipakile "säilivus kolm aastat", kui tegelikult värvib pulber sama hästi (või paremini?!) veel 30 aasta pärast?



Värvid leidsin keldrist. Ikka iseoma keldrist, mille Saaremaale kolides koos korteriga saime. Eks me seal mehega korra koristasime ja tuulasime ning viskasime hulga asju välja, et iseoma varandusele ruumi teha, aga mõistlik naisterahvas ei hakka ju ära viskama niiskunud pappkarbitäit tekstiilivärve. Need hoidsime kenasti alles ja näe - läkski vaja. Oranži oli üks pakk ja seegi poolik. Aga julge hundi rind olla rasvane (kui just pole haavleid täis), nii et lõin tolle esivanemate valge kera teisepoole esivanemate värviga ühte patta ja saingi lõnga oranžina kätte! Ja veel millise oranži! Tõesti raske uskuda, et see pulber 30 aasta eest paremini võinuks värvida.





Pooga pilti kah. Tegelikult tegin selle pooga enne, kui värvimise vaeva ette võtsin ja seepärast domineerib poogas hoopis roosa, sest seda juhtumisi Saaremaal veel jagub (ja Muhu naised värvivad ise juurde kah). Aga roosa on ju ka kõigiti kena värv ja kärab Muhu siiliku alla küll. Eks järgmine pook saab jälle oranžim ja kahte ühesugust siin ei sallitagi.







Pooga keerasin 12 kõlaga ja kokku sai veidi üle kolme meetri. Kahjuks viskasin ära paberi, kuhu tähendasin, kui palju pook paari päeva jooksul pärast raamilt (loe: radiaatorilt) maha võtmist kokku tõmbas, aga ligi 20 cm oli seda küll.


sokike kirjutas @ 10:48 - Link - kommentaarid (3)

17 Mai 2014
Titika Tristan on oma paki kätte saanud. Tristan on 6-aastane ja kuna mul on sama vana poeglaps kodus, siis tõsiasi, et 6-aastasele meeldivad angry birds ja ämblikmees, ei tulnud mulle üllatusena. Inspireerivaimaks osutus hoopis, et Tristanile meeldivad "...igasugu kangelased, sh politseinikud ja päästjad."
Juba järgmisel päeval pärast loositulemuste selgumist leidsin poest ilusad ühevärvilised poiste nokkmütsid. Kui mütsi ostsin mõttega, et teen sellele kirja "POLITSEI", siis mõne aja pärast kargas pähe, et hädaabi lühinumber on:
1) lihtsamini teostatav (vähem tähti/numbreid maalida);
2) hõlmab suurema hulga kangelasi (lisaks politseinikele ka kiirabitöötajad, tuletõrjujad jt);
3) kasulik (nt kui Tristan peaks sellise mütsiga lasteaias käima, kulub vajalik number kõigile rühmakaaslastele varsti pähe).



Müts ostetud, läksin poodi lõnga valima. Teadsin, et minu mõlemad pojad rõõmustaksid, saades enesele sõrmedeta nn jalgrattakindad. Lootsin, et ehk rõõmustab ka Tristan ja kindad tema sai. Lisaks sai samast lõngast torusalli.



Minu pojad ootavad nüüd kannatamatult jalgu kõlgutades, millal neile lubatud sarnased kindad valmis saavad.


Siin pildil ei ole Trsitan vaid kodune sama vana modell, kelle pea on küll mõnevõrra suurem. Aga kui asjad ka said pakisaajale esialgu suured, siis lohutan end, et lastel on kalduvus kasvada mitte kahaneda.

Mütsitäiteks pakkisin Tristanile pähklisegu ja väikese tuletõrjeauto, sest need hoiavad ka üsna hästi vormi ja on palju maitsvamad/mängitavamad kui postkontorist ruumitäiteks pakutavad vahtplastgraanulid. Kaardiks sai triigitav tuletõrjeautokujuline aplikatsioon, millele sobiva asupaiga saab Tristan valida juba koostöös käsitööd tegeva emaga.
sokike kirjutas @ 21:57 - Link - kommentaarid

.: lemmikumad tegijad :.


100% Pura Lana
Ann Wood
Beates bunter Blog
Brooklyntweed
Cati
Connie Chang Chinchio
Dots
Dragonfly tegemised
Eelika
Eowyni väikesed tegemised
Exercise Before Knitting
Falling Stitches
Fée Niasse!
Folklore Fashion
Freddy toimetised
French Press Knits
fridica
froufrou et capucine
Hallike
Heegeldab
Hello Yarn



I knit this
Ignorant Bliss
Ilukuduja
Ilutegija
Ilutegija blogspotis
Juulikese käsitööpäevik
karoliinahv
Kata .. koob



Knitspot
Knitted Bliss
Koe Kiri
Kollase kassi jäljed
Krentu
Kristi käsitöömõtted
Krizzuka tegemised
Kullakera
Käsitööjutud



Laima in Wonderland





lilla a
lilleliis
lillepidu



Loodusvärvid
Lotta tegemised
Made by Joel





Muhvi laegas
Needle Book
needled
Patchwork Pottery
Photo.Knit.Dog





Pitsikuduja





Putukas ja Mutukas
Puur Jane



Rupamari käsitööd





zigzagstitch
TECHknitting
The Shetland Trader
The Wife Knits
Through the Loops!
Timotei
Tintsu nokitseb



Triini pesa
trois petits points





Valevant





We Heart Yarn
Yarn Harlot

.: jutublogid :.


Anakonda blogspotis

Kirjad Sõgedate külast

Ploom, Pangaasius ja perekond