Millalgi ma siin kilkasin, et tegin tikandiga põlvikud, aga ei saa näidata, kuna sukakesed, tipa-tapa, läksid näitusele. Nüüd on tagasi.





Sokilõng Opal Susa lõngapoest Pärnus, ühevärviline valge lõng tikandi taustaks - sekondhändist. Peenvillased tikkimislõngad Kuressaare Talupoest ja Lõngapoest. Opalil oli mingi ilus alapealkiri ka, aga seda ma enam ei mäleta. Harry Potter see polnud, Hundertwasser ka mitte. Võibolla Shafpate? Või siiski Harry Potter?
Vaatan siin oma kätetööd ja mõtlen, et kootud sukile tikkimine polegi nii võimatu ettevõtmine nagu esimese hooga arvata ... Nagu targemad on õpetanud: ära iial ütle iial.

Pudipõllevabrik



Vabrikukorsten huugas meie majapidamises mõnel maikuupäeval ja pahvis välja flanellitolmu ning niidiotsi. Olin nimelt nõuks võtnud, et poja lasteaialõpetamine on piisav põhjus meisterdada lasteaiale kingiks patakas pudipõllesid. Sellisele üllale mõttele viis mind ligikaudu aasta eest Avastaja oma teemaga foorumi heategevuse rubriigis - Pudipõll lasteaia lapsele.



Minu põlleõmmelusest ei kujunenud koostegemist, aga põlled valmisid ometi. Leidsin nimelt, et ajasäästlikum on õmmelda need koduse seeriatootmisena. Etalonmudeliks noorema poja viimati 3-aastaselt kasutatud froteeriidest põll, mis kinnitus kukla tagant takjapaelaga. Põll tundus lihtne teha, mugav kasutada ja elegantse lõikega.
Mõeldud - tehtud.





Ühel päeval lõikasin tükid välja, teisel alustasin õmblustööga. Ega seal muud keerulist olnud, kui välja lõigatud tükid "näod" vastakuti asetada ja servamööda ühendada, jättes alläärde ava õigetpidi pööramiseks. Kolmandal päeval triikisingi õmblusvarusid ja pöörasin põlledel paremaid pooli välja, "nõelasin" peitpistega kinni ümberpööramise avad. Neljandal ja viiendal päeval puhkasin. Nagu muuseas ajasin puhkepäevadel põllekujulisteks kokku eelnevast lõikamisest jäänud flaneelitükke, et kangad ikka korralikult ära kasutatud saaksid.




(Ärge ehmuge - ühtegi üleni musta põlle ma mudilastele ei teinud, teine külg on sel roosaruuduline.)

Ennastki oma usinusega hämmastades õmblesin mõnest paraja suurusega riideservast üksikuid pisemaid põllesid tublide nukuemmede lastele.



Kuuendal päeval teppisin põllekeste servad äärest ~1,5mm kauguselt läbi ja kinnitasin takjapaela jupid sinna, kuhu tarvis.

Seitsmendal päeval voltisin kartongist karbi ja asetasin uhkust tundes sinna sisse 34 laste ja 3 nukupõlle, ...



... et need pidupäeval meie rühma lõpetajate poolt alustajatele üle anda. Üleandmise ülesandega said kiiresti ja korralikult hakkama poiss ja tüdruk lõpetajate rivist.


Foto: Aimar Lauge



Ahjaa, tehnilisi andmeid ka. Põll on ~38cm pikk ja 25cm lai, koosneb kahest kihist flanellist. Vahele midagi kilejat ei pannud, kuna oma lapse froteepõll töötas sellise lihtsa riidepõllena väga hästi ja küllap on niimoodi kõige paremini pestav. Loodan neile pikka iga! (Isegi natuke kahju oli käest ära anda. )

Kuidas Kevadetüüdist sai Kevadsüit
Spring Suit(e)

Kui Sixuke hõikas ühise tegemise teemana välja "Etüüd kevadeks", mille sisuks pidi olema midagi selle kevade ainulaadsust esiletõstvat, siis mina mõtlesin kohe oma esmasündinud pojale, kel tänavu esimene suur lõpetamine - lasteaia-aastad on auga läbi tehtud. Otsustasin pojale ülikonna õmmelda. Vaevalt ma seda tööd ette jaksan võtta, kui poeg põhi- või keskkooli lõpetab. Praegu on ta veel mõnusalt väikest kasvu: kangast kulub vähe ja riidetükke mugav õmblusmasina all keerata.
Õmblesingi ülikonna. Aega võttis. Ega olnudki ju lõpuks tegu etüüdikesega. Pigem ikka süidi mõõtu teosega. Koostegemise tähtaja kukkudes olid pintsaku alläär tegemata ja püksid alles välja lõigatud, aga lõpupeoni õnneks veel kümme päeva aega. Kümne päevaga sai ülikond nii allääre, nööbid-nööpaugud kui ka püksid.



Materjaliks viskoosi, polüestri ja natukese elastaani segu kangatükk kohaliku poe restikastist. Voodriks kevad-teosele sobivalt rändlindudega (loe: partidega) vooder. Lõiked ajakirjast Ottobre, lõigetele tegin meelepärased muudatused.
Siinkohal on paslik kurta, et tundub, et ajakirja selles numbris (ei mäleta praegu täpselt, aga paari aasta tagune jõulunumber) on pintsaku lõikes viga sees. Tegelikult õmblesin sama lõike järgi jõuluks pojale rahvuslikus stiilis vesti ja panin juba siis tähele, aga unustasin ja astusin teist korda samasse ämbrisse: pintsaku õlaõmblus on toodud ~1,5cm ettepoole millegipärast koos seljaosa kaelakaarega. Asja saaks õigeks, kui kaelakaart selja osas ~1,5 cm süvendada. Juba vestil oli näha, et asi hakkab kaela taha kiskuma ja pärast pidu tegin parandused. Kes siis enne pidu jõuab, eksole? Hea, kui asi üldse õigeks ajaks valmis saab ja ei pea peole minema nööpnõeltega kinnitatud rõivais! Nüüd tuleb sama ette võtta pintsakuga, kuna T-särgi peale pintsakut proovides tundus asi ilus (7-aastasele proovi teha on niikuinii omaette kunsttükk - hea, et varrukad õigetpidi otsa said), aga särgikraed ja lipsu alla mahutades hakkas pintsak taas eest üles kaela taha kiskuma. Kui tahan muidu hästi tubli olla või ülikonna paari aasta pärast kalli raha eest maha müüa, pean vaeva ette võtma ja korda tegema. Või ega peagi vist erakordselt tubli olema, uudishimu ajab ju ka takka, et kas saab asja korda? Kui saab, siis Ottobre lõikele tõmban sellele kohale jämeda punase joone!

Alul oli mõte teha pintsak krähmulisest ja püksid teisest, ühevärvilisest kangast. Aga sellest kangajäägist, mis oli isegi pisem tükk kui ajakiri pintsaku tarbeks nõudis, tulid välja ka püksid! Küll mitte täismõõdus, aga ... Mõtlesin, et kui kangast juba kord niimoodi jagub ... ja kui poeg on nõus ... ilmad on ilusad ja ...
Ühesõnaga - tegin põlvpüksid.
Poeg oli nõus.
Noorem poeg oli kade. Ütles vennale, et lahe: "Johann, sa saad ülikonna nagu päris meestel! Aga mina?"
Mina otsisin igaks juhuks lapse veenmiseks internetist pilte meestest põlvpükstega ülikonnas, juhuks, kui ta peaks viimasel minutil ümber mõtlema.
Ainus, milleks riiet puudu tuli, oli pintsaku pealiskrae. Aga minu villaste kangaste kastis ootas juba aastaid üks vanavanaema pärandusest pärit riidetükk väärilist rakendust. Nõnda, et ühevärviline sai seekord vaid krae.

Ülikonna kandmiseks mõtlesin välja toreda, oma arust mugava ja lapsesõbraliku mooduse - pintsaku alla valge ökopuuvillast T-särk ja jalga ülikonnaga sobivat karva ketsid! Noh, et peo edenedes saaks pintsaku pealt visata ja sportlikult teiste poiste kannul ümber lasteaiamaja traavida. Igaks juhuks otsisin netilehekülgi, kus meestel ülikonna juurde tennised jalas ...



Aga ka kõige leplikuma lapse järelandlikkusel on piirid. Poeg nõudis kingi. Ja harjas-soengut.
Üksiti sai triiksärgi ja lipsu. Sest minu meelest ei sobinud lakk-kingad T-särgiga. Nagu sõbrannale kirjutasin: nii läkski meie poeg lasteaia lõpetamisele nagu peigmees pulma.




Kaks viimast fotot: Aimar Lauge

P.S. Kui kellelegi tundub, et särk ja lips on roosad, siis teie monitor ei valeta.

Räägin ära, mis minuga läinud laupäeval juhtus. Ega see päris möödaminnes juhtunudki. Õigupoolest oli Heimtali laadale sattumine ja käimise-kudumise võistlusel osalemine mul tänavu lausa plaanis. Võistkond sai aegsasti kokku pandud ja kui ma õigesti aru sain, siis olime lausa esimene ametlikult registreerunud tiim.



Ma tegelikult ei olnud kaasvõistlejate peale kuri, nagu selle pildi põhjal võiks arvata. Oli hoopis erakordselt palav päev.
Pildid pätsasin Lossi Gildi FB lehelt ja loodan, et need siin ikka paistma hakkavad - ma ei ole varem proovinud FB-st pilte linkida.



Võistlus käis sedamoodi, et varustus (vardakott, vardad nr 2 ja kera villast lõnga) jagati võistlejatele kätte. Üles tuli luua 10 silma vardale ja ära kududa esimene ring. Siis asus esimene teatevahetus rajale ja koperdas üle võimsate mutimullahunnikute rohtukasvanud karjamaa teise serva ja tagasi ning andis töö üle järgmisele võistkonnaliikmele. Kui kõik neli meeskonnaliiget olid raja läbinud, löödi stopper kinni ja kohtunikud lugesid kokku kududa jõutud vardatäied ning hindasid töö kvaliteeti.



See pilt meeldib mulle kõige rohkem. Näeb välja nagu Anu Kabur püüaks mulle vahetult enne rajaleminekut kudumist selgeks õpetada, aga ega ma päris kindel ole, et sellega hakkama saan. (Tegelikult on siin tegu teatekudumi üleandmisega. Eelmine sportlane-käsitööline pidi oma vardatäie enne töö üleandmist kindlasti lõpuni kuduma.)

Kuigi praalisime, et kavatseme võistluse lõpus kohtunikele ulatada valmis suka, kaunistatud Muhu tikandiga, siis päris nii hästi ei läinud - rada oli lühike, nii et käbedamad meie hulgast jõudsid kududa vaid viis-kuus vardatäit. Sellegipoolest - esimesena võistlusele registreerusime ja esikohal ka lõpetasime.
Võistkondi olevat küll rohkem olnud, kui eelmisel korral, aga võinuks olla rohkemgi veel. Soovitan soojalt kõigile käbedatele kudujatele järgmisel aastal kohal olla. Väga lustlik ettevõtmine!

Veel juhtus minuga sel kuul niisugune lugu, et kui läksin lõnganäidiseks kootud-heegeldatud mütse poodi viima, osteti esimene ära juba enne, kui poest välja sain. Seega tuli uus heegeldada.



Aga täna on see päev, kui läheme 7-aastase pojaga tema tulevase kooli ja klassijuhatajaga tutvuma. Uijee, küll on põnev! Lapsel ei läinud isegi hommikusöök alla ja näha oli, et ta ei suuda seisukohta võtta, kas rõõmustada või tujutsema hakata.

Nonii. Kas keegi teab, kuidas ma need FB pildid natuke väiksemaks saaksin?

Nagu kaks tilka vett
ehk
TK Staaride riided




Vasemal nohune põngerjas Ilmar Vidres, paremal Ameerika filmistaar James Stewart. Või oli vastupidi?

Vestiks kudusin igal juhul kolm tokki 100% villast Red Heart Fina DK-d varrastel 2,5 mm ringselt alt üles.

James Stewarti pildi leidsin puhtjuhuslikult pärast kollase vestilõnga ostmist lehelt www.listal.com googeldades oma lemmikstaaride nimesid. Võite arvata, et pärast seesuguse foto leidmist polnud vesti tegumoe osas enam mingit küsimust. Otse loomulikult kiusas mind mõte valmistada pojale ka samasugune pintsak, aga lõpeks ... Ega vana mees (loe: ema-käsitööline) ole auruvedur! Pintsaku saab sel aastal vanem poeg, kel seisab ees lasteaia lõpetamine.

Lihtne mütsike vanemale pojale



Türkiisikarva serv 100% puuvillasest SMC Egypto Cottonist, must triip nimetust puuvillasest jäägist, leheroheline põhi Hjertegarni Blend bamboost (70% bambust, 30% puuvilla), vardad 2,5mm, varrastel kokku 92 silma (23 silma vardal).
Pilt mütsist modellil sai niisugune nagu sai.
Paremat pole kahjuks pakkuda. Mis teha - modelli vanus on selline, mis ei luba mütsiga poseerida.
***
Tintsu küsis puuvillaste mütside väljavenimise kohta. Vastasin talle, aga mõtlesin, et jagan oma kogemust siin ka ja kui keegi tahab vaielda või hüva nõu jagada, ootan huviga.
Minu kogemus näitab samuti, et puuvillased mütsid venivad välja. Seepärast koon nad veidi väiksemad kui hädaapärast vaja oleks. Viimistlemiseks leotan valmis mütsi kümmekond minutit jahedas vees, pigistan froteerätikute vahel nii kuivaks, kui kätejõud võimaldab ja tõmban mütsi parajas mõõdus jalgpallile kuivama. Tegelikult alles kuivanud mütsi pähe proovides saabki teada, kas müts sai paras või mitte. No ja kui siis suurus väga vale on, eks tuleb uus kududa.
Pesnud olen ma meie puuvillaseid mütse pesumasinas, aga mitte puuvillase vaid villase või õrnpesu programmiga ja kuivatanud samamoodi jalgpallil nagu pärast viimistlemist.
Aga üldiselt on hea, kui müts kasvab koos lapsega. Puuvillased heegeldatud mütsid pole mul välja veninud. Need jäävad järgmiseks suveks väikeseks.

Lihtne mütsike nooremale pojale



Nädalavahetusel maalt tulles kurdeti, et pojal olnud oma mütsiga palav. Niigi suur pea kasvab aiva suuremaks, nõnda et läinudkevadised mütsid enam ei mahu. Niisiis kudusin uue õhema mütsi - puuvillase. Materjaliks nimetud jäägid esikukapist (ostetud aastate eest Tapa linnast Marika Ärist), vardad 2,5 mm, ringil kokku 100 silma.

Minu kevadseelik sai lõpuks valmis. Loodetavasti jätkub teda mitmeks kevadeks ja suveks, sest niipea ma ilmselt sarnast paelaõmmelust ja litriajamist ette võtta ei jaksa.



Seelik, nagu arvata võite, on muhuaineline. Materjaliks Abakhanist ostetud lina-viskoosisegu kangas metallniidist triipudega. Seeliku ülemine ots sai tihkelt kroogitud ja ette (põlle alla, mida veel ei ole) jäetud sile osa nagu traditsioonilistel Muhu siilikutel. Küljel on täiesti ebatraditsiooniliselt tõmblukk ja peale õmblesin laia värvli.



Seeliku allääre pikkuseks sai, nagu kord ja kohus, kolm meetrit. Selle kolme meetri peale ajasin 3 m lillat paela masinaga, 3 m valget pitsi - ülaäär masinaga, alläär käsitsi, 3 m fuksiaroosat paela käsitsi ning sadakond litrit, igaüks kinnitatud oran˛i helmega ükshaaval ja loomulikult käsitsi.



Kui juba pitsidega möllamiseks läks, siis näitan ära, mis ma Marmelaadilt jõulukingiks saadud krae kallal korda saatsin. Leidsin pitsikarbist kitsa valge puuvillpitsi, mis tundus krae äärde nõnna hästi sobivat (nii iluduselt kui pikkuselt), et ei saanud seda sinna ajamata jätta. Ega küll küllale liiga tee, onju?

Tänase lumetormi "valguses" on just paslik näidata pojale tulevaks talveks kootud mütsi. Või miks tulevaks? Kuidas ma ka ei lootnud, et tänane ilmateade eksib, sajab praegu akna taga laia valget ma-parem-ei-ütle-mida. Igal juhul kevadjopesid ja nende juurde sobivaid mütse-kindaid võib panipaigas (loe: voodi all garderoobikottides) lootusrikkalt silitamas käia, aga lahti pakkida pole vähimatki põhjust.



Selle mütsi kudusin lepitamaks hallikrähmulisi musta peopesa ja kollaste kirjadega kindaid kõikvõimalikes muudes värvitoonides jopedega. Lõngaks suuremas osas (nii must kui ka sini-hallikrähmuline) Red Heart Fina DK (100% villane). Kudusin sukavarrastel 2,5mm, vardal 26 silma. Poeg arvas, et kõrvaklapid on vajalikud, aga nööre ma keeldusin lisamast, sest järgmisel talvel asub ta selle peakattega kooliteele ning, anatagu andeks, minu meelest lõua alt kinninööritud müts koolipoisi peas oleks ikka "titekas". Tutist keeldus poiss ise ja võibolla parem ongi, siis mahub vajadusel mugavamini kapuutsi pähe tõmbama.
Lisaks keeldus poiss pildi jaoks mütsiga poseerimast. Eks tuleb sellega leppida. Ilmselt on tema arvates naeratades uues mütsis end pildistada lasta 7-aastasele sobimatu käitumine. Vähemalt oli ta nõus mütsi valmimise järgus pähe proovima (isegi mitu korda) ja kollase lamba-nööbiga laubal leppis ka rõõmuga.
Kui töö lõpusirgel tundus klappideta müts natuke "plinn" ja kõrvad kippusid rohkem välja kui mütsi alla jääma, siis pärast klappide lisamist ja märjalt viimistlemist tundub mütsi natuke "üle jäävat". Oleksin pidanud aimama, et 100% villane lõng annab niisutades kenasti venima. Lõppkokkuvõttes oli klappide kudumine liigne töö, sest mütsi must serv on 2-kordne ja pärast viimistlemist jäid kõrvad kenasti selle alla, nii nagu vaimusilmas ette olin näinud.