Polkovniku butiik
Polkovniku butiik
16 November 2010
TARK EI TORMA ehk VANANAISTESUVI
Laima. Laima! Laima!!!

Polkovnikul on üks tore sõber (rõhk sõnadel ’tore’ ja ’sõber’, mitte sõnal ’üks’). Laima
on tema nimi. See postitus on pühendatud talle ja ärgu teised sõbrad end nüüd kõrvalejäetuna tundku, sest võib-olla on teil lõpuks isegi hea meel, et pole sattunud Polkovniku terava sule alla.



Laimaga koos on palju asju korda saadetud. Ja palju asju on veel korda saatmata aga küll jõuab. Näiteks on praeguses perfektselt koledas novembris paslik rääkida suvisest Pärnu Hansalaadast.

Suvine palavus ja tolmavad teed, valged sitsikleidid ning rinnuni putkepuhmad ning turistidest pungil suvine hansalinn. Kaks suvepäeva olid täis uudset kogemust ja veendumust, et omade seas on ikka hää (isegi kui kannatlikkus ja püsivus päästavad muidu nii ontlikes piigades valla varjul olnud nukunäitleja-anded või midagi veel hullemat).



Laadamelust tagasiteel Laimakülla-Võrru-Setumaale saatis meid südasuvine suur kuu. Kuu oli tunnistajaks, et kolm naist (ka Lin oli meiega) sõlmisid pühalikult kokkuleppe, et see suvi tuleb niipikk-niipikk ja selle lõppu on tore oodata, sest siis saab kingitusi. Jah, vananaistesuvekingitusi Linilt Laimale, Laimalt Polkovnikule, Polkovnikult Linile.



Ja kuu teab ka seda, mida Laima ei taha mäletada – vananaistesuvel kannavad trendikad daamed randmesoojendajaid. Ilus öö oli. Kuu saatis Polkovniku Värskasse ja läks siis salu taha puhkama. Kaunis oli Setumaa hahhetaval hommikul kuulata ritsikate sirtsumist, tõmmata looduse vaikuses ninna metsmaasika lõhna, õnnelikult ohata, et sul on nii toredad sõbrad ning uinuda esimeste koidukiirte paitustega ise samal ajal põnevusega suve lõppu oodates.

Paar kuud hiljem…
Kui Laima Liniga uksest sisse astus, praadis Polkovnik pekki. Sõbrad olid jälle koos. Oli ka põhjust. Suvi hakkas otsa saama ja aastaringe oli juurde lisandunud. Suvisest Pärnust ja maailmaveerelisest Setumaast polnud enam jälgegi. Olid suurlinna tuled. Oli Tallinn ja oli Chicago.



Leebetest sitsikleitides piigadest olid saanud mohhitot limpsivad nailontibid pealinna päkapikudiskol. Õhtu kiskus välja ka kõige nurjatumad hingesopid, mille olemasolu me tunnistadagi ei taha. Muidu nii malbe olekuga Laima näitas oma varjatut palet…. Mohhito ja suurlinna furoor tegid Laima silmis Leitnantist maailma ilusaima mehe...



Polkovnikul jäi üle imestusest suuri silmi teha ning … andestada. Sest ei võinud ju Laimaküla metalliklillast majast, mille ümber on idülliheies roosiaed ja kus sügiseti punavad õunapuud, tulnud kaunishing teada, millised ohud varitsevad urbanistlikus Tallinnas, kus võimu on haaranud modernsed kantmajad ja emantsipeerunud kontoritibid. Teine maailm.

Polkovnik andestab ja Laima ei pea enam piinlikkust tundma.



Kindlasti ei pea ta piinlikkus tundma oma imelise kätetöö pärast. Laima vananaistesuve kink Polkovnikule oli stiilipuhtalt puna-täpiline. Igati elegantne oma pisimaski detailis. Minimalistlikult mummu-marjaline niikut’ linnajõhvikad.





Seejuures absoluutselt praktiline ja süsteemne, just nii nagu Polkovnikule meeldib.







Ja killuke meenutust suvest ja roosiaiast ja lihtsast helgusest - sealt kust meiesugused tegelikult pärit on. Linnaelu on selle kõrval kõigest hale fiktsioon.





Aitäh, kallis Laima!


p.s. Tark ei torma = milleks kirjutada asjadest siis, kui need juhtuvad, kui tegelikult saab kirjutada ka 2 kuud hiljem...

» Polkovnik posted @ 20:20 - Link - kommentaarid (14)
Aja jälg veebis
Polkovniku portree

Vanus: 31
Pesapaik: Tallinn, sageli ka Pärnu
Tähtkuju: Neitsi
Meeldib...
...
... tume šokolaad
... siirad, hoolivad ja vastutustundlikud inimesed ja nende teod
... mõtestatud entusiasm
... kududa, tikkida, heegeldada, õmmelda, joonistada
... punavein ja tükk juustu
Lingid
Ühiselt
Teeme piparkoogimaja 2008
Arhiiv
Üht-teist

Head raamatud:
Emil Zola "Daamide õnn"
...

Head filmid:
"Šokolaad"
"Toscana päiekse all"
"Ristumine peateega"
...

Hea kuulamine:
Vikerraadio
....

Külastusi

140797