Polkovniku butiik
Polkovniku butiik
26 Jaanuar 2009
LA DOLCE VITA!




Kakaoubades peitub mingi võluvägi, sest kuidas ta muidu seletab tungivat vajadust kohe-kohe, nüüd ja ruttu maailmaga jagada seda lihtsat ent luksuslikku elamust.
Ja talle tundub, et ta pole ainus, kes sellisesse kakaolõksu on langenud – vaadates pisihaldja postituste laviini 13.jaanuaril , mil üks kriminaalne ahvatlus järgnes teisele, siis tõenäoliselt tundis ta sedasama, mida tema praegugi. Eks pisihaldjat sai ka natuke forsseeritud... porgnad pidi ju kuidagi sündmuspaigale sattuma.

Enamus butiigi külalistest pakatavad östrogeenist (kuigi ajalugu teab ka erijuhtumeid), seega on väike lootus teie andestusele, et ta käsitööblogisse tikib paar pistet kulinaarset postitust. Ja mitte niisama kulinaarset, vaid tulvil šokolaadi. Kui see riivab külastaja tõekspidmisi, siis alati võib butiigiukse enda järel kinni panna.




Niisiis lihtne luksus a’la katusekorrus, osalejateks kaks naisterahvast kõrvalkorteritest. (Kallis leitnant, see kõik juhtus siis, kui poisterahvad juba magasid ning igasugune feminiinne mõju neile oli välistatud).

Lugupeetud külalised, palume etenduse ajaks lülitada välja mobiiltelefonid!


Tuled kustuvad. Vaikus. Kauss tõstetakse tasase kolksuga kapist välja ning nuga teeb paar mahedat hoopi vastu lõikelauda, millele vajuvad musta leiva viilud. Vaikne sissejuhatus röstimisse. Eesriie avaneb ning sõrmed pudistavad 4-5 viilu musta leiba kaussi. Algab kütkestav duett paari kolme korraliku supilusikatäie fariinsuhkruga. Teema arenab. Lisandub dramaatilisust. Pliidilt viskub sädemeid, kui gaas saab vaba voli tordest välja tulla. Kuumale pannile läheb noatäis ehedat taluvõid ning leivapudi kukkub kuumade võimullide vahele. Üks peaosalistest dirigeerib labidaga pannil olevat ooperit ning lisab aariaks näpuotsaga kaneeli.



Tasakaalustav moment – kõik jahtub. Pehmed kohupiimased toorjuustu kuhilad (justnimelt see lahjem ja kohupiimasem toorjuust) siluvad teed esimese vaatuse lõppu. Veel vaid viiv, et vormida parajad pallikesed ning aktsendiks tippida neisse pohlad, nii 3-4 tükki igale. I vaatuse lõpp.



II vaatus. Rõõskkoori (sobib ka rõõskkoore) reibas lauluke sellest, kuidas koos mõruda šokolaadiga ületati raskused ning leiti tee kuumaveevanni kohale. Kas nüüd on siis (šokolaadi)segakoor? Lahke ja vedel segakoor võtab pohla-leiva-pallikesed oma sooja haardesse. Musikaalsed trühvlid. Algab tee külmale maale. II vaatuse lõpp


III vaatus. Sel ajal kui trühvlid külmal maal asumisel on, võtab ta riiulist DVD, mis ootas oma õiget hetke juba mitmeid nädalaid. Rebib ümbert kile ja õhkab: „Šokolaad“ ( Chocolat , peaosades Juliett Binoche ja Johnny Depp, 2001). See on TEMA film, ojaaa!







Loomulikulikult põlevad küünlad ning klaasidesse voolab vein Argentiinast, Mendoza platoolt – Jacques et François Lurton Malbec Reserva oak-aged 2004.
Täieliku harmoonia ja ülima naudingu saavutamiseks paneb ta silmailuks kapile paari apetiitseid Irregular Choice’i kingi.

Trühvlid tulevad nende sekka tagasi ning leiavad oma loomuliku lõpu. Film kestab, küünal põleb, veini jätkub.
Lõpp. Eesriie. Aplaus.









Libreto autor Polkovnik
Fotod tegi butiigi Fotohaldjas


p.s. kriitilise kunstimeelega külaliste ees ta vabandab, et kasutab meelevaldselt erinevaid žanre ja termineid.
p.p.s. apetiitsed šokolaadikingad on butiigis saadaval, sobivad jalale 37,5-38 (kuigi number talla all väidab suuruseks 39. See on kontrollitud – ei sobi mitte!). Uued, karbis.



p.p.p.s. retseptuur a'la Polkovnik ja tema kartulikoorekarva peake.

» Polkovnik posted @ 01:02 - Link - kommentaarid (15)
22 Jaanuar 2009
VILLANE VEST

Ta tuli korraks butiiki tuulutama ja riiulitelt tolmu pühkima. Tegi asja, noh. Lihtsalt nii raske on end virtuaalpesast eemal hoida – tundub, et pildid ja mõtted lähevad kohe hapuks, kui ta neid jagada ei saa. Niigi teisi juba pikalt soojendatud. Mõte tahab üles tähendamist.


(Fragment esimesest köitetööst, mille põhiosa valmis harjukate kokkusaamisel)

Virtuaalelu peab veidi taanduma, et reaalelule ruumi teha aga väike varastatud hetk lootuses saada taaskord armsate külaliste siirast innustust, on nii magus. Sellest, kuidas skeptikust, kes pidas blogisid kahtlaseks eneseimetlejate hobiks või kaugel-maal-elamise-muljete-jagamise-kohaks, on saanud veebipäevikute friik, ta pikalt ei pajata. Tõenäolislet juhtub seda paljudega, igalühel veidi küll omamoodi aga lõppkokkuvõttes on tulemus sama – tuleb muuta hinnanguid ja süüa oma sõnu. Tema on seda juba teinud.




Villane on mõnus, eriti talvel, eriti naturaalvalge. Valge on mitmekülgne ja pretensioonitu värv. Valge võib olla nii lihtne aga samas nii keeruline. Sama lugu on vist mustaga aga mustast ülistuslaulu kuulmiseks peab leitnanti poole pöörduma. Selles peres siis niimoodi asjad jagatud.
Valgel villasel lõngal on hääl. Rannaniidu hääl, kus kostab kadakate vahel sebimist ja sõraplaginat ja sekka ka mõnusat mää’d. Villane hääl. Pidage... kas lambal on sõrad või kabjad? Ei tea, kas ta hakkab hulluks minema või kuuleb keegi teine ka silmuseid veeretades villast häält...



Lubatud vest, esimene. Lõngaks on naturaalvalge Lion Brand® Yarn Fishermen’s Wool (100% villane, looduslike õlidega). Väga hea lõng, mõnus kududa ning ilus ühtlane. Selle lõnga ilu tuleb välja lihtsa paremipidise koega. Seepärast ta vahetas viimasel hetkel tihedama viklimustri rombilise vastu, kust paistab rohkem lihtsat kudet. Ja tagumisel poolel jättis südame-palmiku hoopis tegemata. Ikka ja jälle – less is more!

Selle vesti kudumine oli kui proovilapp suurema töö jaoks.
Esimest korda tegi vesti (aga see vist pole tähelepanuväärne, sest tegu ju ilma varrukateta kampsuniga).
Esimest korda tegi vikkelsoonikut.
Esimest korda tegi V-kaelust.
Esimest korda tegi venivat silmade mahakudumist.
Esimest korda proovis raamatu järgi kokkuõmbelmise pistet.
Esimest korda arvutas enne tööga pihta hakkamist kõik silmused ja read välja, et muster ikka ilusti jookseks-lõppeks.
Varasemad ilma mustrita kudumised ikka rohkem vaatan-mis-juhtub-stiilis aga ühevärvilise parempidise koe puhul on see vist tavaline.



Mustri jaoks korjas inspiratsioonimarju Mary Webb’i raamatust „Koekirjad“ , keskmine südamepalmik on leheküljelt 219 (NB! Sellel lehel on pildid ja mustrid vahetusse läinud). Vardad olid soovitatust pisut peenemad – 3,5. V-kaeluse tegemisel abiks IT-foorum, siin veel pisut.

Kaeluse soonikut harutas tubli 3-4 korda kindlasti. Kui lõpuks oli rahuldava tulemuse kätte saanud, selgus, et töövõit on üürike ja lapse pea liiga suur. Ja läks uuele ringile. Seekord esmalt vaimujõudu ja vanade meistrite õpetussõnu koguma, sest venivat soonikuäärt ise oma peaga välja ei mõtle. Vähemalt tema mitte. Googlisse tubular bind off ja võitlus algas. Proovis läbi 4 õpetust aga viimaks sai soovitud tulemuse Crankygrrrrrl blogist .



Ja Voila! Valmis ta saigi. Ning lõppu magustoiduks kõikse mõnusam asi – pisidetailid. 2 vana teksatrippi, ühele tikkis isikliku kvaliteeditunnusena peremärgi (see leidis oma koha taga kaeluse juures) ja teisele kleepis väikse rongi.


(Pildid tegi Fotohaldjas )

Koo Sa kasvõi seitset värvi siidilõngast peen kampsun, laps paneb selle selga ikka ainult ühe pisikese puurongi pärast, mis sõidab vanal teksatripil.


Vaadates köögiaknast lumisel raudteel vuravat kaubarongi, kirjutas Teile
Polkovnik

» Polkovnik posted @ 22:46 - Link - kommentaarid (15)
03 Jaanuar 2009
OUT OF OFFICE (ingl.k. 'kontorist väljas')

Butiik on jõudepuhkusel alates praegusest hetkest kuni järgmise korrani. Seniks jääb riiulitele vaikus ja uni. Muretu, tähtajatu, ilma emotsionaalsete lisaaineteta, sobib kasutamiseks ka allergikutel ja lastel.


(Foto: Fotohaldjas, märts 2008. Modell: pisut rohkem kui kuu vanune. Tekikott: heegeldatud-õmmeldud aasta tagasi)


Teie,
Polkovnik

» Polkovnik posted @ 13:49 - Link - kommentaarid (2)
02 Jaanuar 2009
UNISTUSED*

Sa valisid varnast võtme. Vaid Sina ise tead, mis värvi tutiga see oli. Roheline nagu väärikas sammal hommikukasteses metsas, pruun nagu killuke tumedat šokolaadi, helekollane nagu rannaliival lesiv muretus... Õigel hetkel keerasid lahti ukse ja seal Sa olidki. Tere tulemast uude aastasse!!

(Pildil olevad võtmehoidjad ja nende aluse tegi ta suvel oma pisikese külalistemaja tarbeks)


Lubatud aastalõpu eripakkumisest on sujuvalt saanud aasta alguse oma. Ehk on see algajale butiigipidajale andeksantav.

Niisiis, minu Daamid ja Härrad, esmakordselt ajaloos, tuleb Polkovniku butiigi lettidele eksklusiivne valik unistusi alanud aastaks! Kõik pakutavad unistused on eheded ja eestimaised ja eesti naise poolt hoolikalt kimpudeks seatud (kuigi inspireeriv pildimaterjal omab ka kosmopoliitseid jooni).

Unistus valgest vestist. On vabariigi sünnipäev. Sel aastal paraadile ei jõua, sest samal päeval saab läbi järjekorde ootamine (juhul, kui ilmataat käru ei keera ja merd kinni ei kaaneta). Mõnusalt krõbedast ilmast hoolimata, on poistel kere soe, sest seljas naturaalvalgest villasest lõngast V-kaelusega vestid, ilusad palmikud õla poole jooksmas. Ja kolmas vest ootamas poiste isa selga passimist. Koos Kelly26-ga , on lihtsam teha.

Esimene unistus mütsist. Kolm last sammuvad nagu kuklid rivis töntsa-töntsa läbi hangede vastlaliugu laskma. Viimasel kuklil kena kuhi vahukoort ka peal. Nostalgiahõngulise mütsi unistust aitas vormida Lin.

Teine unistus mütsist. Kuidas reeglid ette näevad? Polkovniku mundri juurde ikka mohäärbarett kuulub?

Unistus laudlinast. Mai teise pühapäeva hommikul astub ta kööki, ees ootamas suur segadus aga sellest hoolimata troonib suurel söögilaual kuhi pannkooke ja selle ümber kümneid rasvaseid näpujägi kaunistamas heledat lapid-pitsid-vaheldumisi tehnikas tehtud laudlina. Veidi maalähedasem kui pildilt nähtav.

Unistus seelikust. Vaadakem oma emasid ja tädisid ja vanaemasid. Enamus aega ikka seelik seljas – vana kooli kombed ja kasvatus. Seelik on üks naiselikkuse sümbol. On ilus, kui naine kannab seelikut ka kodus. Sükkpükste ja kangemast kangast seelikuga kodus olla ta ei oska, nii naine veel ei ole aga üks pruuni-roosa-kirju puuvillane mustlasseelik kulub marjaks ära. Kindlasti pits ääres.

Unistus käpikutest. Tal olid kunagu ammu-ammu, siis kui ta veel päris titt oli, punased käpikud. Mingil segasel kombel ta isegi arvab mäletavat neid läbi kauge ajalooudu. Nüüdseks on käpikud taas lagedale ilmunud, küll veidi koidest räsitud, aga ikkagi omad. Pikalt ei osanud ta arvata, mis põnev kudumise viis see on, mis käpikud nii struktuurseks ja justkui võrguga kaetuks teeb. Tänu IT-le nüüd ta teab. See on võrkpatent kude . Traditioon peab olema ja nii saab ka tütar omale võrkpatendist punased titekäpikud.

Unistus väikestest linikutest. Kui ta oma tädil külas käib, siis pakutakse seal alati kas teed või kakaod (kohvi ta ei joo). Isegi, kui tädi tuleb redisepeenarde vahelt ja mulda pudeneb varrukate voltidest, paneb ta lauale alati kohvitassi-linikud, kasvõi üheks kiireks tassitäieks teeks. Väiksed ümmargused ning ilmtingimata heegeldatud pitsäärega. Ta tahab ka nii stiilselt oma külalisi võõrustada.

Unistus sellest, kuidas maast madalast asjade omal-kohal-olemist õpetatakse. Laste kasvatamisest mõni aeg eemal olnud mees hüüab õhtul magamistoast: „Millega ma ta nina puhastan ja kus öösärk on?“ ja tema hõikab vastu: „Lase surts Humerit, see on vooditaskus. Selles, millel roosa lill peal on ja lapid leiad päikesega taskust. Öösärk on omal kohal, öösärgi kotis. See ripub voodi kõrval konksu küljes! Ja lase ma nüüd heegeldan edasi.“ Pilt Mummukatelt.

Unistus korterinumbrist. Ta korteriuks on külmast metallist ning ilmetu pruun. Isegi numbrit ei ole sel. Peale kolme aastat koduks olemist peab see muutuma!

Unistus kardinast. Lisaks korterinumbrile ei ole kolmeaastasel kodul veel paljugi muud. Suur kaarjas aken, mille ees on mõnus kiiktoolis istuda ja mööduvaid elektrironge vaadata (või siis kaubarongide vaguneid lugeda) ootab oma kleiti. Aken ja ruum on nii paganama keerulise kujuga, et tal pole mõistus võtnud, milline kardin sinna sobiks. Ei taha ju varjata imelist linnavaadet. Vaateaknal ka ei tahaks elada.

Unistus lapitetehnikast. Lipp-lipi-peal-lapp-lapi-peal ja nõelapisteidki omajagu. Võiks ju proovida. Eemalt vaadates tundub see nii mänguline ja fantaasiarikas tegevus. Mõtted juba tantsivad.
Pilt

Unistus pihuloomadest. Raamat ja huvi on olemas, mis võiks veel takistada olukorras, kus Lossipreili on väljakutseks kinda visanud.

Unistus nukumajast. Tegemist on unistuse-beebiga, päris suureks kasvab see unistus lähiaastatel aga juba ta figureerib mõtetes ja tegudes. Kui ikka poeletilt vaatab vastu imearmas nukumaja vannitoakomplekt, selline ilus valge ja rootsi-moodi-maakodu-romantiline, siis tuleb see endale .... vabandust – tütrele soetada.

Unistus rahvuslikest rõivastest. Suur pidu on tulemas – Laulupidu ja Tantuspidu. Peale seda, kui tema elu hakkas kulgema lisaks sünnilinnale Pärnule ka Tallinnas, on ta käinud kõigil Pidudel. Nii suur on hingeliigutus, mida vaid neil vähestel hetkedel saab kogeda ja kindlasti ei saa jätta kasutamata ühtki võimalust saada osa sellest emotsioonist.
Igal Peol vaatab ta härdusega neid väheseid (aga õnneks viimastel aastatel ühe rohkemaid) pealtvaatajaid, kes kannavad rahvusliku ainesega riideid. Kui rahvariided kipuvad olema väheke üheülbalised ja isikupäratud, sest tavaliselt pole need tehtud personaalselt kindlale kandjale, siis rahvuslikel ainestel rõivad on hoopis huvitavamad. Armsaim stiilinäide on Keson alias Kersti kollektsioon .

Unistus nõelapadjast. Padi ja nõelad.

Unistus võtmehoidjast. Teda häirib, kui võtmed kotis kõlisevad. Praegu kasutusel olev metallist võtmehoidja ei tee selles osas elu ka kergemaks. Kui tal vaid oleks võtmehoidja, mis on käsitsi tehtud väike kotike, kus võtmed saavad turvaliselt vatiini vahel tududa. Seda pole ju palju tahetud?




Nagu öeldud, kõik unistused on hoolikalt valitud ja väga kvaliteetsed ning väärivad oma hinda. Hea Külaline, kui soovid mõnd unistust endale saada või siis veidikeseks rentida, tuleb välja käia täiesti siiraid soove. Unistuse rentimiseks esita 5 toopi kristallselgeid siiraid soove. Et veenda butiigipidajat oma kindlas soovis unistus saada, pead unistuse tagastamisel esitama tõendusmaterjali unistuse täitumisest. Unistusi saab päriseks endale 10 toobi briljantselt särava sooviga. Sooviavaldused tuleb jätta kommentaariumi sahtlisse.



Teie,
Polkovnik



*Kõik nähtavad tööd on koos viitega päritolule


» Polkovnik posted @ 00:14 - Link - kommentaarid (9)
Aja jälg veebis
Polkovniku portree

Vanus: 31
Pesapaik: Tallinn, sageli ka Pärnu
Tähtkuju: Neitsi
Meeldib...
...
... tume šokolaad
... siirad, hoolivad ja vastutustundlikud inimesed ja nende teod
... mõtestatud entusiasm
... kududa, tikkida, heegeldada, õmmelda, joonistada
... punavein ja tükk juustu
Lingid
Ühiselt
Teeme piparkoogimaja 2008
Arhiiv
Üht-teist

Head raamatud:
Emil Zola "Daamide õnn"
...

Head filmid:
"Šokolaad"
"Toscana päiekse all"
"Ristumine peateega"
...

Hea kuulamine:
Vikerraadio
....

Külastusi

140867