Polkovniku butiik
29 Juuni 2010
ÜLE KOERA SABA AGA MITTE ÜLE KOERA
Algul oli selline jutt ja pildid . Nüüd siis selline:
Kunagi hästi ammu, siis kui elu oli veel mustvalge, elas üks tubli inimene, kellele meeldis tikkida lillelisi laudlinu. Enamus nõelvõluri töid tuli tal imeliselt välja, kuid üks helehall linane lina jäi lõpetamata. Tõenäoliselt torkas ta kogemata nõelaga näppu ja solvus. Lõpetamata tikand koos nõela ja jupi niidiga jäi õnnetult kapinurka seisma.
Palju-palju aastaid hiljem, peale pikki rännakuid ja seiklemisi, jõudis laudlina Elvasse väärtkraamipoodi. Selles pühapaigas toimuski tähelepanuväärne kohtumine Polkovniku-nimelise haldjaga. Et elukeskkonna muutus liiga äkiline poleks, tuli tegeleda aklimatisatsiooniga ning laudlina seisis oma uues kodus endises olukorras. Nii umbes pool aastat.
Kuniks jagus julgust ja mahti võtta värisevi käsi meistriteos ette ja lõpetada selle väga tubli inimese teos.
Maha sai maetud esialgne mõte must-valge (hall-pruuni) ajastu taastamisest ning selle asemel sai lina endale kaasaegse värvilise aktsendi. Ka Polkovniku uhkus vajab pisut paitust. Kui näiteks prouad sõbrannad linastatud laua taha kohvi ja maasika rullbiskviiti mekkima tulevad ja hüüatavad: „Oi, kas sa ise tikkisid?“, siis saab oma väikese valge sõrmega osutada: „Jah, selle värvilise jupi. Viimase niidiotsa peitsin mairoosi põõsa all.“
Tegelikult kannab imeilus lina väärikalt välja ka jäätise-pikniku-lina vastutusrikka rolli. Vaata veel...
Suvine Polkovnik
(fotod: Miret Tuur)
Algul oli selline jutt ja pildid . Nüüd siis selline:
Kunagi hästi ammu, siis kui elu oli veel mustvalge, elas üks tubli inimene, kellele meeldis tikkida lillelisi laudlinu. Enamus nõelvõluri töid tuli tal imeliselt välja, kuid üks helehall linane lina jäi lõpetamata. Tõenäoliselt torkas ta kogemata nõelaga näppu ja solvus. Lõpetamata tikand koos nõela ja jupi niidiga jäi õnnetult kapinurka seisma.
Palju-palju aastaid hiljem, peale pikki rännakuid ja seiklemisi, jõudis laudlina Elvasse väärtkraamipoodi. Selles pühapaigas toimuski tähelepanuväärne kohtumine Polkovniku-nimelise haldjaga. Et elukeskkonna muutus liiga äkiline poleks, tuli tegeleda aklimatisatsiooniga ning laudlina seisis oma uues kodus endises olukorras. Nii umbes pool aastat.
Kuniks jagus julgust ja mahti võtta värisevi käsi meistriteos ette ja lõpetada selle väga tubli inimese teos.
Maha sai maetud esialgne mõte must-valge (hall-pruuni) ajastu taastamisest ning selle asemel sai lina endale kaasaegse värvilise aktsendi. Ka Polkovniku uhkus vajab pisut paitust. Kui näiteks prouad sõbrannad linastatud laua taha kohvi ja maasika rullbiskviiti mekkima tulevad ja hüüatavad: „Oi, kas sa ise tikkisid?“, siis saab oma väikese valge sõrmega osutada: „Jah, selle värvilise jupi. Viimase niidiotsa peitsin mairoosi põõsa all.“
Tegelikult kannab imeilus lina väärikalt välja ka jäätise-pikniku-lina vastutusrikka rolli. Vaata veel...
Suvine Polkovnik
(fotod: Miret Tuur)
16 Veebruar 2010
OMA KÄTEGA TEHTUD ROMANTIKA
Romantilise pakivahetuse viimase sammuna viib TarkPost paki Annyliisile . Tema blogi sirvides on ilmselge, et tegu on rohelisest värvist vaimustunud naisterahvaga. Kuidas panna roheline romantilisse võtmesse? Egoistlikel kaalutlustel sai pakk põhitooniks siiski maailma kõige ilusama värvi - valge. Õnneks sobib valge kõrvale ka roheline ning selge on see, et romantilisest pakist ei saa puududa roosa. Midagi saajale, midagi saatjale, midagi romantikale.
Retsept on imelihtne:
Väike valge pitspaberiga märkmik rohetäpilise siselehe ja roosiliste vahelehtedega...
Tillukeses ämbris nõelapadi ja roosilised nööpnõelad...
Lilleklambrid fimost südamikega...
Taskurätik, mille pits on heegeldatud niidiga nr 0,70...
Mikromõõduline tikitud lillega pilt...
Roheline küünal...
Üks rull valget pitsi ja veidi ka rohelist...
Täpiliseks maalitud pesulõksud...
Mõned kaardikaunistused...
Peotäis nööpe...
Roosiline tikutops...
Seejärel võta tassike teed ja kõrvale muredaid võiküpsiseid ning loe Marie Underi luuletust "Hommik"
Igal hommikul uuesti sünnin ma
roosana linade valevast vahust.
Kuldset liiva päike kui pilluks
vastu mu väikseid uniseid ruute:
kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul pudeneb mitmeks killuks.
Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev,
aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
T ä n a on tulnud ning E i l e suri!
Hommik - sild roosidest punut mind kannab
päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
millel on paisul sinine puri.
Valgete kõrgete hangede tagant juba paistab heleroheline kevad....
Klikitav Polkovnik
ja
kniks Roosamammale, kellega koos kõik pildile sai püütud
Romantilise pakivahetuse viimase sammuna viib TarkPost paki Annyliisile . Tema blogi sirvides on ilmselge, et tegu on rohelisest värvist vaimustunud naisterahvaga. Kuidas panna roheline romantilisse võtmesse? Egoistlikel kaalutlustel sai pakk põhitooniks siiski maailma kõige ilusama värvi - valge. Õnneks sobib valge kõrvale ka roheline ning selge on see, et romantilisest pakist ei saa puududa roosa. Midagi saajale, midagi saatjale, midagi romantikale.Retsept on imelihtne:
Väike valge pitspaberiga märkmik rohetäpilise siselehe ja roosiliste vahelehtedega...
Tillukeses ämbris nõelapadi ja roosilised nööpnõelad...
Lilleklambrid fimost südamikega...
Taskurätik, mille pits on heegeldatud niidiga nr 0,70...
Mikromõõduline tikitud lillega pilt...
Roheline küünal...
Üks rull valget pitsi ja veidi ka rohelist...
Täpiliseks maalitud pesulõksud...
Mõned kaardikaunistused...
Peotäis nööpe...
Roosiline tikutops...
Seejärel võta tassike teed ja kõrvale muredaid võiküpsiseid ning loe Marie Underi luuletust "Hommik"
Igal hommikul uuesti sünnin ma
roosana linade valevast vahust.
Kuldset liiva päike kui pilluks
vastu mu väikseid uniseid ruute:
kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul pudeneb mitmeks killuks.
Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev,
aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
T ä n a on tulnud ning E i l e suri!
Hommik - sild roosidest punut mind kannab
päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
millel on paisul sinine puri.
Valgete kõrgete hangede tagant juba paistab heleroheline kevad....
Klikitav Polkovnik
ja
kniks Roosamammale, kellega koos kõik pildile sai püütud
13 Veebruar 2010
ROMANTIKA PIILUB
Butiigis valmib romantiline pakk. Tulemust ei pea luubiga vaatama aga tulemuse saavutamiseks kuluks suurendusklaas kohati ära küll... Taustsüsteemiks on seatud traditsiooniline tikutops.
Polkovnik
Butiigis valmib romantiline pakk. Tulemust ei pea luubiga vaatama aga tulemuse saavutamiseks kuluks suurendusklaas kohati ära küll... Taustsüsteemiks on seatud traditsiooniline tikutops.
Polkovnik
07 Veebruar 2010
RED HOT CHILLI ETNO
Kunagi ammu, siis kui ei olnud pooltoone, kui halb oli must, hea valge ja armastus punane ning rõõsat pale ehtisid vistrikud, olid emotsioonid hoopis teised. Ehedad. Aastatega on emotsioonid kulunud lamedamaks. Ehk on nii turvalisem...
Aga eile oli teisiti. Peale pikki aastaid tuli külla Ehe Kibelemine. Kibelemine peole, kus kõik teised olid aga tema ei saanud olla. Peole kus oli tema armastus. Must-valgel ajal oli see pigem romantiline armastus. Tänapäeval piiritu sõprade armastus. See valus kraapimine oli hinges ning klimp kurgus. Ning kõige selle otsas troonis teadmine, et nad söövad Laima šokoladikooki.
Nii nad siis istusid pikkade aastate järel taas koos Ehe Kibelemisega.
Täiesti ootamatult on Polkovniku Butiigi vallutanud tuline punane rahvuslikus kastmes. Kingitused sõpradele.
Juulikese jõulukink
Randmevõru. Vaba käega tikkimine, muster tuli ise lennult nõelaga otse kangale. Voodriks ja kotikeseks jupp vanast seelikusabast. Nööbiks klaaspärlid. Litrid ja seemnehelbeb peale puistatud.
Naabrinaise jõulukink
Haapsalu salli ainelised kätised. Puhas villane. Randmeosa niikut salli põhiosa (Merelaine muster). Pits kootud eraldi niikut salli pits. Naabrinaine armastab kuldseid toone ning soontes voolab slaavi keevaline veri. Seepärast mitte-maarahvapärased kuldkaunistused. Lõimumine?
Kaiu kink
Jälle salliainelised aga pitsi on poole rohkem. Ikka Merelaine muster, sest see on hea peen kiri, mis randme ümber paar korda ära mahub. Seekord toon-toonis vidinatega. Jälle punased kui tšillikaunad.
Kui päris aus olla, siis midagi jäi hinge vaevama. Taolisi randmesoojendajaid tuleb veel ja veel teha, sest ideid sündis muudkui juurde. Tahaks leiutada lisandeid, mis tooksid haapsalli võlu veel paremini välja ja siis tahaks veel... ja veel... ja veel....
Polkovnik
Kunagi ammu, siis kui ei olnud pooltoone, kui halb oli must, hea valge ja armastus punane ning rõõsat pale ehtisid vistrikud, olid emotsioonid hoopis teised. Ehedad. Aastatega on emotsioonid kulunud lamedamaks. Ehk on nii turvalisem...
Aga eile oli teisiti. Peale pikki aastaid tuli külla Ehe Kibelemine. Kibelemine peole, kus kõik teised olid aga tema ei saanud olla. Peole kus oli tema armastus. Must-valgel ajal oli see pigem romantiline armastus. Tänapäeval piiritu sõprade armastus. See valus kraapimine oli hinges ning klimp kurgus. Ning kõige selle otsas troonis teadmine, et nad söövad Laima šokoladikooki.
Nii nad siis istusid pikkade aastate järel taas koos Ehe Kibelemisega.
Täiesti ootamatult on Polkovniku Butiigi vallutanud tuline punane rahvuslikus kastmes. Kingitused sõpradele.
Juulikese jõulukink
Randmevõru. Vaba käega tikkimine, muster tuli ise lennult nõelaga otse kangale. Voodriks ja kotikeseks jupp vanast seelikusabast. Nööbiks klaaspärlid. Litrid ja seemnehelbeb peale puistatud.
Naabrinaise jõulukink
Haapsalu salli ainelised kätised. Puhas villane. Randmeosa niikut salli põhiosa (Merelaine muster). Pits kootud eraldi niikut salli pits. Naabrinaine armastab kuldseid toone ning soontes voolab slaavi keevaline veri. Seepärast mitte-maarahvapärased kuldkaunistused. Lõimumine?
Kaiu kink
Jälle salliainelised aga pitsi on poole rohkem. Ikka Merelaine muster, sest see on hea peen kiri, mis randme ümber paar korda ära mahub. Seekord toon-toonis vidinatega. Jälle punased kui tšillikaunad.
Kui päris aus olla, siis midagi jäi hinge vaevama. Taolisi randmesoojendajaid tuleb veel ja veel teha, sest ideid sündis muudkui juurde. Tahaks leiutada lisandeid, mis tooksid haapsalli võlu veel paremini välja ja siis tahaks veel... ja veel... ja veel....
Polkovnik
19 Jaanuar 2010
LIIGA ILUS, ET TÕSI OLLA
Kas saab olla imelisemat talve-võlumaad kui see, kus praegu elame? Talv nagu filmis.
Kas saab olla tõsi, et iluuisutamise EM toimub just praegu Tallinnas? See kättesamatult kauge glamuur sinise ekraani tagant on otse koduõuel.
Kas päriselus saab ka nii olla nagu unenäos - beened bitsipunujad-brouad sätivad näputööd roosinuppudega?
Häda ajab härja kaevu ja Polkovniku FIMO keerutama. Juba mõnda aega on keerelnud teema, et ilusate nõelpatjade juurde on raske leida ilusaid nööpnõelu. Proovitud sai pärlitega kaunistamist (nagu on näha selles sahtlis). Aga meeles mõlkus polümeersavi piiramatu maailm. Õnneks leidub maailmas Jõhvikas , kes tegi ära esimese katsetuse ja tulemus sai suurepärane ning inspireeriv – Polkovniku igavese tänu vääriline. Butiigiversioon nõelaroosidest on pisut teise, võiks isegi nimetada kannatlikkuse tehnikaga valminud.
Tegemist on täiesti praktiliste asjakestega. Kujutagem ette, et mõnel Laima-sugusel Beenel Broual juhtub olema rätsepatöö juures ilma roosideta nõelapadi ning õmmeldav kostüümegi satub olema hiirehall ja aknast ei paista ühtegi roosiõit. Siis on hädavajalik lisada väike roosinupp, et Singer-masin ikka vuriseks ja meeleolu ei närtsiks ja ergas puna püsiks palgel.
Ilus on olla, sest kole(nööpnõelte aeg ) on möödas!
Jätkuvat nõelapadjanduse hooaega täiendab põnev ettevõtmine „Eesti on käsitööriik!“
Rahulolev Polkovnik
Pildialbumi kaleidoskoop
Kas saab olla imelisemat talve-võlumaad kui see, kus praegu elame? Talv nagu filmis.
Kas saab olla tõsi, et iluuisutamise EM toimub just praegu Tallinnas? See kättesamatult kauge glamuur sinise ekraani tagant on otse koduõuel.
Kas päriselus saab ka nii olla nagu unenäos - beened bitsipunujad-brouad sätivad näputööd roosinuppudega?
Häda ajab härja kaevu ja Polkovniku FIMO keerutama. Juba mõnda aega on keerelnud teema, et ilusate nõelpatjade juurde on raske leida ilusaid nööpnõelu. Proovitud sai pärlitega kaunistamist (nagu on näha selles sahtlis). Aga meeles mõlkus polümeersavi piiramatu maailm. Õnneks leidub maailmas Jõhvikas , kes tegi ära esimese katsetuse ja tulemus sai suurepärane ning inspireeriv – Polkovniku igavese tänu vääriline. Butiigiversioon nõelaroosidest on pisut teise, võiks isegi nimetada kannatlikkuse tehnikaga valminud.
Tegemist on täiesti praktiliste asjakestega. Kujutagem ette, et mõnel Laima-sugusel Beenel Broual juhtub olema rätsepatöö juures ilma roosideta nõelapadi ning õmmeldav kostüümegi satub olema hiirehall ja aknast ei paista ühtegi roosiõit. Siis on hädavajalik lisada väike roosinupp, et Singer-masin ikka vuriseks ja meeleolu ei närtsiks ja ergas puna püsiks palgel.
Ilus on olla, sest kole(nööpnõelte aeg ) on möödas!
Jätkuvat nõelapadjanduse hooaega täiendab põnev ettevõtmine „Eesti on käsitööriik!“
Rahulolev Polkovnik
Pildialbumi kaleidoskoop
18 Jaanuar 2010
NÕELAPADI "ADEELE"
Mis on parem, kas...
supermarket või pirukapood
universaalpesupulber või musta-pluusi-pesupulber
näokreem või silmaümbruse kreem
Risso praadimiseks ja salatile või extravirgin oliivõli
köögilnuga või fileerimisnuga
perejuuksur või naistejuuksur
käärid või paberikäärid
mitmekesine käsitööblogi või ühe-teema-blogi?
Juba ei-tea-mitmendat korda pakub butiik imetlemiseks nõelapatja. Taas kord topsi sees, taas kord vanast kardinast, taas kord romantiline. Täpselt Adeele-preili moodi.
Peensusteni omandatud oskused või lai pinnapealne teemade tundmine?
Läbimõõt ca 7 cm ja kõrgus ca 4cm.
Nagu heas seriaalis tavaks, näeb lõpus põnevamaid killukesi järgmistest osadest:
Dilemmaga Polkovnik
p.s. pöörakem tähelepanu ebasümmeetrilisele pitsi ja pärlite paigutusele - see teeb Adeelest eriti rariteetse eksemplari butiigiriiulil
Mis on parem, kas...
supermarket või pirukapood
universaalpesupulber või musta-pluusi-pesupulber
näokreem või silmaümbruse kreem
Risso praadimiseks ja salatile või extravirgin oliivõli
köögilnuga või fileerimisnuga
perejuuksur või naistejuuksur
käärid või paberikäärid
mitmekesine käsitööblogi või ühe-teema-blogi?
Juba ei-tea-mitmendat korda pakub butiik imetlemiseks nõelapatja. Taas kord topsi sees, taas kord vanast kardinast, taas kord romantiline. Täpselt Adeele-preili moodi.
Peensusteni omandatud oskused või lai pinnapealne teemade tundmine?
Läbimõõt ca 7 cm ja kõrgus ca 4cm.
Nagu heas seriaalis tavaks, näeb lõpus põnevamaid killukesi järgmistest osadest:
Dilemmaga Polkovnik
p.s. pöörakem tähelepanu ebasümmeetrilisele pitsi ja pärlite paigutusele - see teeb Adeelest eriti rariteetse eksemplari butiigiriiulil
31 Detsember 2009
Südamlikku uue saabumist!
05 Detsember 2009
PÕHJALA NEIUD
Valgemast valgem.
Valminud täieliku pühendumusega. Otsast lõpuni käsitsi tehtud. Laima tehtud masinõmblused harutas ta lahti, sest mõni neist ei jooksnud ilusti lõime vahelt ja see ajas padja vormist välja. Oma silm on sirkel ja käsi ikka kuninganna.
Udupilveline sõlmekunst on tõeline eneseületus. Ebasümmeetrilise vaba-kunsti saavutamine nõuab oluliselt suuremat jõupingust kui sõdursirged pärlirivid.
Päris riiulil on põhjala neidised veelgi valgemad ja väiksema niidi-paela tooni erinevusega, kui butiigi riiulil. Ikkagi Põhjala must detsember aga õnneks on välja mõeldud fototöötlus, see veidi leevendab aga me ei virise, eks. Mõõdud on miniatuursed (nagu tavaliselt) - 6 x 10 cm, topsipadjal kõrgust ca 6 cm ja läbimõõt 7cm.
Hetkel tema absoluutselt lemmikuim tikkimisblogi - Contemporary Embroidery - on olnud nende neiude valmimisel rammusaks ideepangaks. Liiga ilus, et tõsi olla - ohtralt valget ja ohtralt nõelapiste-sümfooniaid. Jumalik.
Kellele meeldis, vaatab pildialbumist pikemalt (ja suuremalt).
Sellelgi korral säästab ta kalleid lugejaid pikkadest sõnavõttudest. Kas see on hea või halb uudis, otsustab igaüks ise.
Piparkoogihooaega nautlev
Polkovnik
Tegelikult aru ta ei taipa, miks need pildid nii teraliseks siin kisuvad. Vaadake parem Flickrist.
Valgemast valgem.
Valminud täieliku pühendumusega. Otsast lõpuni käsitsi tehtud. Laima tehtud masinõmblused harutas ta lahti, sest mõni neist ei jooksnud ilusti lõime vahelt ja see ajas padja vormist välja. Oma silm on sirkel ja käsi ikka kuninganna.
Udupilveline sõlmekunst on tõeline eneseületus. Ebasümmeetrilise vaba-kunsti saavutamine nõuab oluliselt suuremat jõupingust kui sõdursirged pärlirivid.
Päris riiulil on põhjala neidised veelgi valgemad ja väiksema niidi-paela tooni erinevusega, kui butiigi riiulil. Ikkagi Põhjala must detsember aga õnneks on välja mõeldud fototöötlus, see veidi leevendab aga me ei virise, eks. Mõõdud on miniatuursed (nagu tavaliselt) - 6 x 10 cm, topsipadjal kõrgust ca 6 cm ja läbimõõt 7cm.
Hetkel tema absoluutselt lemmikuim tikkimisblogi - Contemporary Embroidery - on olnud nende neiude valmimisel rammusaks ideepangaks. Liiga ilus, et tõsi olla - ohtralt valget ja ohtralt nõelapiste-sümfooniaid. Jumalik.
Kellele meeldis, vaatab pildialbumist pikemalt (ja suuremalt).
Sellelgi korral säästab ta kalleid lugejaid pikkadest sõnavõttudest. Kas see on hea või halb uudis, otsustab igaüks ise.
Piparkoogihooaega nautlev
Polkovnik
Tegelikult aru ta ei taipa, miks need pildid nii teraliseks siin kisuvad. Vaadake parem Flickrist.
02 November 2009
RAAMAT
Rohelise Luksuse Häärberis toimus Vikikese köitmiskursus. Perenaine oma albumit sel päeval valmis ei saanud. Kaante kaunistamine ja kinnitamine jäi iseseisvaks tööks. Tegelikult talle meeldibki "disainimisfaasis" olla oma mõtetega üksi, ilma kohustuste ja tähtaegadeta.
Kasutatud on suures osas vanu pabereid, kangaid, nööpe, paelu. Pikem pildiülevaade Flickri albumis
Päikeselisest päevast püütuna kirjutas
p.s. ta sai suureks sõbraks naabrinaise fotoaparaadiga. Lõpuks ometi.
p.p.s. ta võtab lahkelt vastu kõik vanad perfokaardid.
Rohelise Luksuse Häärberis toimus Vikikese köitmiskursus. Perenaine oma albumit sel päeval valmis ei saanud. Kaante kaunistamine ja kinnitamine jäi iseseisvaks tööks. Tegelikult talle meeldibki "disainimisfaasis" olla oma mõtetega üksi, ilma kohustuste ja tähtaegadeta.
Kasutatud on suures osas vanu pabereid, kangaid, nööpe, paelu. Pikem pildiülevaade Flickri albumis
Päikeselisest päevast püütuna kirjutas
p.s. ta sai suureks sõbraks naabrinaise fotoaparaadiga. Lõpuks ometi.
p.p.s. ta võtab lahkelt vastu kõik vanad perfokaardid.
28 Oktoober 2009
PIPI POLKOVNIK
Keskkooli ajal ütles õpetaja talle: "Inimesed arvavad, et tõsist asja saab teha ainult kipras kulmu ja karmi pilguga. Õnneks Sina nenda inimeste hulka ei kuulu."
Ta ei ole nii hea Lindgreni-ekspert kui Juulike aga üht-teist on siiski kõrvade vahele jäänud. Õpetaja öeldud lausega seostub enim Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Pealtnäha lõbus tirts, kellel tegelikult olid väga tähtsad asjad ajada. Laulu Põhjamaast (kuigi ta ei saa päris täpselt aru, miks see Uibo selles filmis seda laulab) on ilus ja karge viide kinnitamaks eelöeldut. Jah, Polkovnik nagu Pipi.
Elu on lill, kuigi mõnikord väga okkaline lill. Mis siis!
PB on saanud aastaseks. Nagu sünnipäevalapsele kohane, kutsub ka Polkovniku Butiik külla. Ikka selleks, et tõsist asja naerul suuga teha. Ta üldse ei salga, et ootab külla usinaid näppe, kes aitaksid tal ära tuunida 3 kasti kohvipurke, sämppistega üle õmmelda vähemalt 4 villast pleedi, topsidesse meisterada hulgaliselt nõelapatju, õmmelda 12 kingikotti ning palju muudki lõigata, kleepida, punuda...
Laupäeval ta ootab oma butiigis . Tuldagu, oldagu, tehtagu, NAERDAGU. Pidulaud ja piduase on. Piduauto stardib laupäeva hommikul pealinnast ja tuleb tagasi pealinna siis, kui õige aeg on. Piduautosse mahub mõni ühik rahvast. Oodatud on ka muude paikkondade esindajad.
Viimase-hetke-kutsuja
Polkovnik oma parimais aastais
Keskkooli ajal ütles õpetaja talle: "Inimesed arvavad, et tõsist asja saab teha ainult kipras kulmu ja karmi pilguga. Õnneks Sina nenda inimeste hulka ei kuulu."
Ta ei ole nii hea Lindgreni-ekspert kui Juulike aga üht-teist on siiski kõrvade vahele jäänud. Õpetaja öeldud lausega seostub enim Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Pealtnäha lõbus tirts, kellel tegelikult olid väga tähtsad asjad ajada. Laulu Põhjamaast (kuigi ta ei saa päris täpselt aru, miks see Uibo selles filmis seda laulab) on ilus ja karge viide kinnitamaks eelöeldut. Jah, Polkovnik nagu Pipi.
Elu on lill, kuigi mõnikord väga okkaline lill. Mis siis!
PB on saanud aastaseks. Nagu sünnipäevalapsele kohane, kutsub ka Polkovniku Butiik külla. Ikka selleks, et tõsist asja naerul suuga teha. Ta üldse ei salga, et ootab külla usinaid näppe, kes aitaksid tal ära tuunida 3 kasti kohvipurke, sämppistega üle õmmelda vähemalt 4 villast pleedi, topsidesse meisterada hulgaliselt nõelapatju, õmmelda 12 kingikotti ning palju muudki lõigata, kleepida, punuda...
Laupäeval ta ootab oma butiigis . Tuldagu, oldagu, tehtagu, NAERDAGU. Pidulaud ja piduase on. Piduauto stardib laupäeva hommikul pealinnast ja tuleb tagasi pealinna siis, kui õige aeg on. Piduautosse mahub mõni ühik rahvast. Oodatud on ka muude paikkondade esindajad.
Viimase-hetke-kutsuja
Polkovnik oma parimais aastais
12 Oktoober 2009
PÄEV, KUS MÕTLEMISE ORGANI ASEMEL HAIGUTAB VAAKUM
Suhteliselt tühja päeva puhul suhteliselt tühi postitus.
Objekt: nõelapadi
Kõrgus: ca 6cm
Foto: Kaili
Polkovnik
Suhteliselt tühja päeva puhul suhteliselt tühi postitus.
Objekt: nõelapadi
Kõrgus: ca 6cm
Foto: Kaili
Polkovnik
05 Oktoober 2009
SÜGIS EESTIS
Täna hommikul, peale seda kui ta taaskord oli kail oma rätikut lehvitanud (viimasel ajal toimub see pea igal esmaspäeval - „Ugandi“ käib miiniõhkamistega saarlaste meretagust rahu häirimas), kuulas ta Vikerraadiost Margit Kilumetsa jutuajamist noore keemiaõpetajaga. Nii liigutav oli kuulata siirast inimest, kes teeb oma tööd suure armastuse ja kutsumusega. Vähemalt selline sügav mulje talle jäi.
Kas asi on kättejõudnud kõrges eas või väga vaheldusrikkas eluperioodis, kuhu jagub kõiksuguseid emotsioone, või on hoopis ümbritsev maailm muutunud... aga nii sageli lähevad pisikesed argised maailmakillukesed talle hinge. Ausaid asju on justkui rohkem kui varem. Või märkab ta neid sagedamini. Tegelikult on maailm täis inimesi, kes teevad oma tööd kutsumusega ja kelle jaoks on töö tegemine samal ajal ka puhkus ning hobi. Inimesi, kes tunnevad muret teiste pärast ja ei pea paljuks ligimest aidata. Inimesi, kes saavad aru, et päike paistab ka neile, kes väärtustavad omaenese mugava elu asemel meie kõigi heaolu.
Sellised soojad hetked jäävad alles ka kõige suurema sügistormi ajal.
Ta tahab kududa Lindakesele retroliku mütsi. Lõiget pole olnud mahti otsida, seep’ ta improviseeris sel korral ise. Tegemist on proovitööga ja arenemisruumi on veel kilomeetrites. Lõiget tuleb siit-sealt kohendada, leida sobiv koemuster jne. Müts sai juba mitu nädalat tagasi valmis aga puudus idee kinnituse osas ning kuna tegu siiski proovitööga, siis arvas, et see jääbki paeltetuna tallele.
Kui ta Laimakülast tagasi tuli ja oma kolmeaugulisi nööpe sahtllisse pani, kukkus alalõug varbale. Imetabase juhuse tõttu passisid Laimakülas tehtud nööbid valatult selle mütsi juurde. Suurus, värvid ja voodrimuster....
Siis tuligi teha järelejäänud kahest ja poolest meetrist lõngast näpunöör ja nööbid kaunistuseks mütsile kinnitada. Olgu proovitöö siis ka siin vaatamiseks välja pandud.
Kududes tuli mütsile nimi ka: „Sügis Eestis“
Kuduprotokoll
Müts suurusele 50-55 cm
Lõng: Järve keskuse Veimevakast soetatud liivakarva Rowan Cotton Glace 50g + veidike oliivikarva sama lõnga äärepitsi sisse. Lõnga kulus TÄPSELT 1 tokk.
Vardad: 3,25
Vooder: õhuke velvetilaadne kangas Abakhanist
Äärepits raamatust „Heegeldatud äärepitsid“ (kui raamat jälle näppu juhtub, siis saab ka mustri number täpsustatud)
Seitsmeteistkümne kilo ploomide omanik
Polkovnik
Täna hommikul, peale seda kui ta taaskord oli kail oma rätikut lehvitanud (viimasel ajal toimub see pea igal esmaspäeval - „Ugandi“ käib miiniõhkamistega saarlaste meretagust rahu häirimas), kuulas ta Vikerraadiost Margit Kilumetsa jutuajamist noore keemiaõpetajaga. Nii liigutav oli kuulata siirast inimest, kes teeb oma tööd suure armastuse ja kutsumusega. Vähemalt selline sügav mulje talle jäi.
Kas asi on kättejõudnud kõrges eas või väga vaheldusrikkas eluperioodis, kuhu jagub kõiksuguseid emotsioone, või on hoopis ümbritsev maailm muutunud... aga nii sageli lähevad pisikesed argised maailmakillukesed talle hinge. Ausaid asju on justkui rohkem kui varem. Või märkab ta neid sagedamini. Tegelikult on maailm täis inimesi, kes teevad oma tööd kutsumusega ja kelle jaoks on töö tegemine samal ajal ka puhkus ning hobi. Inimesi, kes tunnevad muret teiste pärast ja ei pea paljuks ligimest aidata. Inimesi, kes saavad aru, et päike paistab ka neile, kes väärtustavad omaenese mugava elu asemel meie kõigi heaolu.
Sellised soojad hetked jäävad alles ka kõige suurema sügistormi ajal.
Ta tahab kududa Lindakesele retroliku mütsi. Lõiget pole olnud mahti otsida, seep’ ta improviseeris sel korral ise. Tegemist on proovitööga ja arenemisruumi on veel kilomeetrites. Lõiget tuleb siit-sealt kohendada, leida sobiv koemuster jne. Müts sai juba mitu nädalat tagasi valmis aga puudus idee kinnituse osas ning kuna tegu siiski proovitööga, siis arvas, et see jääbki paeltetuna tallele.
Kui ta Laimakülast tagasi tuli ja oma kolmeaugulisi nööpe sahtllisse pani, kukkus alalõug varbale. Imetabase juhuse tõttu passisid Laimakülas tehtud nööbid valatult selle mütsi juurde. Suurus, värvid ja voodrimuster....
Siis tuligi teha järelejäänud kahest ja poolest meetrist lõngast näpunöör ja nööbid kaunistuseks mütsile kinnitada. Olgu proovitöö siis ka siin vaatamiseks välja pandud.
Kududes tuli mütsile nimi ka: „Sügis Eestis“
Kuduprotokoll
Müts suurusele 50-55 cm
Lõng: Järve keskuse Veimevakast soetatud liivakarva Rowan Cotton Glace 50g + veidike oliivikarva sama lõnga äärepitsi sisse. Lõnga kulus TÄPSELT 1 tokk.
Vardad: 3,25
Vooder: õhuke velvetilaadne kangas Abakhanist
Äärepits raamatust „Heegeldatud äärepitsid“ (kui raamat jälle näppu juhtub, siis saab ka mustri number täpsustatud)
Seitsmeteistkümne kilo ploomide omanik
Polkovnik
02 Oktoober 2009
PESULÕKSU-MAALINGUD ja POLKOVNIKU NÕELALUSIKAS
(täiendatud versioon)
Sokike tegi pesulõksukunsti ja sai kõrgesti autasustet, mistõttu ta praegusel hetkel hoopistükkis koos madjaritega guljašši sööb.
Polkovnik nii suuri ambitsioone ei sea ja rahuldub ka koduse piimasupiga.
Seetõttu tegi ta oma heale sõbrannale uue käsitöö- ja taaskasutuse salongi avamise puhul peotäie omaloomingulisi ja läbiva kunstilise ideeta pesulõksumaali katsetusi.
Värvid valis lähtuvalt interjöörist - vana-roosa-pruuni-kirju-tapeet ja valge pitskardin. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks mannetu plagiaadiga ja et Polkovnikut oleks tabanud vaimuvaesuse periood. Ta arvas nimelt, et kaval on lõksud üleni ära värvida. Selleks lammutas kõik lõksud lahti ja loomulikult pani kõik vedrud - nii suurte kui väikeste omad - ühte hunnikusse. Siis valmistas ohtra veega akrüülvärvisegu. Võõpas puupulgad üle ja jättis kuivama. Palus kallil kaasal pesupulgad tagasi kokku panna ja läks senikauaks toast välja. Pisut rahulikum ikka... Pole õrna aimugi, kas sedaviisi värvitud pulgad pesule ka värvi annavad aga õnneks kasutatakse neid konkreetseid lõkse pigem sildistamiseks ja paberkorvi koos hoidmiseks.
Tegelikult on tal veel midagi öelda. See uus salong asub Tallinnas ja seal võib juhtuma hakata kõiksugu asju. Näiteks on oht, et koos hakkab käima Padjaklubi.
Siinkohal ta tooks kommertsimaigulisest teatest välja selle kõige tagumise osa - võimalus lasta oma kaunis-näputööd pildistada. Kui huvi on olemas, siis on võimalus, et proua Fotohaldjas hakkab iga kord Padjaklubiliste rahu kaamerklõpsudega häirima. Loodab ju butiigipidaja isegi oma pulkadest pisut edevamat jälge maha saada. Ärgu lugeja pahandagu ajas muutuva butiigi pesulõksuvitriini pärast.
Polkovniku nõelalusikas näeb Fotohaldja ilupildil välja selline:
Algul oli ta kindel, et on Keenjus. Nõelalusikas - milline mõte! Õnneks anti talle aega oma roosal uhkusepilvekesel hõljuda ning emotsiooni nuumata aga juhtus nii nagu Muumioru lendavate pilvedega. Haihtus ka see pilveke, kui selgus, et maailmas on juba nõelalusikaid tehtud. Siiski peab tunnistama, et vilditud versiooni ta veel näinud ei ole ning seega väike pilveräbal veel väreleb ta istumise all. Kangast tehtud versioon ripub sõber Marmelaadi köögiseinal, käsitöötarvete kapi kohal. Miskipärast tekkis lingvistiline seos ja tahaks öelda, et Marmelaad on lusika varna pannud ja hambad hoopis nurka visanud...
Kui publik nõuab, siis võib Marmelaad ka varnalusika kohta mõne illustreeriva materjali avaldada aga selle üle otsustab madaam juba ise.
Polkovnik
(täiendatud versioon)
Sokike tegi pesulõksukunsti ja sai kõrgesti autasustet, mistõttu ta praegusel hetkel hoopistükkis koos madjaritega guljašši sööb.
Polkovnik nii suuri ambitsioone ei sea ja rahuldub ka koduse piimasupiga.
Seetõttu tegi ta oma heale sõbrannale uue käsitöö- ja taaskasutuse salongi avamise puhul peotäie omaloomingulisi ja läbiva kunstilise ideeta pesulõksumaali katsetusi.
Värvid valis lähtuvalt interjöörist - vana-roosa-pruuni-kirju-tapeet ja valge pitskardin. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks mannetu plagiaadiga ja et Polkovnikut oleks tabanud vaimuvaesuse periood. Ta arvas nimelt, et kaval on lõksud üleni ära värvida. Selleks lammutas kõik lõksud lahti ja loomulikult pani kõik vedrud - nii suurte kui väikeste omad - ühte hunnikusse. Siis valmistas ohtra veega akrüülvärvisegu. Võõpas puupulgad üle ja jättis kuivama. Palus kallil kaasal pesupulgad tagasi kokku panna ja läks senikauaks toast välja. Pisut rahulikum ikka... Pole õrna aimugi, kas sedaviisi värvitud pulgad pesule ka värvi annavad aga õnneks kasutatakse neid konkreetseid lõkse pigem sildistamiseks ja paberkorvi koos hoidmiseks.
Tegelikult on tal veel midagi öelda. See uus salong asub Tallinnas ja seal võib juhtuma hakata kõiksugu asju. Näiteks on oht, et koos hakkab käima Padjaklubi.
Siinkohal ta tooks kommertsimaigulisest teatest välja selle kõige tagumise osa - võimalus lasta oma kaunis-näputööd pildistada. Kui huvi on olemas, siis on võimalus, et proua Fotohaldjas hakkab iga kord Padjaklubiliste rahu kaamerklõpsudega häirima. Loodab ju butiigipidaja isegi oma pulkadest pisut edevamat jälge maha saada. Ärgu lugeja pahandagu ajas muutuva butiigi pesulõksuvitriini pärast.
Polkovniku nõelalusikas näeb Fotohaldja ilupildil välja selline:
Algul oli ta kindel, et on Keenjus. Nõelalusikas - milline mõte! Õnneks anti talle aega oma roosal uhkusepilvekesel hõljuda ning emotsiooni nuumata aga juhtus nii nagu Muumioru lendavate pilvedega. Haihtus ka see pilveke, kui selgus, et maailmas on juba nõelalusikaid tehtud. Siiski peab tunnistama, et vilditud versiooni ta veel näinud ei ole ning seega väike pilveräbal veel väreleb ta istumise all. Kangast tehtud versioon ripub sõber Marmelaadi köögiseinal, käsitöötarvete kapi kohal. Miskipärast tekkis lingvistiline seos ja tahaks öelda, et Marmelaad on lusika varna pannud ja hambad hoopis nurka visanud...
Kui publik nõuab, siis võib Marmelaad ka varnalusika kohta mõne illustreeriva materjali avaldada aga selle üle otsustab madaam juba ise.
Polkovnik
30 September 2009
FFF kohtumine
Laimakülas toimunust...
Mõned päevad tagasi kogunesid Laima juurde Marmelaad, Sokike, Anakonda Lembelill ja Polkovnik, eelõhtul põikas läbi ka Lin. Tervislikel põhjustel oli vabastatud Juulike.
Fenomenaalne seltskond äärmiselt eriilmelisi tegelasi, kelle ühisnimetaja on Isetegija. Maailmas juhtub kummalisi asju ja tihti saavad need alguse peaaegu mitte millestki. Üks väike repliik või „täiesti tavaline“ situatsioon ja ühel hetkel on kõik teisiti.
Tekkis ju siinnegi seltskond Sokikese abikäest Marmelaadi blogi alustamisel ja rohkem või vähem juhuslikest ristpostitustest teineteise kommentaariumitesse. Kindlasti on mõeldud, et miks need eri Eesti otsades paiknevad isetegelased moodustavad justkui mingi grupeeringu. Pole neil ju isetegija-eelsest perioodist mitte midagi ühist, pole varem kohtunud, pole olnud tuttavad (siiski väikse mööndusega peab tõdema, et Juulike, kui värskeim liitunu, omab teatud tutvussidemeid). Sõpradeks nagu ei passi nimetada inimesi, keda tunned vähem kui aasta, kellega pole ära söödud puuda soola ja pole käidud läbi vasktorude (küll aga läbi Koeru) ja kellega kohtumised saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Samas on neid kõiki esimesest hetkest saati vallanud tunne, et vahepeal käidi lihtsalt poes pesupulbrit ostmas ja lastele tehti kodus supp soojaks ning nüüd saadi uuesti kokku, et veidi pläkutada. Laused, eriti Marmelaadi omad, jäävad selles seltskonnas lõpetamata, sest kõik juba niigi teavad, millega lause lõppeb. Sellest tuleneb oluline aja kokkuhoid ja infot saab vahetada kiiremini kui muidu. Info nobedale levikule aitab kaasa ka telepaatiline ülekandesüsteem. Midagi dubleerida ega korraldada pole vaja, sest kõik toimib. Siililegi on selge, et Laimat pudrupoti taha ei lasta (kui ei ole just soovi putru noa ja kahvliga süüa), et Sokikesel on oma sokikese-värvid, et Anakonda ületab end, kui varrukaservas paistab kasvõi üks mikroskoopiline volang, et Marmelaad peab täpselt teadma, mis kell väljub esimene praam, et Juulike põeb paksu mulgiveresust ja, et Polkovnik unistab kammitud vaibanarmastest. Imelihtne, kas pole! Justkui värvilised vurrkannid, mis tiirlevad igaüks oma tegemiste ümber ja juhuslikkuse teooria alusel aeg-ajalt nende tiirlemised sünkroniseeruvad ühiseks ringjaks liikumiseks. Hetke pärast on kõik vurrid juba tagasi laiali toa eri nurkades.
See on kõige selgem selgitus, mis ta suudab välja mõelda, miks saavad L., M., A., S., J. ja P. mõnikord kokku, et ühiselt veeta vähemalt 1 õhtu kvaliteetaega.
Sedakorda siis said neist Fanaatilised Fimo Foolijad - FFF kokkutulek. Eks igaüks eksponeerib oma saavutusi ise.
Siinsesse kroonikasse jääb kollektsioon Polkovniku valdavalt 3-augulisi kunstnööpe. Taotluslikult lopergused ja vabakäelised, ilma kammitud narmasteta. (Te ei kujuta ette, kui raske on teha loovaid ja vaba-käega asju. Parem ikka, kui saaks 9 korda mõõta). Roosasse on segatud meresoola kristalle ja pisut kodumaa mulda. Selle viimase idee andis Jõhvikas päeval ERMis oma tegemisi tutvustades.
Need kuldsetes toonides isendid on tehtud teadmisega, et nende paik on Juulikese võlulõngadest tehtud kampsunil.
Isetegijale lõpmata tänulik
Polkovnik
Laimakülas toimunust...
Mõned päevad tagasi kogunesid Laima juurde Marmelaad, Sokike, Anakonda Lembelill ja Polkovnik, eelõhtul põikas läbi ka Lin. Tervislikel põhjustel oli vabastatud Juulike.
Fenomenaalne seltskond äärmiselt eriilmelisi tegelasi, kelle ühisnimetaja on Isetegija. Maailmas juhtub kummalisi asju ja tihti saavad need alguse peaaegu mitte millestki. Üks väike repliik või „täiesti tavaline“ situatsioon ja ühel hetkel on kõik teisiti. Tekkis ju siinnegi seltskond Sokikese abikäest Marmelaadi blogi alustamisel ja rohkem või vähem juhuslikest ristpostitustest teineteise kommentaariumitesse. Kindlasti on mõeldud, et miks need eri Eesti otsades paiknevad isetegelased moodustavad justkui mingi grupeeringu. Pole neil ju isetegija-eelsest perioodist mitte midagi ühist, pole varem kohtunud, pole olnud tuttavad (siiski väikse mööndusega peab tõdema, et Juulike, kui värskeim liitunu, omab teatud tutvussidemeid). Sõpradeks nagu ei passi nimetada inimesi, keda tunned vähem kui aasta, kellega pole ära söödud puuda soola ja pole käidud läbi vasktorude (küll aga läbi Koeru) ja kellega kohtumised saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Samas on neid kõiki esimesest hetkest saati vallanud tunne, et vahepeal käidi lihtsalt poes pesupulbrit ostmas ja lastele tehti kodus supp soojaks ning nüüd saadi uuesti kokku, et veidi pläkutada. Laused, eriti Marmelaadi omad, jäävad selles seltskonnas lõpetamata, sest kõik juba niigi teavad, millega lause lõppeb. Sellest tuleneb oluline aja kokkuhoid ja infot saab vahetada kiiremini kui muidu. Info nobedale levikule aitab kaasa ka telepaatiline ülekandesüsteem. Midagi dubleerida ega korraldada pole vaja, sest kõik toimib. Siililegi on selge, et Laimat pudrupoti taha ei lasta (kui ei ole just soovi putru noa ja kahvliga süüa), et Sokikesel on oma sokikese-värvid, et Anakonda ületab end, kui varrukaservas paistab kasvõi üks mikroskoopiline volang, et Marmelaad peab täpselt teadma, mis kell väljub esimene praam, et Juulike põeb paksu mulgiveresust ja, et Polkovnik unistab kammitud vaibanarmastest. Imelihtne, kas pole! Justkui värvilised vurrkannid, mis tiirlevad igaüks oma tegemiste ümber ja juhuslikkuse teooria alusel aeg-ajalt nende tiirlemised sünkroniseeruvad ühiseks ringjaks liikumiseks. Hetke pärast on kõik vurrid juba tagasi laiali toa eri nurkades.
See on kõige selgem selgitus, mis ta suudab välja mõelda, miks saavad L., M., A., S., J. ja P. mõnikord kokku, et ühiselt veeta vähemalt 1 õhtu kvaliteetaega.
Sedakorda siis said neist Fanaatilised Fimo Foolijad - FFF kokkutulek. Eks igaüks eksponeerib oma saavutusi ise.
Siinsesse kroonikasse jääb kollektsioon Polkovniku valdavalt 3-augulisi kunstnööpe. Taotluslikult lopergused ja vabakäelised, ilma kammitud narmasteta. (Te ei kujuta ette, kui raske on teha loovaid ja vaba-käega asju. Parem ikka, kui saaks 9 korda mõõta). Roosasse on segatud meresoola kristalle ja pisut kodumaa mulda. Selle viimase idee andis Jõhvikas päeval ERMis oma tegemisi tutvustades.
Need kuldsetes toonides isendid on tehtud teadmisega, et nende paik on Juulikese võlulõngadest tehtud kampsunil.
Isetegijale lõpmata tänulik
Polkovnik
27 September 2009
OTSEREPORTAAŽ LAIMAKÜLAST
Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emostioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.
Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.
Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.
Peremees küsis just: „Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.
Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...
Polkovnik
Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emostioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.
Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.
Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.
Peremees küsis just: „Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.
Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...
Polkovnik
