RED HOT CHILLI ETNO



Kunagi ammu, siis kui ei olnud pooltoone, kui halb oli must, hea valge ja armastus punane ning rõõsat pale ehtisid vistrikud, olid emotsioonid hoopis teised. Ehedad. Aastatega on emotsioonid kulunud lamedamaks. Ehk on nii turvalisem...
Aga eile oli teisiti. Peale pikki aastaid tuli külla Ehe Kibelemine. Kibelemine peole, kus kõik teised olid aga tema ei saanud olla. Peole kus oli tema armastus. Must-valgel ajal oli see pigem romantiline armastus. Tänapäeval piiritu sõprade armastus. See valus kraapimine oli hinges ning klimp kurgus. Ning kõige selle otsas troonis teadmine, et nad söövad Laima šokoladikooki.
Nii nad siis istusid pikkade aastate järel taas koos Ehe Kibelemisega.


Täiesti ootamatult on Polkovniku Butiigi vallutanud tuline punane rahvuslikus kastmes. Kingitused sõpradele.

Juulikese jõulukink
Randmevõru. Vaba käega tikkimine, muster tuli ise lennult nõelaga otse kangale. Voodriks ja kotikeseks jupp vanast seelikusabast. Nööbiks klaaspärlid. Litrid ja seemnehelbeb peale puistatud.








Naabrinaise jõulukink
Haapsalu salli ainelised kätised. Puhas villane. Randmeosa niikut salli põhiosa (Merelaine muster). Pits kootud eraldi niikut salli pits. Naabrinaine armastab kuldseid toone ning soontes voolab slaavi keevaline veri. Seepärast mitte-maarahvapärased kuldkaunistused. Lõimumine?






Kaiu kink
Jälle salliainelised aga pitsi on poole rohkem. Ikka Merelaine muster, sest see on hea peen kiri, mis randme ümber paar korda ära mahub. Seekord toon-toonis vidinatega. Jälle punased kui tšillikaunad.





Kui päris aus olla, siis midagi jäi hinge vaevama. Taolisi randmesoojendajaid tuleb veel ja veel teha, sest ideid sündis muudkui juurde. Tahaks leiutada lisandeid, mis tooksid haapsalli võlu veel paremini välja ja siis tahaks veel... ja veel... ja veel....


Polkovnik

LIIGA ILUS, ET TÕSI OLLA

Kas saab olla imelisemat talve-võlumaad kui see, kus praegu elame? Talv nagu filmis.
Kas saab olla tõsi, et iluuisutamise EM toimub just praegu Tallinnas? See kättesamatult kauge glamuur sinise ekraani tagant on otse koduõuel.
Kas päriselus saab ka nii olla nagu unenäos - beened bitsipunujad-brouad sätivad näputööd roosinuppudega?



Häda ajab härja kaevu ja Polkovniku FIMO keerutama. Juba mõnda aega on keerelnud teema, et ilusate nõelpatjade juurde on raske leida ilusaid nööpnõelu. Proovitud sai pärlitega kaunistamist (nagu on näha selles sahtlis). Aga meeles mõlkus polümeersavi piiramatu maailm. Õnneks leidub maailmas Jõhvikas , kes tegi ära esimese katsetuse ja tulemus sai suurepärane ning inspireeriv – Polkovniku igavese tänu vääriline. Butiigiversioon nõelaroosidest on pisut teise, võiks isegi nimetada kannatlikkuse tehnikaga valminud.





Tegemist on täiesti praktiliste asjakestega. Kujutagem ette, et mõnel Laima-sugusel Beenel Broual juhtub olema rätsepatöö juures ilma roosideta nõelapadi ning õmmeldav kostüümegi satub olema hiirehall ja aknast ei paista ühtegi roosiõit. Siis on hädavajalik lisada väike roosinupp, et Singer-masin ikka vuriseks ja meeleolu ei närtsiks ja ergas puna püsiks palgel.
Ilus on olla, sest kole(nööpnõelte aeg ) on möödas!





Jätkuvat nõelapadjanduse hooaega täiendab põnev ettevõtmine „Eesti on käsitööriik!“


Rahulolev Polkovnik

Pildialbumi kaleidoskoop

NÕELAPADI "ADEELE"



Mis on parem, kas...
supermarket või pirukapood
universaalpesupulber või musta-pluusi-pesupulber
näokreem või silmaümbruse kreem
Risso praadimiseks ja salatile või extravirgin oliivõli
köögilnuga või fileerimisnuga
perejuuksur või naistejuuksur
käärid või paberikäärid
mitmekesine käsitööblogi või ühe-teema-blogi?

Juba ei-tea-mitmendat korda pakub butiik imetlemiseks nõelapatja. Taas kord topsi sees, taas kord vanast kardinast, taas kord romantiline. Täpselt Adeele-preili moodi.

Peensusteni omandatud oskused või lai pinnapealne teemade tundmine?







Läbimõõt ca 7 cm ja kõrgus ca 4cm.

Nagu heas seriaalis tavaks, näeb lõpus põnevamaid killukesi järgmistest osadest:





Dilemmaga Polkovnik

p.s. pöörakem tähelepanu ebasümmeetrilisele pitsi ja pärlite paigutusele - see teeb Adeelest eriti rariteetse eksemplari butiigiriiulil

Südamlikku uue saabumist!

PÕHJALA NEIUD

Valgemast valgem.
Valminud täieliku pühendumusega. Otsast lõpuni käsitsi tehtud. Laima tehtud masinõmblused harutas ta lahti, sest mõni neist ei jooksnud ilusti lõime vahelt ja see ajas padja vormist välja. Oma silm on sirkel ja käsi ikka kuninganna.











Udupilveline sõlmekunst on tõeline eneseületus. Ebasümmeetrilise vaba-kunsti saavutamine nõuab oluliselt suuremat jõupingust kui sõdursirged pärlirivid.

Päris riiulil on põhjala neidised veelgi valgemad ja väiksema niidi-paela tooni erinevusega, kui butiigi riiulil. Ikkagi Põhjala must detsember aga õnneks on välja mõeldud fototöötlus, see veidi leevendab aga me ei virise, eks. Mõõdud on miniatuursed (nagu tavaliselt) - 6 x 10 cm, topsipadjal kõrgust ca 6 cm ja läbimõõt 7cm.

Hetkel tema absoluutselt lemmikuim tikkimisblogi - Contemporary Embroidery - on olnud nende neiude valmimisel rammusaks ideepangaks. Liiga ilus, et tõsi olla - ohtralt valget ja ohtralt nõelapiste-sümfooniaid. Jumalik.

Kellele meeldis, vaatab pildialbumist pikemalt (ja suuremalt).
Sellelgi korral säästab ta kalleid lugejaid pikkadest sõnavõttudest. Kas see on hea või halb uudis, otsustab igaüks ise.


Piparkoogihooaega nautlev
Polkovnik

Tegelikult aru ta ei taipa, miks need pildid nii teraliseks siin kisuvad. Vaadake parem Flickrist.

RAAMAT

Rohelise Luksuse Häärberis toimus Vikikese köitmiskursus. Perenaine oma albumit sel päeval valmis ei saanud. Kaante kaunistamine ja kinnitamine jäi iseseisvaks tööks. Tegelikult talle meeldibki "disainimisfaasis" olla oma mõtetega üksi, ilma kohustuste ja tähtaegadeta.













Kasutatud on suures osas vanu pabereid, kangaid, nööpe, paelu. Pikem pildiülevaade albumis


Päikeselisest päevast püütuna kirjutas


p.s. ta sai suureks sõbraks naabrinaise fotoaparaadiga. Lõpuks ometi.
p.p.s. ta võtab lahkelt vastu kõik vanad perfokaardid.

PIPI POLKOVNIK

Keskkooli ajal ütles õpetaja talle: "Inimesed arvavad, et tõsist asja saab teha ainult kipras kulmu ja karmi pilguga. Õnneks Sina nenda inimeste hulka ei kuulu."

Ta ei ole nii hea Lindgreni-ekspert kui Juulike aga üht-teist on siiski kõrvade vahele jäänud. Õpetaja öeldud lausega seostub enim Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Pealtnäha lõbus tirts, kellel tegelikult olid väga tähtsad asjad ajada. Laulu Põhjamaast (kuigi ta ei saa päris täpselt aru, miks see Uibo selles filmis seda laulab) on ilus ja karge viide kinnitamaks eelöeldut. Jah, Polkovnik nagu Pipi.

Elu on lill, kuigi mõnikord väga okkaline lill. Mis siis!
PB on saanud aastaseks. Nagu sünnipäevalapsele kohane, kutsub ka Polkovniku Butiik külla. Ikka selleks, et tõsist asja naerul suuga teha. Ta üldse ei salga, et ootab külla usinaid näppe, kes aitaksid tal ära tuunida 3 kasti kohvipurke, sämppistega üle õmmelda vähemalt 4 villast pleedi, topsidesse meisterada hulgaliselt nõelapatju, õmmelda 12 kingikotti ning palju muudki lõigata, kleepida, punuda...

Laupäeval ta ootab oma butiigis . Tuldagu, oldagu, tehtagu, NAERDAGU. Pidulaud ja piduase on. Piduauto stardib laupäeva hommikul pealinnast ja tuleb tagasi pealinna siis, kui õige aeg on. Piduautosse mahub mõni ühik rahvast. Oodatud on ka muude paikkondade esindajad.

Viimase-hetke-kutsuja
Polkovnik oma parimais aastais

PÄEV, KUS MÕTLEMISE ORGANI ASEMEL HAIGUTAB VAAKUM

Suhteliselt tühja päeva puhul suhteliselt tühi postitus.



Objekt: nõelapadi
Kõrgus: ca 6cm
Foto: Kaili


Polkovnik

SÜGIS EESTIS



Täna hommikul, peale seda kui ta taaskord oli kail oma rätikut lehvitanud (viimasel ajal toimub see pea igal esmaspäeval - „Ugandi“ käib miiniõhkamistega saarlaste meretagust rahu häirimas), kuulas ta Vikerraadiost Margit Kilumetsa jutuajamist noore keemiaõpetajaga. Nii liigutav oli kuulata siirast inimest, kes teeb oma tööd suure armastuse ja kutsumusega. Vähemalt selline sügav mulje talle jäi.

Kas asi on kättejõudnud kõrges eas või väga vaheldusrikkas eluperioodis, kuhu jagub kõiksuguseid emotsioone, või on hoopis ümbritsev maailm muutunud... aga nii sageli lähevad pisikesed argised maailmakillukesed talle hinge. Ausaid asju on justkui rohkem kui varem. Või märkab ta neid sagedamini. Tegelikult on maailm täis inimesi, kes teevad oma tööd kutsumusega ja kelle jaoks on töö tegemine samal ajal ka puhkus ning hobi. Inimesi, kes tunnevad muret teiste pärast ja ei pea paljuks ligimest aidata. Inimesi, kes saavad aru, et päike paistab ka neile, kes väärtustavad omaenese mugava elu asemel meie kõigi heaolu.
Sellised soojad hetked jäävad alles ka kõige suurema sügistormi ajal.



Ta tahab kududa Lindakesele retroliku mütsi. Lõiget pole olnud mahti otsida, seep’ ta improviseeris sel korral ise. Tegemist on proovitööga ja arenemisruumi on veel kilomeetrites. Lõiget tuleb siit-sealt kohendada, leida sobiv koemuster jne. Müts sai juba mitu nädalat tagasi valmis aga puudus idee kinnituse osas ning kuna tegu siiski proovitööga, siis arvas, et see jääbki paeltetuna tallele.

Kui ta Laimakülast tagasi tuli ja oma kolmeaugulisi nööpe sahtllisse pani, kukkus alalõug varbale. Imetabase juhuse tõttu passisid Laimakülas tehtud nööbid valatult selle mütsi juurde. Suurus, värvid ja voodrimuster....
Siis tuligi teha järelejäänud kahest ja poolest meetrist lõngast näpunöör ja nööbid kaunistuseks mütsile kinnitada. Olgu proovitöö siis ka siin vaatamiseks välja pandud.
Kududes tuli mütsile nimi ka: „Sügis Eestis“





Kuduprotokoll
Müts suurusele 50-55 cm
Lõng: Järve keskuse Veimevakast soetatud liivakarva Rowan Cotton Glace 50g + veidike oliivikarva sama lõnga äärepitsi sisse. Lõnga kulus TÄPSELT 1 tokk.
Vardad: 3,25
Vooder: õhuke velvetilaadne kangas Abakhanist
Äärepits raamatust „Heegeldatud äärepitsid“ (kui raamat jälle näppu juhtub, siis saab ka mustri number täpsustatud)



Seitsmeteistkümne kilo ploomide omanik
Polkovnik

PESULÕKSU-MAALINGUD ja POLKOVNIKU NÕELALUSIKAS
(täiendatud versioon)

Sokike tegi pesulõksukunsti ja sai kõrgesti autasustet, mistõttu ta praegusel hetkel hoopistükkis koos madjaritega guljašši sööb.
Polkovnik nii suuri ambitsioone ei sea ja rahuldub ka koduse piimasupiga.

Seetõttu tegi ta oma heale sõbrannale uue käsitöö- ja taaskasutuse salongi avamise puhul peotäie omaloomingulisi ja läbiva kunstilise ideeta pesulõksumaali katsetusi.



Värvid valis lähtuvalt interjöörist - vana-roosa-pruuni-kirju-tapeet ja valge pitskardin. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks mannetu plagiaadiga ja et Polkovnikut oleks tabanud vaimuvaesuse periood. Ta arvas nimelt, et kaval on lõksud üleni ära värvida. Selleks lammutas kõik lõksud lahti ja loomulikult pani kõik vedrud - nii suurte kui väikeste omad - ühte hunnikusse. Siis valmistas ohtra veega akrüülvärvisegu. Võõpas puupulgad üle ja jättis kuivama. Palus kallil kaasal pesupulgad tagasi kokku panna ja läks senikauaks toast välja. Pisut rahulikum ikka... Pole õrna aimugi, kas sedaviisi värvitud pulgad pesule ka värvi annavad aga õnneks kasutatakse neid konkreetseid lõkse pigem sildistamiseks ja paberkorvi koos hoidmiseks.





Tegelikult on tal veel midagi öelda. See uus salong asub Tallinnas ja seal võib juhtuma hakata kõiksugu asju. Näiteks on oht, et koos hakkab käima Padjaklubi.

Siinkohal ta tooks kommertsimaigulisest teatest välja selle kõige tagumise osa - võimalus lasta oma kaunis-näputööd pildistada. Kui huvi on olemas, siis on võimalus, et proua Fotohaldjas hakkab iga kord Padjaklubiliste rahu kaamerklõpsudega häirima. Loodab ju butiigipidaja isegi oma pulkadest pisut edevamat jälge maha saada. Ärgu lugeja pahandagu ajas muutuva butiigi pesulõksuvitriini pärast.

Polkovniku nõelalusikas näeb Fotohaldja ilupildil välja selline:




Algul oli ta kindel, et on Keenjus. Nõelalusikas - milline mõte! Õnneks anti talle aega oma roosal uhkusepilvekesel hõljuda ning emotsiooni nuumata aga juhtus nii nagu Muumioru lendavate pilvedega. Haihtus ka see pilveke, kui selgus, et maailmas on juba nõelalusikaid tehtud. Siiski peab tunnistama, et vilditud versiooni ta veel näinud ei ole ning seega väike pilveräbal veel väreleb ta istumise all. Kangast tehtud versioon ripub sõber Marmelaadi köögiseinal, käsitöötarvete kapi kohal. Miskipärast tekkis lingvistiline seos ja tahaks öelda, et Marmelaad on lusika varna pannud ja hambad hoopis nurka visanud...
Kui publik nõuab, siis võib Marmelaad ka varnalusika kohta mõne illustreeriva materjali avaldada aga selle üle otsustab madaam juba ise.


Polkovnik

FFF kohtumine

Laimakülas toimunust...

Mõned päevad tagasi kogunesid Laima juurde Marmelaad, Sokike, Anakonda Lembelill ja Polkovnik, eelõhtul põikas läbi ka Lin. Tervislikel põhjustel oli vabastatud Juulike.

Fenomenaalne seltskond äärmiselt eriilmelisi tegelasi, kelle ühisnimetaja on Isetegija. Maailmas juhtub kummalisi asju ja tihti saavad need alguse peaaegu mitte millestki. Üks väike repliik või „täiesti tavaline“ situatsioon ja ühel hetkel on kõik teisiti.

Tekkis ju siinnegi seltskond Sokikese abikäest Marmelaadi blogi alustamisel ja rohkem või vähem juhuslikest ristpostitustest teineteise kommentaariumitesse. Kindlasti on mõeldud, et miks need eri Eesti otsades paiknevad isetegelased moodustavad justkui mingi grupeeringu. Pole neil ju isetegija-eelsest perioodist mitte midagi ühist, pole varem kohtunud, pole olnud tuttavad (siiski väikse mööndusega peab tõdema, et Juulike, kui värskeim liitunu, omab teatud tutvussidemeid). Sõpradeks nagu ei passi nimetada inimesi, keda tunned vähem kui aasta, kellega pole ära söödud puuda soola ja pole käidud läbi vasktorude (küll aga läbi Koeru) ja kellega kohtumised saab ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Samas on neid kõiki esimesest hetkest saati vallanud tunne, et vahepeal käidi lihtsalt poes pesupulbrit ostmas ja lastele tehti kodus supp soojaks ning nüüd saadi uuesti kokku, et veidi pläkutada. Laused, eriti Marmelaadi omad, jäävad selles seltskonnas lõpetamata, sest kõik juba niigi teavad, millega lause lõppeb. Sellest tuleneb oluline aja kokkuhoid ja infot saab vahetada kiiremini kui muidu. Info nobedale levikule aitab kaasa ka telepaatiline ülekandesüsteem. Midagi dubleerida ega korraldada pole vaja, sest kõik toimib. Siililegi on selge, et Laimat pudrupoti taha ei lasta (kui ei ole just soovi putru noa ja kahvliga süüa), et Sokikesel on oma sokikese-värvid, et Anakonda ületab end, kui varrukaservas paistab kasvõi üks mikroskoopiline volang, et Marmelaad peab täpselt teadma, mis kell väljub esimene praam, et Juulike põeb paksu mulgiveresust ja, et Polkovnik unistab kammitud vaibanarmastest. Imelihtne, kas pole! Justkui värvilised vurrkannid, mis tiirlevad igaüks oma tegemiste ümber ja juhuslikkuse teooria alusel aeg-ajalt nende tiirlemised sünkroniseeruvad ühiseks ringjaks liikumiseks. Hetke pärast on kõik vurrid juba tagasi laiali toa eri nurkades.
See on kõige selgem selgitus, mis ta suudab välja mõelda, miks saavad L., M., A., S., J. ja P. mõnikord kokku, et ühiselt veeta vähemalt 1 õhtu kvaliteetaega.

Sedakorda siis said neist Fanaatilised Fimo Foolijad - FFF kokkutulek. Eks igaüks eksponeerib oma saavutusi ise.

Siinsesse kroonikasse jääb kollektsioon Polkovniku valdavalt 3-augulisi kunstnööpe. Taotluslikult lopergused ja vabakäelised, ilma kammitud narmasteta. (Te ei kujuta ette, kui raske on teha loovaid ja vaba-käega asju. Parem ikka, kui saaks 9 korda mõõta). Roosasse on segatud meresoola kristalle ja pisut kodumaa mulda. Selle viimase idee andis Jõhvikas päeval ERMis oma tegemisi tutvustades.





Need kuldsetes toonides isendid on tehtud teadmisega, et nende paik on Juulikese võlulõngadest tehtud kampsunil.







Isetegijale lõpmata tänulik
Polkovnik

OTSEREPORTAAŽ LAIMAKÜLAST



Kui emotsioone nii palju, et üle ääre ajab, siis tuleb haarata sulg ja lõpuks ometi ka miskit ajalookroonikatesse salvestada.
Frau Laima võõrustab hetkel Polkovnikut ja veel paari (ise)tegelast. Aru siin ei taipa, mismoodi emostioonid küll tekivad. Ülivõrdes ja ikka veel ja veel ja veel.
Ta ei hakka lugejat koormama kirjeldustega pasunakoorist ja punasest vaibast, värvilistest pesulõksudest ja kellegi kaunist roosi-roosilisest (jutsnimelt, roosiroosilisest) kohvipurgist, Mihklipäevast ERMis, ameerika-kleidi-kaltsukast, üliarmsast üllatus-albumist, värviliste lehtedega Toomemäest ja Mänguasja Muuseumist, suitsmustade palkidega rehetoas roosilisele laudlinale kantud hirvehautisest, šokoladikoogist, värvilisest kapinupust, roosimoosist, loosiõnnest, Johanneste kipspeadest ja mesilase kustuvast muljest.

Ta jutustab oma üliarmsast elamusest Emajõe ääres.


Kogu eelnimetatud põnevuse vahepeal sattusid nad koos Laimaga Tartus mänguasjamajja. Marmelaad pandi oma auto kõrvale valveseisakus ootama, mil saabuvad teejuhatajad. Aga tormates oma automobiili poole, sattusid teejuhatajad Munga tänaval Pille-Resa Nukumajja. Vau! Imearmas väike poeke, mis on täis kõnekaid pisikesi pupesid. Seal valdav eriline tunne lihtsalt trügib särgivahele. Hinnad usaldusväärsed ja teoste väärilised. Ja milline suhtumine külastajatesse! Kui hoolikalt valiti pisikesele KLÕUNile sobivat kotikest ja siis kotikesele sildikest ja pildikest ja kõik muu inimlik. Ei mingit õpitut plastmass-meeldivat-klienditeenindust. Siiras ja sõbralik ja armsalt krobeline külalislahkus. See oli viimase aja vaieldamatult elamusrikkaim poekülastus.



Peremees küsis just: „Kas te olete juba oma hommikuse vahuveini saanud?“. Laual aurab värse puder ja ninna kipub piparmünditee lõhn. Kõik juba on kärsitud, sest keegi häirib klahviklõbinaga hommikuidülli.



Vabandust, lugejad, tema hommikusöök ootab...








Polkovnik

5.SEPTEMBER

Polkovniku butiik poetab valla akna, et septembrituul viiks sellest suveleitsaku.
Mis kannatamatutele ootajatele aknast paistab...

Kuigi talle meeldib roosa, on tema lemmikvärv valge.
Kuigi talle meeldivad roosid, on tema lemmiklill valge liilia.
Ja käsitöö on ka sageli valge.

Mustas öös paistab valge kuu, just nii hetkel ongi. Septembri viiendal päeval kaevab alateadvus välja liilialõhna ja pisut melanhooliat.

Aga mis ikkagi aknast paistab?
Veidike lugemist...


Veidike viltimist...



. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

täna ööseks võin jääda, mis võiks olla ilusam
tantsin Sinuga taevas, ainult tähed jalge all...




Pühendusega emale.

Polkovnik

VASTUPANDAMATU

Ta kondab mööda blogisid ja ei suuda enam oma näppe vagusi hoida. Kas butiik teeb uksed lahti? Ei, butiik on veel suvepuhkusel. Aga märk pannakse maha...

Ta tegi nupu, et näidata oma roosalembust.



Ja Te võite seda kasutada:
http://www.isetegija.net/mkportal/blog/images/27318Mullemeeldibroosa.jpg

Ojaa, roosa....


Teie
Polkovnik

I VAATUSE LÕPP

Seda veebipäevikut alustas ta skeptiliselt. Vaja oli kohta, kuhu panna üles mõned pildid ja nende kirjeldus. Ei rohkemat.
Läks veidi teisiti, või kuidas?
Suur (eestimaine) suvi on käes, kohustused-unistused kutsuvad. Ta on enda ja Sinu vastu aus - butiik peab minema suvepuhkusele. Ei, see ei tähenda, et käsitöö on unarusse jäänud. Näputööd jagub ka suvesse aga butiigiriiulitele seda vist ei jõua.
Tema jaoks on läbi saanud esimene siinne blogipidamise hooaeg. Fantastiline aeg. Samas on kirjutamisest-muljetamisest saanud väike kirg ja ta jätkab suvejutte Rohelise Luksuse Häärberi blogis . Kui Polkovniku Butiik on midagi ulmelist ja käega mitte-katsutavat, siis Rohelise Luksuse Häärber on päriselt ka olemas. Põlletatud Polkovnik toimetab seal suvi läbi, tulge külla. Teisipäeav õhtuti on seal koos Padjaklubi. Näputööfännidele peaks see koht passima. Hetkeb käsitööbuduaaris.
Esimesed postitused olid pildivabad. Nii ka selle hooaja viimane - fotoaparaat lakkas töötamast. Sügisel juba uute piltidega.


Roosaroosilise rätiga lehvitab
Polkovnik