Polkovniku butiik
Polkovniku butiik
17 November 2010
POLKOVNIKU LAPSEPÕLVEKODU
POLKOVNIKU UUS KODU



Veidi rohkem, kui kaks aastat tagasi ei arvanud ta blogidest mitte midagi. Blogid olid tema silmis teismeliste maailmavalu väljaelamise virtuaalpäeviku sünonüüm. Ei teagi täpselt, millest selline arvamus oli kujunenud. Ka oma isetegija-ajaarvamise alguspäevadel sukeldus ta ennekõike foorumisse ja jättis kajamid tahaplaanile. Ei vaimustanud teda see maailm. Ta oli liiga kriitiline arvates, et kõik maailmale avaldatu peab laitmatult läbimõeldud ja ideaali poole püüdlev olema. Kodukootud veebipäevikute mentaliteet on aga teine. Ta ei taibanud seda, sest polnud märganud ega ise kogenud. Polnud süvenenud.

Vastumeelselt registreeris ta oma blogi. Oli vaja kohta, kus esitleda oma näputööd ühe ühistegemise raames. Kuna virtuaalset pildialbumit tal ka polnud ning polnud ka kavas ’nii-turvaliselt-arvutis-lõsutavaid-pilte’ üles-alla-paremale-vasemale laadima hakata, siis tundus veebipäeviku omamine rahuldava kompromissina. Aga ainult nendeks puhkudeks, kui peab oma näputööd esitlema, et ühistegemistest osa saada. Ja ainult pildid … ja minimaalsel hulgal hädavajalikku kirjeldust. Milleks unustada end verbaalse kõhulahtisuse kätte vaevlema, eksole! Ta ei oska ju seda…

Praegu, 2010.aasta novembris, on ta sunnitud ajale tagasi vaatama ja muigama. Te ju saate isegi aru, miks. Ja praegu, 2010.aasta novembris, vaatab ta ka ajale ette ja on õnnelik. Aeg on edasi liikuda. Isetegija armas veebipäevik on olnud kui virtuaaltegelase Polkovniku lapsepõlvekodu. Seal ta sündis, kasvas, õppis. Seal on tema sõbrad. Sõbrad, kellega ta poleks ehk iial muidu kohtunud – Anakonda Lembelill, Marmelaad, Sokike on ainult mõned (küll aga kronoloogilises mõttes esimesed) neist. Sinu kõige paremad sõbrad ei pea olema need, keda oled kogu elu tundud vaid need, keda sa tahad kogu ülejäänud elu oma kõrval tunda.

Polkovniku Butiik läheb laia ilma. Kolib lapsepõlevkodust minema. Aga nii nagu päris elu, ei jäta ka Polkovnik oma kallist kodu-butiiki maha vaid käib siin nädalalõppudel ja pühadel ilusaid hetki veetmas. Kodu lõhna nuusutamas. Toob kaasa oma mõtted ja paremad palad ning pühib nostalgiliselt vanadelt armsatelt butiigiriiulitelt tolmu.
Aeg veereb siin nüüd vaiksemalt aga see-eest ikka sama hinnaliselt.

Aitäh, isetegijad ja blogide tehniline tugi! Ma kummardan teie ees maani ja kutsun teid külla uude Polkovniku Butiiki . Seal on juba jõululõhna tunda.


Heade soovidega perfektselt koledas novembris
Polkovnik


» Polkovnik posted @ 21:08 - Link - kommentaarid (6)
16 November 2010
TARK EI TORMA ehk VANANAISTESUVI
Laima. Laima! Laima!!!

Polkovnikul on üks tore sõber (rõhk sõnadel ’tore’ ja ’sõber’, mitte sõnal ’üks’). Laima
on tema nimi. See postitus on pühendatud talle ja ärgu teised sõbrad end nüüd kõrvalejäetuna tundku, sest võib-olla on teil lõpuks isegi hea meel, et pole sattunud Polkovniku terava sule alla.



Laimaga koos on palju asju korda saadetud. Ja palju asju on veel korda saatmata aga küll jõuab. Näiteks on praeguses perfektselt koledas novembris paslik rääkida suvisest Pärnu Hansalaadast.

Suvine palavus ja tolmavad teed, valged sitsikleidid ning rinnuni putkepuhmad ning turistidest pungil suvine hansalinn. Kaks suvepäeva olid täis uudset kogemust ja veendumust, et omade seas on ikka hää (isegi kui kannatlikkus ja püsivus päästavad muidu nii ontlikes piigades valla varjul olnud nukunäitleja-anded või midagi veel hullemat).



Laadamelust tagasiteel Laimakülla-Võrru-Setumaale saatis meid südasuvine suur kuu. Kuu oli tunnistajaks, et kolm naist (ka Lin oli meiega) sõlmisid pühalikult kokkuleppe, et see suvi tuleb niipikk-niipikk ja selle lõppu on tore oodata, sest siis saab kingitusi. Jah, vananaistesuvekingitusi Linilt Laimale, Laimalt Polkovnikule, Polkovnikult Linile.



Ja kuu teab ka seda, mida Laima ei taha mäletada – vananaistesuvel kannavad trendikad daamed randmesoojendajaid. Ilus öö oli. Kuu saatis Polkovniku Värskasse ja läks siis salu taha puhkama. Kaunis oli Setumaa hahhetaval hommikul kuulata ritsikate sirtsumist, tõmmata looduse vaikuses ninna metsmaasika lõhna, õnnelikult ohata, et sul on nii toredad sõbrad ning uinuda esimeste koidukiirte paitustega ise samal ajal põnevusega suve lõppu oodates.

Paar kuud hiljem…
Kui Laima Liniga uksest sisse astus, praadis Polkovnik pekki. Sõbrad olid jälle koos. Oli ka põhjust. Suvi hakkas otsa saama ja aastaringe oli juurde lisandunud. Suvisest Pärnust ja maailmaveerelisest Setumaast polnud enam jälgegi. Olid suurlinna tuled. Oli Tallinn ja oli Chicago.



Leebetest sitsikleitides piigadest olid saanud mohhitot limpsivad nailontibid pealinna päkapikudiskol. Õhtu kiskus välja ka kõige nurjatumad hingesopid, mille olemasolu me tunnistadagi ei taha. Muidu nii malbe olekuga Laima näitas oma varjatut palet…. Mohhito ja suurlinna furoor tegid Laima silmis Leitnantist maailma ilusaima mehe...



Polkovnikul jäi üle imestusest suuri silmi teha ning … andestada. Sest ei võinud ju Laimaküla metalliklillast majast, mille ümber on idülliheies roosiaed ja kus sügiseti punavad õunapuud, tulnud kaunishing teada, millised ohud varitsevad urbanistlikus Tallinnas, kus võimu on haaranud modernsed kantmajad ja emantsipeerunud kontoritibid. Teine maailm.

Polkovnik andestab ja Laima ei pea enam piinlikkust tundma.



Kindlasti ei pea ta piinlikkus tundma oma imelise kätetöö pärast. Laima vananaistesuve kink Polkovnikule oli stiilipuhtalt puna-täpiline. Igati elegantne oma pisimaski detailis. Minimalistlikult mummu-marjaline niikut’ linnajõhvikad.





Seejuures absoluutselt praktiline ja süsteemne, just nii nagu Polkovnikule meeldib.







Ja killuke meenutust suvest ja roosiaiast ja lihtsast helgusest - sealt kust meiesugused tegelikult pärit on. Linnaelu on selle kõrval kõigest hale fiktsioon.





Aitäh, kallis Laima!


p.s. Tark ei torma = milleks kirjutada asjadest siis, kui need juhtuvad, kui tegelikult saab kirjutada ka 2 kuud hiljem...

» Polkovnik posted @ 20:20 - Link - kommentaarid (14)
29 Juuni 2010
ÜLE KOERA SABA AGA MITTE ÜLE KOERA



Algul oli selline jutt ja pildid . Nüüd siis selline:

Kunagi hästi ammu, siis kui elu oli veel mustvalge, elas üks tubli inimene, kellele meeldis tikkida lillelisi laudlinu. Enamus nõelvõluri töid tuli tal imeliselt välja, kuid üks helehall linane lina jäi lõpetamata. Tõenäoliselt torkas ta kogemata nõelaga näppu ja solvus. Lõpetamata tikand koos nõela ja jupi niidiga jäi õnnetult kapinurka seisma.
Palju-palju aastaid hiljem, peale pikki rännakuid ja seiklemisi, jõudis laudlina Elvasse väärtkraamipoodi. Selles pühapaigas toimuski tähelepanuväärne kohtumine Polkovniku-nimelise haldjaga. Et elukeskkonna muutus liiga äkiline poleks, tuli tegeleda aklimatisatsiooniga ning laudlina seisis oma uues kodus endises olukorras. Nii umbes pool aastat.
Kuniks jagus julgust ja mahti võtta värisevi käsi meistriteos ette ja lõpetada selle väga tubli inimese teos.

Maha sai maetud esialgne mõte must-valge (hall-pruuni) ajastu taastamisest ning selle asemel sai lina endale kaasaegse värvilise aktsendi. Ka Polkovniku uhkus vajab pisut paitust. Kui näiteks prouad sõbrannad linastatud laua taha kohvi ja maasika rullbiskviiti mekkima tulevad ja hüüatavad: „Oi, kas sa ise tikkisid?“, siis saab oma väikese valge sõrmega osutada: „Jah, selle värvilise jupi. Viimase niidiotsa peitsin mairoosi põõsa all.“











Tegelikult kannab imeilus lina väärikalt välja ka jäätise-pikniku-lina vastutusrikka rolli. Vaata veel...




Suvine Polkovnik
(fotod: Miret Tuur)

» Polkovnik posted @ 20:07 - Link - kommentaarid (16)
16 Veebruar 2010
OMA KÄTEGA TEHTUD ROMANTIKA

Romantilise pakivahetuse viimase sammuna viib TarkPost paki Annyliisile . Tema blogi sirvides on ilmselge, et tegu on rohelisest värvist vaimustunud naisterahvaga. Kuidas panna roheline romantilisse võtmesse? Egoistlikel kaalutlustel sai pakk põhitooniks siiski maailma kõige ilusama värvi - valge. Õnneks sobib valge kõrvale ka roheline ning selge on see, et romantilisest pakist ei saa puududa roosa. Midagi saajale, midagi saatjale, midagi romantikale.




Retsept on imelihtne:

Väike valge pitspaberiga märkmik rohetäpilise siselehe ja roosiliste vahelehtedega...
Tillukeses ämbris nõelapadi ja roosilised nööpnõelad...
Lilleklambrid fimost südamikega...
Taskurätik, mille pits on heegeldatud niidiga nr 0,70...
Mikromõõduline tikitud lillega pilt...
Roheline küünal...
Üks rull valget pitsi ja veidi ka rohelist...
Täpiliseks maalitud pesulõksud...
Mõned kaardikaunistused...
Peotäis nööpe...
Roosiline tikutops...

Seejärel võta tassike teed ja kõrvale muredaid võiküpsiseid ning loe Marie Underi luuletust "Hommik"










Igal hommikul uuesti sünnin ma
roosana linade valevast vahust.
Kuldset liiva päike kui pilluks
vastu mu väikseid uniseid ruute:
kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul pudeneb mitmeks killuks.
Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev,
aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.

T ä n a on tulnud ning E i l e suri!
Hommik - sild roosidest punut mind kannab
päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
millel on paisul sinine puri.

Valgete kõrgete hangede tagant juba paistab heleroheline kevad....











Klikitav Polkovnik

ja

kniks Roosamammale, kellega koos kõik pildile sai püütud

» Polkovnik posted @ 19:24 - Link - kommentaarid (25)
13 Veebruar 2010
ROMANTIKA PIILUB



Butiigis valmib romantiline pakk. Tulemust ei pea luubiga vaatama aga tulemuse saavutamiseks kuluks suurendusklaas kohati ära küll... Taustsüsteemiks on seatud traditsiooniline tikutops.




Polkovnik

» Polkovnik posted @ 13:29 - Link - kommentaarid (12)
07 Veebruar 2010
RED HOT CHILLI ETNO



Kunagi ammu, siis kui ei olnud pooltoone, kui halb oli must, hea valge ja armastus punane ning rõõsat pale ehtisid vistrikud, olid emotsioonid hoopis teised. Ehedad. Aastatega on emotsioonid kulunud lamedamaks. Ehk on nii turvalisem...
Aga eile oli teisiti. Peale pikki aastaid tuli külla Ehe Kibelemine. Kibelemine peole, kus kõik teised olid aga tema ei saanud olla. Peole kus oli tema armastus. Must-valgel ajal oli see pigem romantiline armastus. Tänapäeval piiritu sõprade armastus. See valus kraapimine oli hinges ning klimp kurgus. Ning kõige selle otsas troonis teadmine, et nad söövad Laima šokoladikooki.
Nii nad siis istusid pikkade aastate järel taas koos Ehe Kibelemisega.


Täiesti ootamatult on Polkovniku Butiigi vallutanud tuline punane rahvuslikus kastmes. Kingitused sõpradele.

Juulikese jõulukink
Randmevõru. Vaba käega tikkimine, muster tuli ise lennult nõelaga otse kangale. Voodriks ja kotikeseks jupp vanast seelikusabast. Nööbiks klaaspärlid. Litrid ja seemnehelbeb peale puistatud.








Naabrinaise jõulukink
Haapsalu salli ainelised kätised. Puhas villane. Randmeosa niikut salli põhiosa (Merelaine muster). Pits kootud eraldi niikut salli pits. Naabrinaine armastab kuldseid toone ning soontes voolab slaavi keevaline veri. Seepärast mitte-maarahvapärased kuldkaunistused. Lõimumine?






Kaiu kink
Jälle salliainelised aga pitsi on poole rohkem. Ikka Merelaine muster, sest see on hea peen kiri, mis randme ümber paar korda ära mahub. Seekord toon-toonis vidinatega. Jälle punased kui tšillikaunad.





Kui päris aus olla, siis midagi jäi hinge vaevama. Taolisi randmesoojendajaid tuleb veel ja veel teha, sest ideid sündis muudkui juurde. Tahaks leiutada lisandeid, mis tooksid haapsalli võlu veel paremini välja ja siis tahaks veel... ja veel... ja veel....


Polkovnik


» Polkovnik posted @ 20:11 - Link - kommentaarid (23)
19 Jaanuar 2010
LIIGA ILUS, ET TÕSI OLLA

Kas saab olla imelisemat talve-võlumaad kui see, kus praegu elame? Talv nagu filmis.
Kas saab olla tõsi, et iluuisutamise EM toimub just praegu Tallinnas? See kättesamatult kauge glamuur sinise ekraani tagant on otse koduõuel.
Kas päriselus saab ka nii olla nagu unenäos - beened bitsipunujad-brouad sätivad näputööd roosinuppudega?



Häda ajab härja kaevu ja Polkovniku FIMO keerutama. Juba mõnda aega on keerelnud teema, et ilusate nõelpatjade juurde on raske leida ilusaid nööpnõelu. Proovitud sai pärlitega kaunistamist (nagu on näha selles sahtlis). Aga meeles mõlkus polümeersavi piiramatu maailm. Õnneks leidub maailmas Jõhvikas , kes tegi ära esimese katsetuse ja tulemus sai suurepärane ning inspireeriv – Polkovniku igavese tänu vääriline. Butiigiversioon nõelaroosidest on pisut teise, võiks isegi nimetada kannatlikkuse tehnikaga valminud.





Tegemist on täiesti praktiliste asjakestega. Kujutagem ette, et mõnel Laima-sugusel Beenel Broual juhtub olema rätsepatöö juures ilma roosideta nõelapadi ning õmmeldav kostüümegi satub olema hiirehall ja aknast ei paista ühtegi roosiõit. Siis on hädavajalik lisada väike roosinupp, et Singer-masin ikka vuriseks ja meeleolu ei närtsiks ja ergas puna püsiks palgel.
Ilus on olla, sest kole(nööpnõelte aeg ) on möödas!





Jätkuvat nõelapadjanduse hooaega täiendab põnev ettevõtmine „Eesti on käsitööriik!“


Rahulolev Polkovnik

Pildialbumi kaleidoskoop

» Polkovnik posted @ 22:23 - Link - kommentaarid (34)
18 Jaanuar 2010
NÕELAPADI "ADEELE"



Mis on parem, kas...
supermarket või pirukapood
universaalpesupulber või musta-pluusi-pesupulber
näokreem või silmaümbruse kreem
Risso praadimiseks ja salatile või extravirgin oliivõli
köögilnuga või fileerimisnuga
perejuuksur või naistejuuksur
käärid või paberikäärid
mitmekesine käsitööblogi või ühe-teema-blogi?

Juba ei-tea-mitmendat korda pakub butiik imetlemiseks nõelapatja. Taas kord topsi sees, taas kord vanast kardinast, taas kord romantiline. Täpselt Adeele-preili moodi.

Peensusteni omandatud oskused või lai pinnapealne teemade tundmine?





Läbimõõt ca 7 cm ja kõrgus ca 4cm.

Nagu heas seriaalis tavaks, näeb lõpus põnevamaid killukesi järgmistest osadest:





Dilemmaga Polkovnik

p.s. pöörakem tähelepanu ebasümmeetrilisele pitsi ja pärlite paigutusele - see teeb Adeelest eriti rariteetse eksemplari butiigiriiulil

» Polkovnik posted @ 00:37 - Link - kommentaarid (10)
31 Detsember 2009
Südamlikku uue saabumist!














P embroke, MA O L pembro K e, MA letter O letter V typewriter key letter N I from electricity K



» Polkovnik posted @ 19:48 - Link - kommentaarid (24)
05 Detsember 2009
PÕHJALA NEIUD

Valgemast valgem.
Valminud täieliku pühendumusega. Otsast lõpuni käsitsi tehtud. Laima tehtud masinõmblused harutas ta lahti, sest mõni neist ei jooksnud ilusti lõime vahelt ja see ajas padja vormist välja. Oma silm on sirkel ja käsi ikka kuninganna.





Udupilveline sõlmekunst on tõeline eneseületus. Ebasümmeetrilise vaba-kunsti saavutamine nõuab oluliselt suuremat jõupingust kui sõdursirged pärlirivid.

Päris riiulil on põhjala neidised veelgi valgemad ja väiksema niidi-paela tooni erinevusega, kui butiigi riiulil. Ikkagi Põhjala must detsember aga õnneks on välja mõeldud fototöötlus, see veidi leevendab aga me ei virise, eks. Mõõdud on miniatuursed (nagu tavaliselt) - 6 x 10 cm, topsipadjal kõrgust ca 6 cm ja läbimõõt 7cm.

Hetkel tema absoluutselt lemmikuim tikkimisblogi - Contemporary Embroidery - on olnud nende neiude valmimisel rammusaks ideepangaks. Liiga ilus, et tõsi olla - ohtralt valget ja ohtralt nõelapiste-sümfooniaid. Jumalik.

Kellele meeldis, vaatab pildialbumist pikemalt (ja suuremalt).
Sellelgi korral säästab ta kalleid lugejaid pikkadest sõnavõttudest. Kas see on hea või halb uudis, otsustab igaüks ise.


Piparkoogihooaega nautlev
Polkovnik

Tegelikult aru ta ei taipa, miks need pildid nii teraliseks siin kisuvad. Vaadake parem Flickrist.

» Polkovnik posted @ 17:34 - Link - kommentaarid (17)
02 November 2009
RAAMAT

Rohelise Luksuse Häärberis toimus Vikikese köitmiskursus. Perenaine oma albumit sel päeval valmis ei saanud. Kaante kaunistamine ja kinnitamine jäi iseseisvaks tööks. Tegelikult talle meeldibki "disainimisfaasis" olla oma mõtetega üksi, ilma kohustuste ja tähtaegadeta.













Kasutatud on suures osas vanu pabereid, kangaid, nööpe, paelu. Pikem pildiülevaade Flickri albumis


Päikeselisest päevast püütuna kirjutas


p.s. ta sai suureks sõbraks naabrinaise fotoaparaadiga. Lõpuks ometi.
p.p.s. ta võtab lahkelt vastu kõik vanad perfokaardid.

» Polkovnik posted @ 10:28 - Link - kommentaarid (21)
28 Oktoober 2009
PIPI POLKOVNIK

Keskkooli ajal ütles õpetaja talle: "Inimesed arvavad, et tõsist asja saab teha ainult kipras kulmu ja karmi pilguga. Õnneks Sina nenda inimeste hulka ei kuulu."

Ta ei ole nii hea Lindgreni-ekspert kui Juulike aga üht-teist on siiski kõrvade vahele jäänud. Õpetaja öeldud lausega seostub enim Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Pealtnäha lõbus tirts, kellel tegelikult olid väga tähtsad asjad ajada. Laulu Põhjamaast (kuigi ta ei saa päris täpselt aru, miks see Uibo selles filmis seda laulab) on ilus ja karge viide kinnitamaks eelöeldut. Jah, Polkovnik nagu Pipi.

Elu on lill, kuigi mõnikord väga okkaline lill. Mis siis!
PB on saanud aastaseks. Nagu sünnipäevalapsele kohane, kutsub ka Polkovniku Butiik külla. Ikka selleks, et tõsist asja naerul suuga teha. Ta üldse ei salga, et ootab külla usinaid näppe, kes aitaksid tal ära tuunida 3 kasti kohvipurke, sämppistega üle õmmelda vähemalt 4 villast pleedi, topsidesse meisterada hulgaliselt nõelapatju, õmmelda 12 kingikotti ning palju muudki lõigata, kleepida, punuda...

Laupäeval ta ootab oma butiigis . Tuldagu, oldagu, tehtagu, NAERDAGU. Pidulaud ja piduase on. Piduauto stardib laupäeva hommikul pealinnast ja tuleb tagasi pealinna siis, kui õige aeg on. Piduautosse mahub mõni ühik rahvast. Oodatud on ka muude paikkondade esindajad.

Viimase-hetke-kutsuja
Polkovnik oma parimais aastais





» Polkovnik posted @ 12:27 - Link - kommentaarid (20)
12 Oktoober 2009
PÄEV, KUS MÕTLEMISE ORGANI ASEMEL HAIGUTAB VAAKUM

Suhteliselt tühja päeva puhul suhteliselt tühi postitus.



Objekt: nõelapadi
Kõrgus: ca 6cm
Foto: Kaili


Polkovnik

» Polkovnik posted @ 14:25 - Link - kommentaarid (9)
05 Oktoober 2009
SÜGIS EESTIS



Täna hommikul, peale seda kui ta taaskord oli kail oma rätikut lehvitanud (viimasel ajal toimub see pea igal esmaspäeval - „Ugandi“ käib miiniõhkamistega saarlaste meretagust rahu häirimas), kuulas ta Vikerraadiost Margit Kilumetsa jutuajamist noore keemiaõpetajaga. Nii liigutav oli kuulata siirast inimest, kes teeb oma tööd suure armastuse ja kutsumusega. Vähemalt selline sügav mulje talle jäi.

Kas asi on kättejõudnud kõrges eas või väga vaheldusrikkas eluperioodis, kuhu jagub kõiksuguseid emotsioone, või on hoopis ümbritsev maailm muutunud... aga nii sageli lähevad pisikesed argised maailmakillukesed talle hinge. Ausaid asju on justkui rohkem kui varem. Või märkab ta neid sagedamini. Tegelikult on maailm täis inimesi, kes teevad oma tööd kutsumusega ja kelle jaoks on töö tegemine samal ajal ka puhkus ning hobi. Inimesi, kes tunnevad muret teiste pärast ja ei pea paljuks ligimest aidata. Inimesi, kes saavad aru, et päike paistab ka neile, kes väärtustavad omaenese mugava elu asemel meie kõigi heaolu.
Sellised soojad hetked jäävad alles ka kõige suurema sügistormi ajal.



Ta tahab kududa Lindakesele retroliku mütsi. Lõiget pole olnud mahti otsida, seep’ ta improviseeris sel korral ise. Tegemist on proovitööga ja arenemisruumi on veel kilomeetrites. Lõiget tuleb siit-sealt kohendada, leida sobiv koemuster jne. Müts sai juba mitu nädalat tagasi valmis aga puudus idee kinnituse osas ning kuna tegu siiski proovitööga, siis arvas, et see jääbki paeltetuna tallele.

Kui ta Laimakülast tagasi tuli ja oma kolmeaugulisi nööpe sahtllisse pani, kukkus alalõug varbale. Imetabase juhuse tõttu passisid Laimakülas tehtud nööbid valatult selle mütsi juurde. Suurus, värvid ja voodrimuster....
Siis tuligi teha järelejäänud kahest ja poolest meetrist lõngast näpunöör ja nööbid kaunistuseks mütsile kinnitada. Olgu proovitöö siis ka siin vaatamiseks välja pandud.
Kududes tuli mütsile nimi ka: „Sügis Eestis“





Kuduprotokoll
Müts suurusele 50-55 cm
Lõng: Järve keskuse Veimevakast soetatud liivakarva Rowan Cotton Glace 50g + veidike oliivikarva sama lõnga äärepitsi sisse. Lõnga kulus TÄPSELT 1 tokk.
Vardad: 3,25
Vooder: õhuke velvetilaadne kangas Abakhanist
Äärepits raamatust „Heegeldatud äärepitsid“ (kui raamat jälle näppu juhtub, siis saab ka mustri number täpsustatud)



Seitsmeteistkümne kilo ploomide omanik
Polkovnik

» Polkovnik posted @ 09:49 - Link - kommentaarid (15)
02 Oktoober 2009
PESULÕKSU-MAALINGUD ja POLKOVNIKU NÕELALUSIKAS
(täiendatud versioon)

Sokike tegi pesulõksukunsti ja sai kõrgesti autasustet, mistõttu ta praegusel hetkel hoopistükkis koos madjaritega guljašši sööb.
Polkovnik nii suuri ambitsioone ei sea ja rahuldub ka koduse piimasupiga.

Seetõttu tegi ta oma heale sõbrannale uue käsitöö- ja taaskasutuse salongi avamise puhul peotäie omaloomingulisi ja läbiva kunstilise ideeta pesulõksumaali katsetusi.



Värvid valis lähtuvalt interjöörist - vana-roosa-pruuni-kirju-tapeet ja valge pitskardin. Siiski ei saa öelda, et tegu oleks mannetu plagiaadiga ja et Polkovnikut oleks tabanud vaimuvaesuse periood. Ta arvas nimelt, et kaval on lõksud üleni ära värvida. Selleks lammutas kõik lõksud lahti ja loomulikult pani kõik vedrud - nii suurte kui väikeste omad - ühte hunnikusse. Siis valmistas ohtra veega akrüülvärvisegu. Võõpas puupulgad üle ja jättis kuivama. Palus kallil kaasal pesupulgad tagasi kokku panna ja läks senikauaks toast välja. Pisut rahulikum ikka... Pole õrna aimugi, kas sedaviisi värvitud pulgad pesule ka värvi annavad aga õnneks kasutatakse neid konkreetseid lõkse pigem sildistamiseks ja paberkorvi koos hoidmiseks.





Tegelikult on tal veel midagi öelda. See uus salong asub Tallinnas ja seal võib juhtuma hakata kõiksugu asju. Näiteks on oht, et koos hakkab käima Padjaklubi.

Siinkohal ta tooks kommertsimaigulisest teatest välja selle kõige tagumise osa - võimalus lasta oma kaunis-näputööd pildistada. Kui huvi on olemas, siis on võimalus, et proua Fotohaldjas hakkab iga kord Padjaklubiliste rahu kaamerklõpsudega häirima. Loodab ju butiigipidaja isegi oma pulkadest pisut edevamat jälge maha saada. Ärgu lugeja pahandagu ajas muutuva butiigi pesulõksuvitriini pärast.

Polkovniku nõelalusikas näeb Fotohaldja ilupildil välja selline:




Algul oli ta kindel, et on Keenjus. Nõelalusikas - milline mõte! Õnneks anti talle aega oma roosal uhkusepilvekesel hõljuda ning emotsiooni nuumata aga juhtus nii nagu Muumioru lendavate pilvedega. Haihtus ka see pilveke, kui selgus, et maailmas on juba nõelalusikaid tehtud. Siiski peab tunnistama, et vilditud versiooni ta veel näinud ei ole ning seega väike pilveräbal veel väreleb ta istumise all. Kangast tehtud versioon ripub sõber Marmelaadi köögiseinal, käsitöötarvete kapi kohal. Miskipärast tekkis lingvistiline seos ja tahaks öelda, et Marmelaad on lusika varna pannud ja hambad hoopis nurka visanud...
Kui publik nõuab, siis võib Marmelaad ka varnalusika kohta mõne illustreeriva materjali avaldada aga selle üle otsustab madaam juba ise.


Polkovnik


» Polkovnik posted @ 07:59 - Link - kommentaarid (15)
Aja jälg veebis
Polkovniku portree

Vanus: 31
Pesapaik: Tallinn, sageli ka Pärnu
Tähtkuju: Neitsi
Meeldib...
...
... tume šokolaad
... siirad, hoolivad ja vastutustundlikud inimesed ja nende teod
... mõtestatud entusiasm
... kududa, tikkida, heegeldada, õmmelda, joonistada
... punavein ja tükk juustu
Lingid
Ühiselt
Teeme piparkoogimaja 2008
Arhiiv
Üht-teist

Head raamatud:
Emil Zola "Daamide õnn"
...

Head filmid:
"Šokolaad"
"Toscana päiekse all"
"Ristumine peateega"
...

Hea kuulamine:
Vikerraadio
....

Külastusi

138480