Spinat kotti!

Niisiis see spinatisupp...
Kuna kasvuhoone kannatab spinatikülluse all ja ahne Laima ei raatsi miskil raisku minna,tuli spinat kasutusele võtta.Esimest korda elus.Retseptki oli otsitud ,aga see jäi ülatuppa...ei viitinud järgi minna.Tegin umbes...st. panin ohtralt võid,tšillit ja küüslauku.Spinatit ka...Igatahes roheliseks see supp sai.
Nüüd serveerimine...Mõtlesin ka teile.Panin spinatirohelist suppi tulipunasesse tassi,alustassile seadsin ritta kenad keedumunaveerandikud...täpselt nii ,kuis vaja.Laud korda,taust paika...kerge telefonikõne,mis tõestas,et fotokas läks hommikul linna tööle ja enne õhtut ei saabu.
Sõin supi ära.
Tont teab,kuidas see spinat maitseb...kahtlaselt küüslaugu ja tšilli moodi...

Igatahes tuli õhtul See Mees.Nägi suppi.Kuulas ära mu kaitsekõne.Ükski normaalne mees ju muidu püreesuppi ei söö.Küüslaugu ja tšilli mainimine mõjus.Neid normaalsed mehed söövad.
Ja siis...võttis kotist fotoka ja tegi supist pilti...vabatahtlikult...hmm...





Ja supiga sobivalt särts poekott...kenasti kokkupakitav.



Peab ju inime aegajalt kotte tegema.



Õpetus siit

Samalõikelisi sai veel,aga need ei sobi selle supiga kokku...

Ei saa ka näitamata jätta Laimaküla uusehitust.Ise oma väikeste valgete käekestega tegime .Perekondlikult.Kes tahab ja julgeb,tulgu kiikuma või turnima.

B. käis sünnipäeval.
Ja viis selle,mida sooviti.
Olevat igati nummi poiss.



Vaadata nii...



Või vaadata naa...



Kuulata siin ei saa...

Eksole.

Nii vist tegelikult teha ei tohiks...