November on minu jaoks sel aastal olnud kõike muud, kui käsitöökas kuu. Pikk vahe blogipostitustes tekitab tunde, et tahaks kirjutada ... Tere, mina olen.... Aga loodan siiski, et tulen meelde...
Ligi kolme nädala pikkune valu, kolm sõitu Pärnu haiglasse, erinevad arstid, kes leiavad, et selliste tugeva ja terve verepildiga inimesel ei saa ju midagi valutada, lõpuks halastusest (nii mulle tundus) võeti mind haiglasse uuringutele ja seal ometi leidus üks tark tohtrihärra, kes kuulas, katsus ja teatas mulle diagnoosi, mis hiljem ka kompuuteruuringul kinnituse leidis. Protseduuride toas tehti kohalik tuimestus ja seal leiduva kõige jämedama süstlaga tõmmati minu valu põhjus läbi kõhunaha lihtsalt tühjaks. Valu vaibus, koevedelik ei sisaldanud midagi halba ja nii mind eile koju lastigi.
Haigla teadagi on selline koht, kus ootad, peamiselt pikali lakke vahtides. Ja mõtted tormavad pähe ja peast välja, mõned helgemad ja mõned tumedamad. Kui oma valu põhjuse olin teada saanud oli üks mõte - kas kirurg mõtleb näiteks enne uinumist, kuidas mõnda lõikust järgmisel päeval ette võtta, või on kõik talle juba nii tavaline. Kui mina näiteks lapitekki kavandan, tuleb mul tihti kõige parem idee vahetult enne uinumist. Siis mõtlesin ma veel koolitoidust, millest Evelin Ilves rääkis Hommikutelevisioonis. Kuidas teha ja kui maitsev tuleb. Olen temaga täiesti samal arvamusel, aga (nüüd tuleb jällegi võrdlus lapitööga), kui ma õmblen 1-4 lappi, siis tavaliselt tulevad need plokid ideaalsed, aga kui teki jaoks õmmelda 40 lapiplokki, siis mõni ikka kiiva kisub, vaatamata sellele, et nad õmmeldakse ühesuurustest tükkidest ja sama õmblusmasina tallaga. Nii, et ma arvan, et söök suurtes kogustes ei saa välja tulla nii maitsev, kui väikestes. Ja alati on selle suure massi sees keegi, kellele ikkagi ei maitse.
Need siin olid lihtsalt minu mõtted. Ei ole ma õppinud arstiteadust ega kokakunsti, nii et kui keegi ennast praegu puudutatuna tunneb, siis teadku, et kirjutas asjaga mitte kursis olev inimene.
See on vist minu blogi kõige pikem kirjatükk ja kui ma nüüd kellegi väga ära väsitasin, siis kahju, aga vahest on vaja ....
Kuna tegemist ikkagi käsitööblogiga, siis pisut seda ka -
Haiglavoodis oodates valmisid ühed sokikesed. No poolpikali olles ei tule ikka kõige paremini välja, nagu pikali kirjutatud kirigi on vildakas käekirjas. Vardad 2,5. Lõngadeks Novita Wool.

Enne, kui valu nii suureks läks, et õmblusmasina taha enam istuda ei kannatanud, sai siiski valmis üks pikk pajalapp, õmblesin jõuluteemalisest kangast. Saab siis alates esimesest advendist kasutusele võtta ja endale köögis väikestviisi jõulumeeleolu tekitada

Nüüd sai see pikk postitus läbi. Kes lõpuni jõudsid lugeda on tublid. Tegelikult on elu väga ilus.