Käsitöökas emaHeleni käsitööpäevik

682279 külalist
minust

noorus: parimas eas
asukoht: Pärnumaa pisikeses linnas
e-post:helkar444@gmail.com


meeldib

Image and video hosting by TinyPic

Hea seltskond. Ausad inimesed. Kõik, mis rõõmsaks teeb.
Eesti käsitööblogid
Vaata veebiringi!
Käsitööblogide veebiringi blogi
Powered By Ringsurf

ei meeldi
Kõik, mis meele pahaks teeb.
huvitavad kohad

Helmehaldjas
Karnaluks
Isetegija
Heegeldatud lumehelbed.
kingikoti voltimine
silikon-tehnika
Marmelaad
Empsi tehtud :)
1nipi
munter

nii ta ütles
Ma olen see kelleks te mind peate. Ma ei ole täna see, kes ma olen homme. Ka teie ei ole homme see, kes te olete täna. Aga praegu, kui soovite, olen....
arhiiv
Ettevõtmised

Koos teistega

muud


free counters

Käsitöökas ema
Lummatud käsitöö ilust
30 November 2010
NÕELAPADJAD. - taaskasutus postitus.
Kõigepealt ütlen, et mina ei ole tikkinud. Kõik (välja arvatud paelad) materjalid on taaskasutuses. Sealt samast kastist, kus ma leidsin puunukud, kes nüüd inglitena meie aknalaual seisavad, leidin ma ka sellised punutud teeklaasi alla-ümber? panemise topsid. Kolmest punutud ja kahest plastikust alusest said sellised nõelapadjad. Üles äärde oli väga mugav põimida paela, pühadekuu puhul siis selline säravam pael.

Seda nõelapatja ehib imepeenelt heegeldatud linik. Liniku alla panin valge fliisi.
Teisele nõelapadjale valisin ühe väikese hardarger tikandiga liniku. Kolmas nõelapadi sai lihtsama - trükitud liniku.
Plastikalused olid pisut hõredad ja seepärast kleepisin sisse õhukesest pruunist vildist riba.
Sisu sa tehtud ühe masintikitud liniku kahest otsast.
See nõelapadi sai õmmeldud ühest armsast roosast hardanger tikandiga linikust, mille ääred olid katki läinud. Alla panin tumeroosa riide, et mustri ilu välja tuua.
Need kaks nõelapatja õmblesin ühest masintikandiga linikust. Mõlemas liniku otsas oli selline tikand.
Siin grupipilt.
Nõelapadjad osalevad jõululoteriis.
Helen kirjutas@08:36 - Link - kommentaarid (19)

28 November 2010
INGLID taaskasutusest
Mõni aeg tagasi leidsin ühest kastist, kuhu oli pandud asjad teise ringi poest. Kõigepealt olid nad müügis - keegi ei soovinud neid. Siis rändasid nad kasti, kus sai võtta tasuta - ka siis jäeti nad kasti. Ja nüüd olid nad kohas, kus edasi oleks tee läinud kas ahju või prügimäele. Ma võtsin nad sealt kastist välja. Nädal hiljem leidsin veel ühe. Sellised nägid nad välja, all aastaarv `79.
Kakkusin puunukud täiesti paljaks ja karvutuks. Esimesena joonistasin veekindla markeriga nukudele silmad. Kuna originaalsilmad vaatasid kuhugi väga kõõrdi, aga mulle meeldib kui otse silma vaadatakse, saidki nukud endale otse silmavaate. Kehaosale kleepisin valge fliisi, pitsist sai iga neid endale seeliku (kulus 20 cm ühe nuku peale) ja juusteks heegeldasin karvasest efektlõngast pisikesed murumütsid.
Kuna mõte oli teha inglid, siis vajasid nukud tiibu. Selleks aurutasin, läbi riide, mahulist vatiini kuuma triikrauaga. Tulemuseks selline tugev, kuid elastne materjal.
Kasutades kahepoolset liimiriiet sai mõlemale poole vatiini kleebitud hõbedane riie, mis pärineb taas poest, kus kasutatud asjad ootavad uut omanikku.
Pähe said ka hõbedased karvasest traadist pärjad. Käed heegeldasin valgest puuvillasest lõngast ja tiibade vahelt järgi jäänud materjalist lõikasin igale inglile kätte tähekese. Tiivad kleepisin superliimiga.
Ilusat esimest adventi!
Helen kirjutas@10:49 - Link - kommentaarid (25)

26 November 2010
November on minu jaoks sel aastal olnud kõike muud, kui käsitöökas kuu. Pikk vahe blogipostitustes tekitab tunde, et tahaks kirjutada ... Tere, mina olen.... Aga loodan siiski, et tulen meelde...
Ligi kolme nädala pikkune valu, kolm sõitu Pärnu haiglasse, erinevad arstid, kes leiavad, et selliste tugeva ja terve verepildiga inimesel ei saa ju midagi valutada, lõpuks halastusest (nii mulle tundus) võeti mind haiglasse uuringutele ja seal ometi leidus üks tark tohtrihärra, kes kuulas, katsus ja teatas mulle diagnoosi, mis hiljem ka kompuuteruuringul kinnituse leidis. Protseduuride toas tehti kohalik tuimestus ja seal leiduva kõige jämedama süstlaga tõmmati minu valu põhjus läbi kõhunaha lihtsalt tühjaks. Valu vaibus, koevedelik ei sisaldanud midagi halba ja nii mind eile koju lastigi.
Haigla teadagi on selline koht, kus ootad, peamiselt pikali lakke vahtides. Ja mõtted tormavad pähe ja peast välja, mõned helgemad ja mõned tumedamad. Kui oma valu põhjuse olin teada saanud oli üks mõte - kas kirurg mõtleb näiteks enne uinumist, kuidas mõnda lõikust järgmisel päeval ette võtta, või on kõik talle juba nii tavaline. Kui mina näiteks lapitekki kavandan, tuleb mul tihti kõige parem idee vahetult enne uinumist. Siis mõtlesin ma veel koolitoidust, millest Evelin Ilves rääkis Hommikutelevisioonis. Kuidas teha ja kui maitsev tuleb. Olen temaga täiesti samal arvamusel, aga (nüüd tuleb jällegi võrdlus lapitööga), kui ma õmblen 1-4 lappi, siis tavaliselt tulevad need plokid ideaalsed, aga kui teki jaoks õmmelda 40 lapiplokki, siis mõni ikka kiiva kisub, vaatamata sellele, et nad õmmeldakse ühesuurustest tükkidest ja sama õmblusmasina tallaga. Nii, et ma arvan, et söök suurtes kogustes ei saa välja tulla nii maitsev, kui väikestes. Ja alati on selle suure massi sees keegi, kellele ikkagi ei maitse.
Need siin olid lihtsalt minu mõtted. Ei ole ma õppinud arstiteadust ega kokakunsti, nii et kui keegi ennast praegu puudutatuna tunneb, siis teadku, et kirjutas asjaga mitte kursis olev inimene.
See on vist minu blogi kõige pikem kirjatükk ja kui ma nüüd kellegi väga ära väsitasin, siis kahju, aga vahest on vaja ....
Kuna tegemist ikkagi käsitööblogiga, siis pisut seda ka -
Haiglavoodis oodates valmisid ühed sokikesed. No poolpikali olles ei tule ikka kõige paremini välja, nagu pikali kirjutatud kirigi on vildakas käekirjas. Vardad 2,5. Lõngadeks Novita Wool.

Enne, kui valu nii suureks läks, et õmblusmasina taha enam istuda ei kannatanud, sai siiski valmis üks pikk pajalapp, õmblesin jõuluteemalisest kangast. Saab siis alates esimesest advendist kasutusele võtta ja endale köögis väikestviisi jõulumeeleolu tekitada

Nüüd sai see pikk postitus läbi. Kes lõpuni jõudsid lugeda on tublid. Tegelikult on elu väga ilus.
Helen kirjutas@07:51 - Link - kommentaarid (18)

04 November 2010
Sügis, sajab, sss....
Suure vaevaga sai lõpetatud üks kokkuvolditav kott. Suure vaevaga sellepärast, et on pime ja vihmane ja meeleolu ei ole ka teab mis päikseline. Aga jõulukingiks telliti minult 3 sellist kotti, nii - üks on siis nüüd valmis. Materjaliks puuvillane dekoratiivriie.
Kokkuvolditult.
Minu päevad mööduvad valgust oodates ja otsides. Kuhugi hämarusse on kadunud minu teotahe. Paar tunnikest päevas istun ma lihtsalt kamina ees, kogudes endasse tule soojust ja valgust, et sügishämarus mind endasse ei neelaks. Kamina ees on hea kududa, aga ette näidata midagi ei ole. Valmis on kolm sokki ja üks kinnas, kõik erinevad ja ootavad paarilist. (ehh - see nagu Tintsikul - (tintsiku sündroom?))
Värvisin ka lõnga, neid saab ka õhtuti vaikselt keradesse keritud. Kõik elu kulgeb kuidagi tasapisi ja sammhaaval. Eks näis, millal värsked tuuled ja uued luuad platsi puhtaks löövad ja teotahe taastub. Seniks - pidage vastu, mina püüan ka .

Helen kirjutas@09:07 - Link - kommentaarid (11)



682279 külalist