Ilmad läksid külmaks, lapsed jäid haigeks ja ruttu tuli midagi ette võtta.
Parem hilja kui mitte kunagi.
Lasteaias keelati sõrmikud ära(me ei olnudki veel üldse kindaid kanda jõudnud), sest kes jõuab kõik 240 väikest 2.a ja 3a. sõrme kinnastesse toppida.Täiesti mõistetav ja arusaadav. Ruttu oli vaja kududa ju käpikud.Said siis sellised:

Aga emmel mõte töötas edasi, et käsi ju ikkagi märjaks seal saada võib ja kui niikuinii käpikud, siis miks mitte kilekäpikud. Kuna püksi materjali oli veel sutike üle, siis valmisid kilekindad , sees sama snuupidega vooder nagu pükstelgi. Muide ühed sellised väiksemat sorti kaisusnuupid käivad piigadega lasteaias kaasas.

Neid kindaid õmmeldes meenus mulle , et piigad ju ise ka ühed koerad(koera aastal sündinud), et ongi lõbusam, kui omasugused püksis ja käpikus . Seltsis segasem.
Igaks juhuks kudusin veel akrüüllõngast(villane ju kratsib) kaelused mida piigadel ise kergem kaela tõmmata.

Seoses külmaga meenus veel, et vaja ju sugulasele hakatist teha ja nii valmisidki mõningamad süüteroosid.


Ja kõige selle vahele sai tehtud ka padjavahetuse padi, aga sellest kunagi hiljem, kui omanik on padja kätte saanud.
Ja sai ära proovitud ka leivategu.

Ei lootnudki, et esimese korraga kohe õnnestub, aga õnnestus. Nämm, väga maitsev oli ja homme juba uue leiva küpsetamine.